Neile abstraktsetele küsimustele kahjuks koerad meile vastuseid ei anna. Selle asemel on loomade käitumist uurivad teadlased mõelnud välja testi. Seda nimetatakse peeglist iseenda äratundmise testiks ning alates selle kasutuselevõtust 1970ndatel aastatel on test olnud omamoodi „kuldreegel“, mis aitab kindlaks määrata, kas olendil, kes peeglisse vaatab on enesetunnetus olemas või mitte. Elevandid, šimpansid ja delfiinid kuuluvad nende loomade hulka, kes on testi läbinud ning kelle kohta arvatakse, et neil on enesetunnetus olemas. Kuid hulgaliselt teisi primaate, kelle seas on ka selline kõrge intellektiga loom nagu kaheksajalg, satuvad peeglit nähes kas segadusse või ei huvita see peegeldav ese neid mitte raasugi.

Koerad peeglitesti ära ei tee. Nad ei paista aru saavat või võib-olla ka hoolivat sellest, mis peegelpildis toimub ning miks nad ennast lõhnatuna ja kahemõõtmelisena näevad. Mõnikord proovivad nad peegelkoeraga võidelda või mängida, kuid vaid väga vähesed koerad näitavad arusaadavalt välja, et võivad peeglis ära tunda iseenda. Selle testi põhjal võib järeldada, et koertel puudub enesetunnetus. Kuid viimastel aastatel on mõned juhtivad teadlased hakanud selle testi asjatundlikkuse kohta küsimusi esitama.

On võimalik, et looma läbikukkumine peeglitestis ütleb palju enam inimese puuduliku ettekujutuse kui looma enesetunnetuse puudumise kohta, arvab de Waal oma raamatus „Are We Smart Enough to Know How Smart Animals Are?“. Peeglitest arvatakse olevat saanud inspiratsiooni Charles Darwini poolt Londoni loomaias käigu pealt tehtud vaatlustest, kui ta nägi, et orangutang Jenny vahib end peeglist ja see jätab talle väidetavalt kustumatu mulje. 1970ndatel tõi need märkmed taas avalikkuse ette Tulane’i ülikooli psühholoog Gordon Gallup Jr ning töötas nende põhjal välja peeglitesti.

Klassikaline versioon testist on järgmine: uurija teeb looma kehale värvilise, kuid lõhnatu värviga pleki ja asetab seejärel tema ette peegli. Kui loom hakkab peeglist mingil moel värvilaiku uurima, siis tunneb ta peeglis nähtavas loomas ära iseenda ning saab seletamatul moel aru, mismoodi ta välja näeb. Teaduskirjanik Virginia Morell kirjeldab testi oma raamatus „Animal Wise“ järgmiselt: testi läbib loom, kes reageerib talle tundmatule värvilaigule nii, nagu inimene, kes oma näos plekki märkab.

Enesetunnetuse ja eneseteadlikkuse kontseptsioon on tulnud inimpsühholoogiast. „Umbes kaheaastaselt saabub inimese arengus aeg, mil ta hakkab iseennast peeglis ära tundma. Selles vanuses muutub inimlaps ka väga iseteadvaks,“ selgitas de Waal. Lapsed hakkavad väljendama eneseteadlikke emotsioone, näiteks uhkus, häbi ja piinlikkustunne. Samuti hakkavad nad kasutama iseenda isikule viitavaid sõnu: mina ja minu. Enda peeglist äratundmine on üks osa mina-kuju arenemise protsessist.

Selline protsess võib toimida ka samasuguse aju ja kõrge sotsiaalse intelligentsusega loomadel. Kuid siiski ei ole mitte miski maailmas inimorganismiga täpselt ühesugune ega tööta täpselt samamoodi. Inimene omandab suure osa oma kogemusest selle põhjal, mida ta näeb, teistele primaatidele on palju tähtsamad teised meeled. Koertel on hea nägemisvõime, kuid maailma nad nägemise kaudu ei mõista. Selleks on neil haistmismeel. See on põhjuseks, miks üks teadlane peeglitesti mõned aastad tagasi pisut muutis, et sel koerte jaoks tähendus tekiks. Ta lisas lõhna.

Eksperimenti on hakatud nimetama kollase lume katseks. Loomade käitumise uurija Marc Bekoff ei olnud rahul tulemusega, et koerad peeglitesti läbida ei suutnud ning arvamusega, et neil puudub enesetunnetus. Seega koostas ta oma koera Jethro jaoks uue testi. „Viie talve jooksul, mil ma oma koeraga väljas jalutasin, panin kindad kätte ning korjasin üles kogu kollase lume, mille ta kus iganes oma uriiniga märgistas. Ja sama tegin ka teiste koerte poolt lumele jäetud kollaste pissilaikudega,“ kirjeldas Bekoff, kellest nüüdseks on saanud Colorado ülikooli ökoloogia ja evolutsiooniteooria emeriitprofessor.

Asja mõte oli selles, et Jethro näitas oma uriini vastu üles hoopis väiksemat huvi kui teiste koerte oma kohta. Ning Bekoff oletas, et tegemist võib olla sellega, et ta tundis oma pissi lõhna lumel ära ehk teisisõnu oli tal eneseteadlikkus olemas. „Seda kõike oli väga lihtne läbi viia, kuigi oma koera järelt pissi üles korjates arvasid inimesed, et ma olen pisut imelik,“ ütles teadlane.

Probleem seisnes aga selles, et uuring hõlmas vaid ühte koera – Jethrot. Tänavuse aasta algul aga alustas kollase lume testi oma Barnardis asuvas laboris Alexandra Horowitz. Kolmele tosinale koerale „esitleti“ kanistreid, mis sisaldasid nii nende enda kui teiste koerte uriini. Tulemusi alles analüüsitakse, kuid juba praegu võib öelda, et sarnaselt Jethrole näitasid kõik koerad oma uriini vastu üles väiksemat huvi. Kuid Horowitz pole kindel, mida see tulemus meile enesetunnetuse kontseptsiooni kohta ütleb. „Ma arvan, et tegemist pole eneseteadvusliku katsega, kuid identiteedi kohta ütleb see midagi küll,“ arvab ta.

Tulemused näitavad sedagi, et enesetunnetuse ja iseenda tundmise määramiseks loomade hulgas on vaja uusi teste. Selliseid, mis erinevatele loomaliikidele paremini sobivad. Teadlased töötavad erinevate variantide kallal. Kaheksajalal on jalgade küljes iminapad, mis kinnituvad kõigile, absoluutselt kõigile pindadele, millega kokku puutuvad, välja arvatud nende oma nahk. Just see võib olla viisiks, kuidas kaheksajalg enesetunnetust väljendab.

Kuid pöördume algse küsimuse juurde tagasi: mida koerad peeglist näevad? Koerte käitumise põhjal võib arvata, et nad tunnevad peegelpildis ära koera, kuid mitte iseenda. Seepärast üritavadki mõned neist peegelpildiga võitlusse asuda, jätavad selle märkamata või ignoreerivad täielikult. Kollase lume testi tähendus on ebaselgem. Arvatakse, et eneseteadlikkus koosneb mitmetest aspektidest. Mõnel olenditel on olemas kogu skaala, teistel aga väga vähe. Näitena võib tuua autobiograafilised mälestused ja kogemused. „Mida koerad iseendast teavad. Ma arvan, et minatunnetus on neil olemas ,“ arvas Bekoff. „Kuid kas nende enesetunnetus on sama rikkalik kui minu või sinu oma, seda ma ei tea.“

Allikas: nymag.com