Lotte lood: perre tuleb koer — kuidas me selleks ette valmistusime
Enne Lotte võtmist käisime abikaasaga koos läbi kogu oma elukorralduse, senised harjumused ning mõttemallid. Oluline oli kaardistada kõik sammud, mis koera võtmisega kaasnevad, seal hulgas väljas käimine, toidu valimine, koera eest hoolitsemine, õpetamine, mängimine ja turvatunde pakkumine. Õnneks abistas meid varasem kogemus koertega. Samas üsna kiirelt tõdesime, et enda peres kasvanud koerte kutsikaajast mäletasime üsna vähe ja seetõttu oli meil palju avastamisrõõmu. Eestlastel on sellisteks juhtumiteks üks õige vanasõna – üheksa korda mõõda ja üks kord lõika! Olen veendunud, et iga koera ihaldav loomasõber peaks sellest põhimõttest lähtuma.
Kindlasti aitavad positiivseid ja negatiivseid aspekte välja toovad nimekirjad, samuti välistamise meetod, mis aitab kirja panna kõik selle, millega kokku puutuda ei soovi. Meie puhul olid plussid peajagu miinustest üle ja seetõttu olime kutsika võtmiseks igati ühel nõul. Asjaolude kaalumiseks võtsime tegelikult mitu nädalat, et vältida „kutsikavaimustust“. Meil oli võimalus mitu korda kutsikat ka külastada ja seetõttu soovitan seda ka teistele, et vaadata paari külastustunni jooksul, kuidas kutsikas käitub, kuidas teiste koertega läbi saab ja kui palju ta mängida armastab.
Ettevalmistused enne kutsika kojutoomist
Enne kui koera koju tõime, mõtlesime läbi, kus oleks koeral kõige parem olla ka siis kui meid kodus ei ole. Leidsime, et väiksem ala magamis- ja elutoa vahel võiks saada Lottele. Mõeldud-tehtud! Tegime veel mõned ettevalmistused ning Lottega koju saabumisel oli kogu raskus üheks õhtuks minu abikaasal seniks, kuni mina töökaaslastega suvepäevadel lõbutsesin. Kuigi ausalt öeldes oli mul tol hetkel keeruline kutsikast esimesel õhtul eemal olla. Aga eks koer oli pikast sõidust Saaremaalt üsna väsinud ja pärast paari pissimist maja ümbruses heitis toas oma kodust saadud asjade vahele magama. Kindlasti oli ta mures ja igatses ema ning õe järele, kellega ta veel hommikul koos oli olnud.
Samuti ei olnud enam emapiima, vaid muu toit, mis ei maitsenud kodu moodi. Esimesel ööl tuli temaga mitu korda väljas käia, nii igaks juhuks. Samuti tuli öösel mõned korrad rahustada ja käed talle pesasse panna, kui ta tasase häälega igatsevalt niutsus. Hommikul oli kõik juba teisiti ning uus päev algas suvilasse minekuga.
Nüüd tuli Lottele ümber panna ka traksid. Väga väikese koera puhul soovitangi valida pigem traksid, kui kaelarihma. Koeral endal ja ka peremehel on selle võrra mugavam ning lihtsam. Lottel oli paaril esimesel korral üsna ebamugav, sest eks need olid talle täiesti harjumatud. Samas trakside või kaelarihma panemist, hoidmist ja äravõtmist tuleb samuti harjutada ning seda aega pikendada ja neid kanda lisaks väljas käimisele ka muul ajal.
Koera tasub häälekalt positiivse tooniga kiita („tubli koer“, „hästi“, „väga hästi“) ning anda ka väike maius. Maiuseid soovitan poolitada või tükeldada mitmeks, sest õppimisprotsessis ei ole oluline maiuse suurus, vaid selle saamine eduka soorituse eest.
