Teie perre lisandus üsna hiljuti väikene kutsikas. Kes on Emily?
Emily on samojeedi koer. See on üks ürgsemaid koeratõuge maailmas ja pärineb Siberist. Samojeed on kelgukoer. Emily põhjal võin kindlalt väita, et ta on väga sõbralik ja heatahtlik, samuti hoiab ta oma peret. Majavalvuriks teda võtta pole mõtet. Ta armastab lapsi ja lähedust. Hea meelega magaks ta kindlasti ka meiega koos voodis, aga see ei ole meie peres lubatud.
Ta on väga aktiivne ja tahab palju liikuda, seega tubase elustiiliga pererahvas talle ei sobi.
Ta on võetud Eestist, Hõbevalge kennelist. Praegu on Emily kaheksakuune ja naudib elu täiel rinnal. Kutsikaeas võib talle kõik armsad pättused veel andeks anda.
Kas teil oli lemmiklooma võtmine juba ammu mõttes mõlkunud ja kuidas te just selle kutsikani jõudsite?
Koera võtmine on meie pere mõtetes juba väga pikalt mõlkunud, kuid oleme alati olnud seda meelt, et korter ei ole suurele koerale kasvamiseks ja elamiseks hea koht. Õnneks on meil ka aed, kus Emily saab ringi joosta ja mängida.
Samojeedini jõudsime nii, et ma olen alati öelnud, et kui koer võtta, siis ikka suur, mitte pisike. Minu lemmikud on alati olnud kelgukoerad. Seega oli valik suhteliselt piiratud haski, malamuudi või samojeedi kujul. Samojeed on nendest minu jaoks muidugi üks armsamaid ja pehmema kasukaga koeri. Alaska malamuudist on ta väiksem ning võrreldes haskiga ei ole ta minu arvates nii isepäine ja hoiab kodu, kuid eks iseloom on siiski indiviiditi erinev.
Emily on tasakaaluka iseloomuga koer, peale selle on ta suur laste sõber. Meil on Emilyga väga vedanud! Ta on rõõmsameelne ja alati valmis tegutsema.
Emily on uhke ja valge karvaga koer. Kuidas näeb välja tema karvahooldus?
Kammime teda suhteliselt tihti. Kui mitte iga päev, siis kindlasti üle päeva ja üldiselt talle see sügamine väga meeldib. Pesemisega on pisut keerulisem, sest Emily ei ole treppide suurim fänn ja seega on tema vannituppa saamine pisut suurem ettevõtmine. Üldjuhul piirdume päeval ja õhtul tema käppade pesemisega. Kui ta aga väga mustaks on saanud või karv hakkab tuhmuma, siis käime Kadi Koertesalongis mõnulemas. See pikem spaaprotseduur seisab ees ka enne näitusele minekut. Mulle tundub, et ta on sellega ära harjunud ning pigem naudib vett, kui kardab. Ta läheb sinna alati hea meelega ja tervitab personali suurema sabaliputusega. Kui ma teda kodus pesen, kuivatan võin kammin, siis tavaliselt toetab ta pea mulle õlale ja naudib rahulikult protseduuri.
Koer annab perele kindlasti palju positiivsust juurde. Kuidas Emily teid mõjutanud on?
Emily paneb meid kõiki kindlasti aktiivsemalt liikuma ja igal hommikul teeb ta oma sabaliputamisega kõigi ärkajate meele rõõmsaks. Arvan, et igasse hommikusse on rohkem päikest tulnud, sest see rõõm, kuidas koer pereliikmeid hommikuti ootab, on lihtsalt nii armas. Igal hommikul on koer nii rõõmus, nagu oleks me kodunt ära olnud kogu nädala.
Ka lapsele on koer kindlasti üks suur muutus, sest meil ei ole peres veel õde ega venda. Seega on Emily lapsele ka mõneti parima sõbra eest. Kui sõber kõrval on, siis on ikka julgem tunne, räägib Luisa. Miina jaoks on Emily ka mängukaaslane. Nad müravad koos nõnda, et mõlemad on lõpuks pikali maas, üleni porised, näod naerul. Emily naudib lastega mürgeldamist.
Kas teie peres on veel lemmikloomi?
Emily on meie pere ainukene lemmikloom ja usun, et sellest praegu täiesti piisab, sest temaga on päris palju tegemist. Kuna varsti on tulemas meile laste kujul ka perelisa ja neile kõigile on vaja oma aega pühendada, siis uue lemmiklooma plaane me veel ei pea. Siiski ei saa ma kindlalt ei öelda, sest kauges tulevikus, kui on mahti tegeleda, siis kaks koera oleks väga tore.
Kas teie peres on ka lapsepõlves kellelgi koeri olnud?
Nii minu kui ka Taavi perekond on alati lemmikloomade kohta peres väärtustanud ja oleme mõlemad loomade keskel üles kasvanud. Loomad on meie peres olnud pigem pereliikmed, kelle eest hoolitsevad kõik. Mul ei ole olnud konkreetselt minu enda lemmiklooma, keda olen kasvatanud ja treeninud.
Minul on olnud lapsepõlves erinevaid koeri. Kui ma olin väike, siis oli meil oli puudel, hundikoer ja dobermann. Praegu on minu vanemate peres viieaastane haski Gustav.
Meie peres on olnud lapsepõlves koht ka kääbusküülikul ja meriseal. Loomad on olnud meil alati kogu pere loomad, kelle eest hoolitsesid kõik pereliikmed. Taavi peres on samuti olnud nii koeri kui ka kasse.
Milline Emily elu välja näeb?
Me võtame asja rahulikult. Emily käib koertekoolis ja treenerite näpunäidete järgi teeme trenni ka kodus. Mängime koos vahvaid mänge ja käime jalutamas. Emily elu on nagu ikka koera elu. Aeg-ajalt külastab ta koos meiega ka kohvikuid.
Lihtsalt sellepärast, et meie elu värvikamaks muuta ja närve proovile panna, kaevab ta aeg-ajalt tühjaks mõne äsja istutatud lillepoti või närib salaja tükkideks mõne vedelema jäänud sussi. Aga mis seal ikka, kui peale ei satu, siis ei ole mõtet muud teha, kui asja huumoriga võtta.
Kui me reisime, siis Eesti piires käib Emily üldjuhul meiega kaasas. Pikematel puhkustel on Emily tavaliselt minu vanemate või mõne hea sõbra valvata. Vanemate juures on Emilyl sõber Gustav. Nad saavad omavahel väga hästi läbi. Vahel kui ilma Emilyta Elvasse vanemate juurde satun, siis Gustav nuusutab terve auto uudishimulikult üle ja annab mulle alati nördinult märku, et kuidas ma ilma Emilyta külla tulla julgesin.
Pättuseid teevad nad ema juures ka hea meelega. Nad tunnevad end seal vabalt ja naudivad elu. Näiteks kaevab Emily alati kõik kondid üles, mille Gustav on hoolega maa alla peitnud. Ükskord kaevasid nad koos seal nii suure augu, et ei puudunud palju, kui sealt oleks Ameerika paistma hakanud. Ise on nad oma kätetöö üle alati äärmiselt uhked, naerab Luisa.
