Lugeja: armastan oma lemmikloomi, aga ma pole nõus nende pärast end ogaraks maksma

Mulle meeldivad loomad väga, aga ma ei saa öelda, et armastaksin neid samapalju kui inimesi. Ehk sellest tulenevalt olen arvamusel, et kui looma elu hakkab läbi saama ja tal on aeg minna, siis milleks teda viimseni kinni hoida?

Ma ei ole kunagi suutnud ja ei suuda siiani kulutada oma raskelt teenitud raha looma peale, kelle eluiga on minu elueast napp kümnendik. Olen arvamisel, et kui loomal on aeg minna, siis on aeg minna. Ma ei näe põhjust, miks maksta tuhandeid eurosid elu ja surma vahel vaakuva lemmiklooma päästmiseks, kelle elust lahkumine on nagunii kas päevade või kuude küsimus.

Mõnisada eurot on maksimum, mida olen nõus looma meditsiiniliste protseduuride eest maksma. Mind on alati hämmastanud loomaomanikud, kes maksavad suure riskiga operatsioonide eest 3000 eurot või enamgi. Mul ei ole ka hinnalisi ja nõudlikke tõukoeri, kellel võibki olla rohkem terviseprobleeme, vaid paar koera-kassi, kellest osa on ise minu juurde tulnud.

Ma suudan väga hästi end asetada nende loomaomanike olukorda, kes tahavad iga hinna eest oma lemmiku elupäevi pikendada, kuid ma ei suuda neid lõpuni mõista. Olen kuulnud kurtvaid loomaomanikke, kes ohkavad, et peale kallist operatsiooni suri nende lemmikloom paari päeva jooksul ning pere säästud, mida oleks saaud kasutada hoopis puhkusereisiks, on ka läinud.

Ma armastan oma lemmikloomi väga, kuid kui mängu tulevad viimased säästud, kahtlen tugevalt, kas oleksin valmis looma eest viimase sendi oma hinge tagant ära andma. Maksan kuus eluasemelaenu, tasun jooksvalt arveid ja ausalt öeldes ei jää mulle nii palju kättegi, et lasta loomale ülikallist operatsiooni teha.

Kui vaadata olukorda sellest küljest, et vabas looduses elavatele loomadele ei tehta meditsiinilisi protseduure, siis milleks pikendada kalli raha eest kassi või koera vaeva, kui tema elu lõpp on nagunii ligidal või haigus jõudnud sellisesse staadiumi, kus nagunii midagi teha ei anna.

Ka minu jaoks pole kerge, kui loom haigeks jääb, ta on ikkagi pereliige. Aga olukorda, kus loom väga raskelt haigestub, võtan kui märki, et tema aeg meie keskel hakkab lihtsalt otsa saama. Tuhandete eurode kulutamine ravimise peale annab peremehele küll ajutiselt hea tunde, et ta on oma lemmikut kuidagigi aidanud, aga kui on teada, et tema elu oluliselt pikendada ei saa, siis miks teha pikendada agooniat nii enda kui tema jaoks?

Ma olen nõus alati maksma, et oma loomad ära kastreerida või steriliseerida ja viia neid korrapäraselt loomaarsti juurde, kuid ma pole nõus maksma, et nende elu kunstlikult pikendataks, kui lõpp nagunii on käega katsuda.