Lotte lood: kuidas koerapojad meid ära võlusid

''Lotte lood'' on kahe, pealinnas korterit jagava noore inimese, Kaisa ja Taivo ja nende neljajalgse sõbra, koerapoja Lotte lugu, mis toob lugejateni kutsikavõtuga seonduvad rõõmud ja mured. Järjena ilmuvas lugudesarjas saab lugeda sellest, kuidas Kaisa ja Taivo koeraomanikuks said, kuidas koeralaps uues kodus kohaneb, mil määral tuli pererahval oma senist elukorraldust muuta ja kuidas kasvatada kutsikat nii, et temast saaks truu sõber aastateks. Kaisa ja Taivo kirjutavad ainult oma kogemustest lähtuvalt, kajastades koeravõttu läbi huumoriprisma, mis paneb muhelema kõik koeraomanikud ja on kindlasti huvitav lugemismaterjal ka neile, kes alles kutsika perre võtmist kaaluvad.

7. juunil 2014 sündisid Saaremaal, Angla tuulikute naabruses teenekal segaverelisel Muskal viis koeratüdrukut. Kõik kutsikad olid musta-valge kirjud, mõnel olid ka pisikesed pruuni varjundiga laigud ja seetõttu nägid nad välja justkui väikesed dalmaatslased ja berni karjakoerad. Vastsündinute välimus aitas pererahval kinnitada kahtlusi kutsikate isa osas, kelleks tunnistati pärast pikki tõeotsinguid siiski auväärne naabrite koer Matu. Värsked koeravanemad said juba aastaid hästi läbi ja tõenäoliselt oli see juba nende teine pesakond. Mõlemad koerad on pigem pisemat kasvu ja on nagu nende vanemadki, tugevate terjeri mõjutustega la crants tõugu. Arvestades järglaste võrdlemisi suurt arvu, oli pererahval plaan anda kõik kutsikad headele kasuvanematele. Ja nagu enamus koeraotsingul olijaid teavad, on väikeste koerte järele üsna suur nõudlus, mistõttu ei muretsenud peremehed ka kutsikate saatuse pärast ning vastsel emal lasti koos pisiperega asuda väljateenitud emapuhkusele.

 Esimene kohtumine päntudega

Jaanipäeva eel tuli meil sõpruskonnaga idee veeta suvine pööripäev Saaremaal, Anglas, et uudistada saare erinevaid külastamata paiku, teha seal sauna ja maitsta mõdu. Kiirelt tegutsedes jõudsime juba enne jaanipäeva suurte rahvahordide eel Saaremaale.

Seiklused algasid jaanipäeva hommikul, mil saabunud suvitajaid tervitas soe päikesepaiste. Õdusas taluhoovis peetud hommikusöögi ajal saabusid meie juurde viis äsja esimest korda silmad avanud musta-valge kirjut üllatuskülalist. Te võite ette kujutada kõikide kohaolijate emotsioone järgmise kahe tunni jooksul – ükski tüdruk ei liikunud paigast, sest iga kutsikas tuli ju helluse ja hoolega külluslikult üle valada. Loomulikult lükkusid kogu päeva plaanid seetõttu edasi, aga ega need sajandeid püsinud kiriku- ja linnusemüürid vahepeal kohta muutnud, niiet andsime kõigile aega väikeste tegelastega tutvumiseks.

Kutsikate väntsutamine toimus hoolsa Muska valvsa pilgu all. Asjalik ja väliselt pisut kurnatud, kuid samaaegaselt ka krapsakas koeraema luges kõik järglased mõne aja möödudes korduvalt üle ning puhastas eriti hoolikalt, sest loomulikult tuleb kutsud pärast süleshoidmist kiiresti pessu saata. Päntud, nagu hüüdis pererahvas kõiki kutsikaid, peesitasid vahel päikese käes, nosisid paar tilka piima, tegid nägijatena üsna julgeid samme ning viimaks pugesid umbusklikult kõik koos puntrasse ema külje alla. Paistis, et nii oli soojem ja turvalisem. Sellest esimesest kohtumisest jäi meile silma pesakonna väikseim päntu, kes ühtlasi oli kõige agaram ronija, plehkupistja, teiste materdaja ja esimene, kes ema haugatuse peale kohale vaarus. Otsustasime „oma“ päntut hoopiski Põssaks kutsuma hakata. Kohtusime temaga veel mõnel korral, kuid pärast pühi jätsime hüvasti ega mõelnud sugugi koeravõtmise peale.

Rõõmus taaskohtumine

Jaanipäeva järgsel ajal hakkas pererahvas aeg-ajalt postitama pilte päntudest, eriti sellest ühest – Põssast. Kuulsime järjest sagedamini ka sellest, kuidas kutsikad trotsilikult toimetades on peavaluks nii emale Muskale, kui ka pererahvale. Üsnagi elavad koerapojad teatavasti ei püsi kastis ega niidetud rohul, veel vähem toas, kus avaneb miljon võimalust kasvavaid hambaid teritada ja salaja pissida. Loomulikult elasime Põssale kaasa ja vahel isegi viskasime nalja, mis oleks kui…

Ühel ilusal juulikuu päeval, mil tähistasime abielu sõlmimise aastapäeva, viisin abikaasa taas Saaremaale ning ühe üllatusena, mis oli pererahva abil hoitud täielikult saladuses kuni Põssa kodutaluni jõudmiseni, tulid meid vastu tervitama viis eriti kosunud, pisut üle kuu vanust päntut. Loomulikult olid need karvakerad sellise kui-ma-seda-koera-kohe-ei-saa-on-mu-elu-läbi emotsiooni vallandajad, mis tekib enamasti lastel sarnases situatsioonis, aga nüüd selgus, et ka meis oli päris palju lapselikkust alles! Eks nüüd sai selgeks ka pererahva plaan, kuivõrd selgus, et see üks teisi jätkuvalt käsutav, toitu ära krabav ning pahandustealdis Põssa sai külge sildi ‘’reserveeritud’’. Ausalt öeldes valdas tunne nagu šveitslastel tuumajäätmete matmisega, et muidu võib küll, aga mitte minu aeda ega mäeküljele. Samaaegselt aga raputas meid kiindumus koerte vastu ja kui te ise oleks sel hetkel Põssaga kohtunud, oleks igal vähegi emotsionaalsel inimesel kutsikas hinge jäänud. Jätsime ka sel korral nägemiseni. Koduteel, vahel õhtuti või üksi olles hakkasime tasapisi unistama koera omamisest. Koera võtmiseni aga ei jõudnud me siis veel kuidagi.