Koera võtmisel tuletasin meelde abikaasaga sõlmitud kokkulepet, et koeraga väljas käimine hommikuti ja õhtuti on valdavas osas minu ülesanne. Minu koera võtmise soov oli tol hetkel võrdlemisi suur, et olin siis igasuguseks kompromissiks valmis. Mõtlesin, et mõni asi see hommikune väljas käimine, kui värske õhk unest pilukil silmi avada aitab. Ka hilisõhtune jalutuskäik tundus passivat sama hästi, kuna me sööme sageli üsna hilja õhtul ja pärast korralikku õhtusööki teeb kõndimine ju ainult head.

Ainuke, millega me kohe alguses kergelt puusse panime oli see, et kaks kuud vana kutsikas vajab väljalaskmist palju sagedamini kui näiteks 4-5 korda päevas. Nimelt kohe alguses tuli meil Lotte päevasel ajal välja viia iga kahe tunni tagant. Tuleb tunnistada, et öösel me seda põhimõtet muidugi ei järginud, sest ka meie magus uni nõudis oma osa. Selleks puhuks soetasime tavalisest loomapoest saadaval olevad lahtikäivad pissilapid, mida müüakse nii ühekaupa kui pakkidena. Paigutasime lapi ühte kindlasse kohta ruumis, kuhu Lotte aeg-ajalt ka üksi jäi, et koeral oleks selge, kuhu võib vajadusel minna häda tegema. Loodetud abinõu aga ei töödanud nii nagu algselt plaanitud. Meie Lotte lasi ühele tekile heal juhul kaks sörtsu, järgmised korrad pissis ta juba kindlalt põrandale. Alguses me ei saanud sellest hästi aru, sest uriini kogus oli ju nii väike, et pissilapp imas koheselt kogu tema pingutuse. Ja kummalisel kombel oli tekkinud ettekujutus, et juba õpetatud kassid-koerad, kes ajavad oma asjad ära ühte kindlasse kohta, teevad seda ühel asemel või karbis korduvalt. Aga ilmselt tegi Lotte, kes oli kasvanud ja harjunud pissima rohelisel murul, kiirelt oma järelduse ega pissinud ühele ja samale lapile mitu korda järjest. Vahel juhtus isegi nii, et ta tegi oma häda tekist mõnekümne sentimeetri kaugusele. Saime aru, et järelikult on vähemalt see talle arusaadav, et kui pissihäda peale tuleb, on oluline seda teha ühes kohas. ''Missioon täidetud“, mõtlesime. Tagasisidena olen hiljem ka teistelt koeraomanikelt kuulnud ja seetõttu järeldan, et iga koer on pissilapiga käitudes täiesti erinev. Seega tuleb varuda kannatust, kuid hoolimata sellest, et lapile juba mitu päeva ei ole pissitud, võiks lapp alles jääda, sest neljandal päeval läheb see jälle käiku.

Loomulikult juhtus ka seda et koer kõndis toas ringi ja otsustas end kergendada suvalisel hetkel. Püüdsime neid situatsioone vältida sellega, et tagasime kutsikale väljas käimise tõesti iga kahe tunni tagant ja hakkasime seda päev päevalt vaikselt suurendama 30 minuti kaupa. Kolmekuusena juhtus mõni üksik õnnetus, seda eriti pärast suuremat  mänguhoogu. Hiljem umbes neljakuusena ei olnud tuppa pissimine enam probleem ja seda ka siis, kui väljas käimise vahe venis 4-5 tunniseks ja kui öine paus venis varajastest hommikutundidest kuni kella kümneni nädalavahetusel.

Seega on oluline väljas käimisel jälgida konkreetsele kutsikale sobivat ajavahemikku ning seda, et alguses tahab koer välja umbes 30-45 minutit pärast söömist, kindlasti pärast suuremat mänguhoogu ja pikemat und.

Väljas käimise õppimisel oli meil tegelikult täitsa mure ka sellega, et Lotte ei osanud välja küsida. Kui tema paari kuu vanuselt jälgisime kella ega lasknud 2-2,5 tundi mööduda ilma, et me teda välja viisime, siis hiljem oli raske mõista, et kas ta soovib välja või pigem mitte ning ilmutab hoopis kutsikale omast mängutuju. Koeraomanikest on muidugi üsna rumal mõelda, et kas kutsikas soovib välja – loomulikult soovib ta iga kord välja ja ehk teeb isegi paar sortsu, teine asi aga on õppeprotsess ja reaalne vajadus väljas käimise järele. Aga mure oli pigem see, et meie koer ei osanud kuidagi märku anda, et see aeg on käes nüüd. Näiteks esimestel nädalatel oli nii, et ärkamiseks enne kella seitset hommikul panin kindlalt endale helisema ka kella, sh nädalavahetustel, sest vastasel korral võisin kindel olla, et koer oli meie magamise ajal põrandale pissinud ja oli selle teo pärast vähemalt ilmelt üsna õnnetu. Ja mis kõige naljakam – peremeest nähes ja koridori jõudes pissis ta peatselt uuesti.

Tuppa pissimise vältimiseks nägi hommikune ärkamisjärgne pilt välja täpselt selline, et esimese asjana tuli koer koridori jõudes ühe käega sülle võtta ja teisega riided kiirelt selga aidata. Õnneks oli siis veel suveaeg ja erilisi üleriideid vaja ei läinud. Sellega tagasime hommikul kõikide hädade tegemise õue. Umbes kolmekuuse koeraga sellist muret enam ei olnud. Hiljem aga hakkasime tasapisi lugema ka tema kehakeelt, sest iga pissimise eel käis ta justkui paar tiiru ümber enda või käitus justkui selliselt, et valis keset põrandat ühe kindla koha välja. Oleks ta siis tol hetkel läinud pissilapi peale, siis oleksime taibanud, et nüüd on vaja välja minna! Mõnel korral tõesti oli täiesti näha, et ilmselt on koeral nüüd viimane piir ja jalad all täitsa ristis, kuid siiani on Lotte üsna vapper ja pigem heidab vaikselt vaibale lesima, kui küsib haugatades või muul viisil näiteks ust kraapides välja. Seetõttu ongi lühikokkuvõte see, et väljas käimiseks tuleb jälgida kella, et kutsikat väljas käimisega harjutada. Koheselt tuleks lisada hädaabi vahendina, ka pissilapp, kuid eelistada tuleks siiski füüsiliselt välja minemist. 

Kindlasti soovitame välja käimist ka siis, kui koer kogemata tuppa pissib. Väga oluline on siis koera mitte ehmatada või veel vähem pahandada või füüsiliselt karistada. Koer ei saa otseselt aru ka tema nina pistmisest pissi sisse, isegi kui mõned koerakastavajad seda soovitavad. Küll aga saab kergelt nõudva (ja üsna õrnalt kurjustava) hääletooniga märku anda, et tuppa häda tegemine ei ole soositud. Koer saab aru hääletoonist ja peremehe olekust ning võite kindel olla, et ühegi koera eesmärk ei ole tuppa loike teha või miinivälju külvata. Meie koera puhul vähemalt otsekohese ja lühikeselt öeldud „ei“ või „ei tohi“ töötas, sest pissimine jäi katki ja see jätkus kohe pärast murulibledele pääsemist.

Pissimise õppemiseks müüakse loomapoodides lisaks pissitekkidele ka õpetamiseks sobilikke pissitilkasid. Meie kasutasime juhust ja tegime tekil ühe väikese koha Lotte enda uriiniga kokku ja mingil ajal see töötas hästi. Sain aru, et koera jaoks on pigem oluline see, et vajadusel oleks olemas üks kindel ja muutumatu koht, kus „hädaabi“ korras oma asju ajada, kuid pigem võiks see olla erand, sest nii saab pissitamine väljas käimisega kiiremini selgeks. 

Ajaliselt kestis väljas käimise õppimine umbes kaks kuud (neljakuuseks saamiseni), mille järel juhtus tuppa pissimisi vaid siis, kui mõni koerasõbranna küll tuli ja ohtralt vett koos ära joodi. Isegi öösel ei nõudnud Lotte välja ja kannatas sageli vapralt kuni kella seitsme või kaheksani hommikul. Nädalavahetusel aitas äratuskell kohustust meelde tuletada, kuid pärast väljas käimist läksin mõnusasti uuesti magama. Muide, siinkohal soovitan kõigile kutsikaomanikele silmaklappe, need aitavad valgel ajal väga hästi uuesti uinuda. 

Praegu käib Lotte väljas umbes 6-8 tunni järel ja kuni neli korda päevas, vahel harvem ka kolm korda päevas ega ole sel ajal tuppa teinud. Välja küsimisega ei ole endiselt head lood. Nimelt on juhtunud vaid kaks korda, kui koer on meid ülesse ajanud kell 6:30 paiku hommikul, kraapides ja häälekalt voodi ääres küsides, enne kui tal kõht kohutaval kombel lahti läks. Ning teine kord, kui ta haugatas ja oma rihma juurde ootama läks. Mõlemal juhul lähtusime ütlusest „parem karta kui kahetseda“ ning see õigustas end igati. Soovitangi igal koeraomanikul sellistel hetkedel loom pigem välja viia, kasvõi maja kõrvale, siis on võimalik aru saada, kas koera nõudmine oli põhjendatud või mitte. Üldiselt aga on vähemalt Lotte taolised emased koerad üsna leplikud ja ajalise väljas käimise perioodi suurenemisel järk-järgult on igal juhul tulemusi. Üldiselt on emastel koertel pärast esimest kükitamist väljas ringikäimisel põhirõhk hoopiski nuuskimisel ja teiste liigikaaslastega kohtumisel, kui märgistamisel. Muide, Lotte puhul on huvitav veel ka see, et sageli pissib ta kolmel jalal tõstes ühe tagumise käpa häda tegemise ajaks daamilikult õhku. Eks igal koeral ole omad veidrused!