Kui kaheaastase Milka endine peremees trellide taha viidi, ei olnud Milkal kodus enam kohta ning Eesti Loomakaitse Selts pidi koerapreilile uue kasvõi ajutise peavarju leidma. Milka leidis endale hoiukodu Tartus ning Eesti Loomakaitse Seltsi töötajad postitasid kiiresti Milka koduotsimise kuulutuse Facebooki kus seda jagati kokku 391 korda. Sõbraliku olekuga Milka jäi paljudele silma, kuid üks Eesti pere ei saanudki mõtteid Milkalt enam eemale.

Tallinnas elav kolmelapseline pere oli prajasti neljajalgset lemmikut otsimas, kes oleks lastele seltsiks, saaks hakkama eluga linnakorteris ning oleks täieõiguslik pereliige. Pilt Milkast sööbis nende meeltesse niivõrd, et otsustatigi Eesti Loomakaitse Seltsile esitada sooviavaldus koera saamiseks. Pereisa Sten Hiis mäletab siiamaani kuidas peale avalduse esitamist oli tükk aega vaikust. “Arvasime juba, et me ei sobinud ja Milka on ära antud. Olime lootuse kaotanud.” Pere jätkas uue pereliikme otsinguid, kuid sobivat koera silma ei jäänud. Soov oli aga anda kodu just varjupaigakoerale, et kodu kaotanud loom saaks teise võimaluse.

Milka ootab elegantselt juuksurisalongis oma korda Foto: Sten Hiis

Üllatus tuli aga sealt, kust pere ei osanud seda oodatagi: suve alguses tuli Eesti Loomakaitse Seltsilt luba Milkat vaatama sõita. Ärevus oli muidugi kirjeldamatu. “Sõitsime Tartusse hoiukodusse, et vaadata, kas tunne, et koer on meie jaoks õige, ka päriselus paika peab. Loomulikult olid meil erinevad mõtted ja väike ebakindluski, et millised hingelised traumad võivad koeral olla ja millega peab tegelema hakkama. Aga kui Milkat nägime, olid kahtlused kadunud. Milka nagu hajutas need. Tema tundis meid ära ja meie tundsime tema ära. Ja nii tulimegi Milkaga esimeselt kohtumiselt kohe linna,” meenutab pereisa esimest Milkaga kohtumise päeva. “Hoiukodus öeldi meile, et Milka ei talu autosõitu ja Tallinnasse jõudes oligi auto täis oksendatud. Aga täna ei ole Milkal enam autosõiduga probleeme ega stressi. Juulis võtsime ette juba pika autosõidu Leetu ning saime ilusti hakkama.”

Uues kodus kohanes Milka üllatavalt kiiresti. “Alguses tegime nii, et läksime veidikeseks kodust ära, et vaadata, kuidas Milka reageerib ja mida ta teeb. Kas ta haugub, kui hakkame võtmeid kõlistama või kui keegi koputab,” räägib Sten. Nüüd tunneb Milka kuulmise järgi juba ära, kui pereliige koridoris kõnnib ning laseb kuuldavale tervitushaugatused. Milka on viisakas, asjata lärmi ei tee ning aeg-ajalt käib ta koos pereisa Steniga töölgi kaasas, kus tal on jalgade puhkamiseks lausa oma tool.

Pärast möllu Kalamaja pargis Foto: Sten Hiis

“Nüüd oleme hoopis avastanud, et Milkale meeldivad viinamarjad ja ploomid,” sõnab Sten. Vahel kui pererahvas koju tulles leiab diivanilt üksikuid ploomikive on kohe selge, et Milka on jälle patustamas käinud ja salaja käinud lauale jäetud puuviljadega maiustamas. “Mänguasjade lõhkumine või kingade närimine teda ei huvita,” naerab Sten ja kiidab Milka söögiisu, mis koera figuuris kuidagi välja ei paista. “Kord tulid vastu kaks daami kes küsisid, mis tõugu see koer ka on. Vastasin, et täisvereline krants, mille peale kostsid daamid rõõmsalt, et ta näeb nii eksklusiivne välja. Milka sööbki eksklusiivselt palju, aga samas kulutab energia kiiresti ära ning on seetõttu sale koerapreili.”

Lisaks heaks seltsiliseks olemisele on Milka osutunud ka suurepäraseks reisikaaslaseks, kelle võib julgelt igale poole kaasa võtta. Koos on käidud Hiiumaal, ronitud Kõpu tuletorni, tehtud tiir Lätile peale, külastatud Leedut ning telkimaski käidud. Milkal on olnud tohutult positiivne mõju ka kolmele peres kasvavale poisile. “Koera tulek perre on lastele olnud igati arendav,” jätkub Stenil Milka kohta vaid kiidusõnu. “Tore on kuulda poiste suust hellitavaid sõnu, ning veelgi toredam on, et nad julgevad ennast sellisel moel väljendada. Koera õpetamine õpetab ka lapsi. Näiteks tuleb koerale õpetada liiklussituatsioone: et ülekäigurajal peab olema ettevaatlik ja seisma kõrval. Lisaks julgustab Milka teiste lastega suhtlema. Lasteaed alati rõkkab, kui Milka tuleb. Samas õpetab ka koera kasvatamine, et linnatänavad tuleb puhtad hoida ja koera järelt väljaheited üles korjata. Oleks vaid ka tänavatel prügikaste, et lemmiklooma pärast linnas piinlikust tundma ei peaks.”

Milka on peale uude perre tulekut muutunud. Algne arglikkus on asendunud uudishimu ja sooja sõbralikkusega. “Milka on väga tänulik, kohati võib-olla liigagi alandlik, temasse tuleks rohkem enesekindlust süstida,” sõnab Sten ning lisab, et kurjustamist ei kannata Milka üldse. Kuid vaatamata mõningasele alandlikkusele on Milka laste suhtes väga kaitsev ning muutnud oma rõõmsameelse ja postiivse olekuga kogu pere elu. “Milka võiks olla paljude kodutute loomade eeskostja ja just inimestele, kui ta vaid rääkida mõistaks”.

Kuna sinagi soovid muuta kodutu looma elu, tule Eesti Loomakaitse Seltsi heategevuslikule perepäevale Hortese aianduskeskuses 8. oktoobril. Avatud on toidupank Eesti Loomakaitse Seltsi abi vajavatele loomadele ning kohal mitmed loomade päästmisega tegelevad organisatsioonid, kelle kaudu on võimalik omale leida truu ja armastav neljajalgne pereliige.

Lisainfo ürituse kohta leiad SIIT.