Mäletan väga selgelt, et minu otsus koer võtta tuli võrdlemisi ruttu, sest veetes muretult puhkust ja reisides ringi koos sõpradega, kellel oli koer juba ligi aasta peres olnud ning nendega koerapidamisest rääkides justkui selgus, et meie perest oli veel puudu üks pisike must-valge unistus.

Korduvate õhtuste diskussioonide, ja kui aus olla, siis ka positiivsete ja negatiivsete asjaolude nimekirja koostamise järel jõudsime tõdemusele, et ka meil võiks koer olla. Selleks ajaks seisin koeravõtu eest juba üsna häälekalt. Abikaasa täiesti õigete ja pisut tervate märkuste taustal sain ka ise aru, et kutsika omamine oli minu peas otsustatud. Muidugi tunnistasin seda hiljem ka tagantjärele, aga ametlikult käis meil tol hetkel siiski näiliselt võrdväärne diskussioon. Viimaks jõudsime peale paljude asjaolude kaalumist ühisele otsusele, et koera väljaviimine varahommikul ja hilisõhtul, samuti nädalavahetustel on sel juhul minu kohustus.

Naljakalt meenus samalaadne situatsioon, kui olin veel 13-aastane ning sain esmakordselt sarnastel tingimustel koera omanikuks. Andsime endale aru, et koeraga kaasneb tohutu kohustus, eriti kutsikaperioodil. Väljas käimine, söötmine, pissitamine, mängimine on ju vaid esmased peamised kohustused. Lisaks tuleb koera treenida, varuda palju kannatust, teda hoida ja temal lasta end hoida, sest koer on karjaloom.

Meie eesmärk oli teha kõiki asju õigesti ja tol hetkel ei kujutanud me lõpuni ette, kas ja mismoodi me hakkama saame. Samas andis kindlustunnet see, et meil mõlemal oli koer olnud, samuti koeri omav sõprade ring ning kindel veendumus, et meil on hea koer ja et see nii jääks, soovime teda koolitada ka professionaalide abil. Seega nüüd oli meie jaoks asi selge –  Põssa tulek meie perre sai otsustatud ning õige pea saatsime uudise ka kutsikate pererahvale.

Tagasiside neilt oli rõõmustav, sest Põssa oli oma pesakonnast küll esimene broneeringuga, kuid viimane, kelle suhtes nõustuv vastus anti. Vastpidiselt kutsikate pererahvale, ei olnud eriti vaimustuses meie vanemad ja lähedased, kellest osa leidis, et aeg oleks pigem lastevanemateks saada, kui koera kasvatama hakata. Palju meelehärmi tekitas meie tegus elukorraldus ja kompromisside leidmine koera väljaviimisel ja temaga koosolemisel. Õnneks oli sugulastest meie suurim toetaja minu Lõuna-Eestis elav vanaema, kes koerapilte näinuna lubas anda oma kindla panuse kasvatusse.

Lotte emaga

Tegelikult mõtlesime siis asjad veelkord läbi, sest eks vanematel oli ju ka pisut õigus ja meil endilgi olid aruteludes samad kahtlused. Me tõesti ei tahtnud koera järgi kõike ümber korraldada, jätta trennis, kooris, teatris, kinos jne käimata. Me ei olnud sinisilmsed, sest tegelikult häirib meid hüljatud loomade kurb saatus: söömata kõhutäied, ulualuse ja helluse puudumine. Meie eesmärk oli olla eeskujuks ning näidata, et koer on täisväärtuslik pere, st karja liige, kus temaga arvestatakse. Ja siinkohal tahtsime tõestada ka kõigile näpuga viibutajatele, et meie puhul ei olnud tegemist uue peremudeliga, sest tõepoolest oli neid, kes nõnda arvasid, vaid koeraarmastajate ühise otsusega pakkuda kodu ühele armsale ja kaua oodatud koerale.

 Koera kojutoomine

Paar päeva pärast Põssa 2-kuuseks saatmist sõitsime puhkuse viimasel päeval Treimanist uuesti Saaremaale eesmärgiga kokku lepitud ajal kutsikas koju viia. Sellises vanuses koera eraldamine oma koeraperest on üsna levinud ja see arvamus sai kinnituse ka loomaarstilt, kuivõrd kutsikas võiks sellises vanuses emapiimast võõrduma hakata ning kasvamise huvides peremehe toetuse abiga iseseisvalt kenasti hakkama saada. Öisel teel võtsime ülesse ka nimeteema. Nime saamisloost kirjutan edaspidi lähemalt, kuid Põssa ametlikuks nimeks pandi tol ööl Helmi-Lotte, lühemalt Lotte.

Taaskohtumine Lottega oli täitsa naljakas, sest kõige rõõmsamad olid muidugi Muska ja pererahvas. Lotte, kes sai kahekesi oma päntust õega vabalt rohus ringi traavida, oli rohkem vaimustatud söögist ja pererahvaga kokkupuudetest. Samas uuris ta üsna teraselt ka meid ja püüdis paaril korral mängugi üles võtta. Varasemalt selgus, et viimased kaks kutsikat tuli mõlemad Tallinnasse transportida, sest teise päntu omanikel tuli midagi ette ning meie ju olime niikuinii tagasi linna sõitmas, mistõttu haarasime mõlemad rüblikud kaasa. Ehk see oligi hea, sest siis said kutsikad päris esimesed hetked ilma emata siiski koos olla.

Lõuna paiku enne teele asumist, said kutsud veel viimase suutäie piima ja Muska peremees väärtuslikud mündid kutsika eest, sest vanasõna järgi ei tohtivat ühtegi koera võtta niisama, vaid selle eest tuli ikka tasu maksta. Pererahvas andis mõlemale kutsikale kaasa koduse lõhnaga teki ning peretütre vana saapa, et senise kodu lõhna ka uues paigas oleks ja koerale midagi tuttavat kaasa anda. Peatselt jätsime hüvasti ning paigutasime koerad üheskoos kõrgemate äärtega kasti, millele tuli teine kast peale panna, just nagu transpordiks banaane, sest kärmed ronijad oleks, nagu oli näidanud pererahva varasem kogemus, juba esimese minutiga auto põrandal. Õnneks tuli meile appi ka minu naise vend, kelle rahustav käsi kutsikaid aeg-ajalt paitas. Teel tegime päris mitu peatust, sest kutsikatel oli juba kombeks pissida pigem välja rohule, kui tuppa lapile. Jumal tänatud teadlike koerakasvatajate eest!

 Esimene suurem seiklus oli mandrile suunduval praamil, kus üks laste grupp kärarikkalt kodude poole suundus. Mina jäin autot parkima, kui abikaasa koos oma venna ja kutsikatega ees tekile läks. Mul ei olnud neid sugugi raske leida, sest kogu praami alla meetriste seltskond oli koondnud praami tagaosas olevate kutsikate ümber. 20 minutit patsutamist ja ahhetamist tuletas meelde kuu tagust jaaniaega, mil me isegi koerapoegi samasuguse entusiasmiga vaatasime. Tallinnasse tuli minna ringiga, sest varasem kokkulepe kolleegidega suvepäevadele ilmumise kohustusega oli samuti vajalik täita. Seda enam oli tore, et autos oli rohkem kui paar kätt kutsikate hoidmiseks. Hiljem kuulsingi, et pärast minu autost lahkumist korraldasid juntsud päris korraliku kakaetenduse ja sel korral loomulikult mitte välja, vaid otsejoones autosse ja sülle. Lotte ja teine päntu lahutati Tallinnasse jõudes. Koduteel jäi mu abikaasa Lottega üksi, kes tegi üksi kastis olles kohutavat lärmi ja kraapis kasti seinu. Kast koeraga oli õnneks esiistmel, nii et abikaasa sai teda ühe käega rahustada ja samaaegselt ettevaatlikult autoga sõita. Koju jõudes oli koera üllatus üsna suur – ei olnud enam ema Muskat, teist päntut, kodulõhnalisi rohuliblesid ega tekke, oli vaid üks lohutav kätepaar ja vana tuttav saabas magamisasemega. Öö tõotas tulla pikk.

Loe Lotte lugude esimest osa siit