Kohtume Margega hubases prantsusepärases restoranis Crepp. Täpsemalt on meid lauas kolm – mina, Marge ja Almera. Koer lamab laua all, loomulikult. „Rääkisin talle, et sa tuled ja sind juba oodati aknal. Nüüd on tal juba hea meel, et sa oled siin,“ tutvustatakse mind koerale. 

Kohviku peremees Priit on ise suur koerasõber, tema taks külastas kohvikut sageli. Priit toob köögist veidi kosti ja suure valge prantsuse saia maiuspalad kaovad matsutuste saatel karvakerasse. Lisaks pakutakse ka head külma vett. Kohvikumõnud! 

„Selle chowde värgiga on nii, et enne neid oli meie majas 14-15 aastat ilus punasekarvaline koer. Sellest jäi südamesse teadmine, et koer peab olema punane. Ühel ilusal päeval ma nägin Pärnus jalutades chowd – tumepunast, imeilusat värvi kasukaga. Nii küpseski otsus, et meie maja järgmine koer peab olema chow chow.“ 

Chowd on Marge kõrval minu silmale suured koerad. „Mina olen ju kribal,“ itsitab ta ise. Vaatan kuidas perenaine teda silitab, paitab ja sügab. Koer paneb silmad kinni ja mõnuleb. Koer on ütlemata suur ja karvane, kujutlen et kui kaks koera roniks Margele sülle mõnulema, siis jääks ta lihtsalt nende alla kinni. „Kui Almera tahab rüppe ronida, siis on raske hingata,“ saan kinnituse.

Punased koerad sinise keelega

Sinine keel arvatakse olevat pärandus kuskilt tuhandete aastate tagant. Usutakse, et chowd on sugulased väikeste Mandžuuria päritolu karukestega, kes on ka tänapäeval olemas ja kellel on sinine keel. Sinine keel on aga näiteks ka sellisel koeratõul nagu sharpei. Loomadest veel jääkarul ja Marge meenutab, et tema teada ka kaelkirjakul.

Tartu Mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits räägib, et saatus juhatas teda erinevaid keerdkäike pidi kõigepealt pikakarvalise ja siis ka ühe imearmsa lühikarvaliseni. „Praegu tean et ka järgmised koerad saavad kindlasti olema lühikarvalised. Pikakarvaline ja lühikarvaline on küll üks ja sama tõug, aga ometi on nad erinevad nagu öö ja päev, päike ja kuu. Ühe ja sama iseloomu erinevad väljundid.“ 

Tema jutust selgub, et koer pole mitte näituseeksponaat ega majavalvur vaid pereliige. „Meie koerad elavad meie pere juures. Kus on inimesed, on ka nemad. Ketti ega kuuti neil ei ole, öösel magavad toas. 

Chowd on tegelikult sellised kassi moodi iseloomuga – pigem eelistavad olla kaugemalt piiluja rollis. Kogu aeg silitamist, sügamist ja näppimist nad ei armasta. Seltskond on tore, aga ega igaühel ei ole vaja kõrvu ja nina näppida, tundub olevat nende elu moto.“ 


“Minu Kutsikas!”

Uue pereliikme otsingud olid käänulised. Marge surfas internetis ja leidis paar kontakti, kelle abiga õnnestus leida Maardus elav kutsikas. Õnneliku juhuse tõttu pidigi ta Tallinna sõitma ning sai ka koeraperes külas käia. „No olgem ausad, kutsikad on ju imearmsad!“ sõnastab ta oma tunnet. 

„Marilud nähes olin ma kindel, et see on Minu Kutsikas. Lühikarvaliseni sattusin sõbranna kaudu, kes käis ühel Leedu kasvatajal külas, näitas pilte ja olingi lühikarvadesse kõrvuni armunud!“

Vestluses selgub, et selle pere – ehk siis Marge ja tema elukaaslase – päevaplaanid on üsna seotud koertega. Mõtlen, et kas see on pigem suhe, mis päevast-päeva annab energiat ja rõõmu või pigem kohustus? Ja mis on need rõõmud, mida villakerad tuppa toovad? 

“Eks see on samapalju kohustus kui side teiste pereliikmetega,“ vastab Marge. „Ikka ju arvestad, mis kell keegi töölt koju jõuab, kellega koos süüa, kellega koos välja minna jne. Koer on pigem keegi, kes PEAB olema, kes annab energiat, rõõmu ja toob naeratuse suule ka sellel päeval, kui oled surmani väsinud.“

Chowdest rääkides žestikuleerib ta elavalt, tema näos vahelduvad positiivsed ja ülipositiivsed emotsioonid ning silmis on armastusesädemed. „Nädalavahetused, puhkepäevad - ikka peab arvestama lähedastega, vahel peab milleski tegema järeleandmisi, eks kooselu ole oma olemuselt paljuski kompromiss. Arvestan kogu perega, pikemat sõitu plaanides pean arvestama, et keegi vahepeal koeri välja laseks ja neid toidaks. Kuna meil on oma aed, siis eraldi jalutajat ei palka,“ räägib Marge. Samas üliarmsas aiaga majas elab ka tema ema.

„Meie Almera on hellik, kes hakkab korraldama pärast kümnendat äraolemispäeva näljastreiki ja sõna otseses mõttes pisaraid valama – silmad lähevad märjaks, istub ainult akna all ja kurvastab, on pereliikmed rääkinud. Loobuda tuleb tõenäoliselt näiteks pikematest reisidest (rohkem kui 2 nädalat).“

Väikesed villatootjad

Marge pool kodus märkan gobeläänist ust – ukseraamile on kinnitatud iluvaip. Vaiba alumises osas on „kassiuks“. Alguses mahtusid ka chowd sealt läbi, nüüd aga saaks nad vaid ühe karvase käpa sealt läbi pista, räägib perenaine. Ukse on meisterdanud kunstiharidusega naine ise. 

Käsitöö teema juurest jõuame ka karvakerade „toodeteni“. Ülipehmest karvast lõng saab Marge näppude vahel soojadeks sokkideks ja kätisteks. Üks sõbranna kasutavat arvutiga töötamisel neid iga päev! „Hommikul ta alustab päeva sellega, et tõmbab kätte kätised. Need on randme ümber lihtsalt umbes 10 cm kootud ribakesed, nagu sokiotsad. Siis on randmed soojas ja muudkui kirjutab,“ saan teada villa kasutamisest. „Loodan, et minu kätiste abiga saab varsti valmis tema doktoritöö! Eriti mulle meeldib see, et iga kord, kui ta need kätised kätte paneb, tuleb tema kass ja nuusutab neid imelikke asju pikalt ja põhjalikult. Kass ei saa aru, miks tema perenaine niimoodi koledal kombel peni järgi lehkab.“

Ta on püüdnud ka viltida chowde „villast“. Ja tõdeb, et chow karvast paljalt head vilti ei saa. Näiteks bernhardiini villast saab, aga chow karv on libe ja torkija ühteaegu, ei tule mõnus. Peab segama lambavillaga, siis saab asja. 

„Minu meelest kõige parem on ikka tavaliseks lõngaks lasta teha, siis kui sellest puhtast chowvillast sokid teed, siis on varbad soojad nagu ahju ääres,“ teab Marge. 

Mis on koerte maiuspalad? Üheks maitsvaks toiduks chowde jaoks on riis. „Koerapuder on enamasti ilma soolata riis, mille kohta üks mu hea sõber ütleb, et see on palju parem kui inimeste puder – riisimaitse on olemas. Ja meil külas käies nõuab alati koeraputru,“ räägib Marge toidulauast. 

Küsimusele, et kas chowd on talle ka midagi õpetanud, vastab ta: „Chowd on tõepoolest mulle, kes ma oma loomuselt olen kärsitu, õpetanud, et enamus asju ei vaja ei tagaajamist ega möödajooksmist. Mõtlemine on kavalam, kui jooksmine. Pealegi kukub magavale koerale tihtipeale söök otse ninale. Ja seda sõna otseses mõttes – Almerale kukkus ükskord pakk võid pähe!“

Töövari Almera 

Selleks, et ka perenaise pikad tööpäevad ei tooks kurvastust, käib Almera töövarjuks. „Kuna töötan mänguasjamuuseumis ning meie põhiklientideks on lapsed, hoian koera kontorimajas oma kabinetis. Nimelt on väike vahva muuseum tasapisi laienenud erinevatesse hoonetesse. 

Arvestama peab ju allergiate, laste emotsioonidega. Seni on muljed ja kokkupuuted ainult rõõmsad ja mängulised, kuid soovin olla korrektne ja eks koer peab ka olema pigem „töövari“ kui ise muuseumist valvama,“ naljatleb Marge. 

Tööle on kodumajast hea jalutuskäik ja see koertele meeldib. Kontoris Almera lihtsalt vedeleb minu kabineti põrandal, tukub, samas jookseb igale tulijale uksele vastu, veendumaks, et tegemist pole võõraga. Haukuma ta üldiselt ei hakka, ootab vaikides, kuni ma inimeseni jõuan. 

Järgmisena annan siseneja nõusolekul loa tulija üle nuusutada. Vahel harva käib ka Marilu tööl kaasas, aga tema ei viitsi esiteks nii pikalt jalutada (tööle on üle kahe kilomeetri). Tema tahab teha puhkepause ja kui on vihmane ilm, siis ei soovi ta üldse majast väljuda. Nii et enamasti tuleb kaasa rõõmus lillelaps Almera.

Täpsemalt rääkides on siis Almera iseloomult leebe, lahke ja õnnelik olevus, armastab seltskonda, aga igaühel end katsuda ei luba. Urisema ei hakka, vaid libiseb eest ära. Üle kõige armastab oma pere juures olla ja neid andunult vaadata. Oktoobris sai ta nelja aastaseks. 

Lühikarvalisi chowsid on vähem kui pikakarvalisi. Eestis umbes 30 ringis, nii siin kui mujal maailmas näitusteringis võib märgata heal juhul ühte lühikarvalist kümne pikakarvalise kohta. Almera armastab millegi väljanorimiseks istuda kahel tagumisel jalal nagu üks erakordselt paks orav, iseloomustab teda Marge. 

Marilu loomus on seevastu umbusaldav, põikpäine, jäägitult oma pereliikmeid narruseni jumaldav. Tema sai jaanuari lõpul kuue aastaseks. Tema on pigem lihtne ja armas, ei pürgi esile. „Ega kõik ei peagi olema väljapaistvalt erilised, mõni peab tavaline ka olema, et oskaks lihtsust hinnata,“ sõnab perenaine. Marilu armastab keedumuna ja toorest porgandit. 

Kutsud elavad samas majas, kuid mitte samas korteris. „Nad elavad eraldi, sest nad on mõlemad erakordselt domineeriva iseloomuga ja koos olles lähevad kaklema, kumb mind rohkem armastab. Et mitte kogu aeg nende kasukat ja/või kõrvu veterinaari juures lappida, elavad nad eraldi korterites, kuid samas majas. Õues on koos, kuid eraldatud aedades.“ 

Lumelapsed 

Väljas on miinus 23 kraadi, chow aga istub lumes ja uskuge või mitte – naeratab!
Marge kirjeldab nende pakaserõõme: „No neil on lihtsalt selline lõvinaeratuse moodi (ülespidi suunurkadega ilme) õnnis olemine näkku kirjutatud. 

Eks see külm ilm ja karge puhas lumi on neile meeltmööda – kui neile näkku vaadata, on näha kui hästi nad on kohastunud selliseks tuuliseks, tormiseks, külmaks ilmaks. Kuskil ei ole lapikestki vaba karvaga katmata nahka – ikka vill ja soojus. Silmadki asetsevad küllalt sügaval, karvade vahel nii et kui läheb tuisuks, paneb chow lihtsalt silmad veel natuke koomale ja rühib edasi. 

Suvi pole neile nii meelepärane. Kui on jahe, nö klassikaline Eestimaa suvi, siis on kõik hästi, kui aga temperatuur järjekindlalt ülespoole rühib ja päike lagipähe paistab, läheb tark karvane koer sauna külmale betoonpõrandale end jahutama.“

Seda, kust villakerad pärit on, täpselt ei teata. Karvakasvu järgi tundub, et külmalt maalt.
Nimelt arvataksegi et nende juured on arktilistel aladel. Euroopasse saabusid nad Hiina kaudu, kus juba 3000 aastat tagasi kasvatati seda tõugu koeri. 

Marge on samuti kuulnud mongoolia päritolust. Koera „ühe-peremehe-lembene“ iseloom on kujunenud kooselus mongoli nomaadidega steppides ja mägistel aladel. Seal pidi inimene ellujäämiseks seisma silmitsi karmi looduse, vastuoluliste ilmaolude ning eelkõige agressiivsete metsloomadega. See kõik on kujundanud koera, kes on tugev, individualistlik, kuid lõputult truu oma isandale.Veidi koomiline nimelegend räägib hoopis meremeeste kõnepruugist. Väidetavalt nimetati väljendiga chow-chow kõike söödavat, mis neil laeval varuks oli. Ja kuna ükskord oli seal ka koer, keda Hiinast Inglismaale viidi, siis kutsuti tedagi chow-chow'ks.