Koerad ajavad autosid taga samadel põhjustel, miks nad jälitavad jalgrattaid, kasse, teisi koeri või muid väikseid loomi: nad kas mängivad või peavad jahti. Suuremal või vähemal määral on tagaajamine seotud koera loomuliku jahiinstinktiga.

Enamike sotsialiseerunud ja tänapäeva ühiskonda sulandunud koertel väljendub ürgne jahiinstinkt koerte „kullimängus“, kus eesmärgiks pole mitte teist koera kätte saada, vaid tõeline lõbu peitub lihtsalt ringijooksmises. Palli või lendava taldriku tagaajamine rahuldab samamoodi koerte jahiinstinkti. Kuid koerad võivad mängu ajal ka mängult „võidelda“ või isegi üksteist rünnata ja näksata. Sellesse mängu on sageli kaasatud kassid, tervisesportlased, jalgratturid, rulluisutajaid või autod. Eesmärk pole ilmtingimata vigastada ega tappa, vaid teine olend (või asi) kätte saada ja temaga mängida.

Tagaajamise tõsisemaks vormiks on jahipidamine. On koeri, kel on jahiinstinkt kõrgem kui teistel. Karjakoertel, terjeritel ja jahikoertel on see kõrgem; nad on töökoerad ja neil on potentsiaali oma saak kinni püüda ning tappa. Kuidas see käitumine avaldub? Jahipidamine on koera jaoks loomulik käitumine, mille käivitab liikumine. Kõigepealt otsib koer saaki, siis jälitab, ajab seda taga, püüab kinni, hammustab ja lõpuks tapab ning sööb ära. Loom on loom. Olenemata sellest, et selline käitumine ei ole põhjustatud vihast, vaid on koera jaoks loomulik reaktsioon, on see meie ühiskonnas tihtilugu siiski probleemne ja lubamatu. Jahiinstinkti rahuldamiseks tuleb leida muid ja ohutumaid väljundeid.

Sellel käitumisel on väga vähe hoiatavaid märke. Koer nihkub oma ohvrile vaikselt lähemale ja seejärel ründab, naksates ta kandu, hammustades või ohvri küljes rippudes, püüdes teda maha tõmmata. Sellise rünnaku tagajärjed võivad lõppeda kannatanu surmaga.
Kui sinu koer kipub nii tegema, hoia teda kontrolli all ja pea nõu käitumisspetsialistiga.

Allikas: cuteness.com