Milline on koera positsioon tänapäeva inimühiskonnas?



Milline on koera positsioon tänapäeva inimühiskonnas?
Hea inimene lööb ka kutsu silmad särama.© Jaap Arriens/NurPhoto via ZUMA Press

Jan Fennell, kes on koertega töötanud 25 aastat, selgitab, et tänapäeva inimene on koerast, oma iidsete aegade ellujäämisparterist kaugenenud. Selle asemel, et koera mõista, on inimesed teda enda käe järgi suunanud, teda allutanud. Inimeste ja koerte suhtlemise probleeme käsitleb autor oma raamatus "Koerakuulaja".

Inimkond on oma ajaloo jooksul mitmeidki saladusi kaduma minna lasknud. Koera ja inimese vahelise suhte tõeline olemus on üks nendest. Sarnaselt miljonite inimestega üle maailma olen ka mina alati tajunud nende kahe liigi erilist sugulust. See on midagi enamat kui koera atleetlikkuse, intelligentsi ja välimuse imetlemine. On olemas nähtamatu side, midagi erilist, mis meid seob ja arvatavasti on sidunud aegade algusest saadik.

Enamuse aja minu elust on see tunne tuginenud millelegi enamale kui pelgalt instinktile, seda võib ka usuks nimetada, kui soovite. Täna aga on inimese suhe koeraga kui intrigeeriva teadusliku tõendusmaterjali puhkev puu. See materjal tõestab, et koer ei ole mitte ainult inimese parim sõber, vaid ka vanim.

Olen lugenud kaasaegset uurimust, mis väidab, et kahe liigi põimumine algas juba ligi 100 000 aastat eKr. Sel ajal eristus Aafrikas ja Lähis-Idas tänapäeva inimene Homo sapiens oma neandertallasest eelkäijast. Umbes samal ajal hakkas ka koer, Canis familiaris, eristuma oma eelkäijast, hundist Canis lupus. Ei ole eriti kahtlust, et need kaks fenomeni olid omavahel seotud ja et asja tuum asub inimese varasemates katsetes loomi kodustada. Loomulikult on meie eelkäijad oma kogukonda kaasanud ka palju teisi loomi, nagu näiteks lehm, lammas, siga ja kits. Siiski oli koer esimene ja kõige edukam lisand meie eellaste laiendatud perekonnas.

Seotud lood:

On olemas vastuvaidlematu tõendusmaterjal, et meie esiisad väärtustasid oma koeri rohkem kui midagi muud oma elus. Üks liigutavamaid asju, mida ma viimastel aastatel näinud olen, on dokumentaalfilm, mis käsitleb Põhja-Iisraelist Ein Mallahi Natufa iidsest arheoloogilisest leiukohast avastatut. Nimelt leiti sealt, kuivaks kõrbenud elutust piirkonnast, 12 000 aastat vanad luud, mis kuulusid noorele koerale, kes puhkas oma sama vana peremehe vasaku käe all. Need kaks oli koos maetud. Jäi mulje, et inimene oli soovinud oma koera kaaslaseks jagama nende viimast puhkepaika. Sarnaseid leide on ka Ameerikast Kosteri leiukohast Illinois’s, ajast 8500 aastat eKr.

Loe veel

Ideed, et inimene ja koer olid ainulaadselt lähedased, toetab ka sotsioloogide uurimus Peruu ja Paraguay kogukondades. Seal on tänaseni kombeks, et orvuks jäänud kutsika kasvatab üles mõni naine. Kutsikas saab rinnapiima, kuni on valmis ise oma jalgadel seisma. Keegi ei tea kindlalt, kui kaugele ajalukku selline komme ulatub. Võime ainult aimata, kui intensiivne oli nende inimeste eellaste suhe oma koertega.

Olen kindel, et tulevikus tehakse palju teisigi avastusi ning kogutakse tõendusmaterjali, mis meie silmad avaks. Kuid ka nende teadmiste juures, mis meil praegu on, ei peaks niivõrd võimas empaatia meie kahe liigi vahel üllatuseks olema. Pigem vastupidi, meie mõlema eelkäijate suur sarnasus tegi neist loomulikud partnerid.

Selles vallas teostatud uuringute rikkalikkus näitab, et nii iidne hunt kui kiviaja inimene omasid ühesuguseid liikumapanevaid instinkte ja sarnast sotsiaalset organisatsiooni. Lihtsamalt sõnastades – mõlemad olid kiskjad ja elasid rühmades või karjades, millel oli kindel struktuur. Üks tugevamaid sarnasusi oli nende mõlema sünnipärane isekus. Koera reaktsioon ükskõik millisele situatsioonile on sama mis inimeselgi – „Aga mis on selles minu jaoks?” Meie näite puhul on kerge näha, et suhe, mis arenes, oli mõlemale liigile vastastikku ääretult kasulik.

Kui vähem kahtlustav, rohkem usaldav hunt seadis ennast sisse oma uues elukorralduses inimese kõrval, sai ta aru, et nüüd on tal ligipääs palju keerukamatele jahipidamise võtetele ja riistadele, nagu näiteks püünised ja kivist nooled. Öösel sai ta sooja inimese lõkke ääres ja toituda nende poolt kõrvaleheidetud ülejääkidest. Selline kooslus viis kergesti kodustamiseni, mis oli juba alanud. Hundi kutsumine oma igapäevaellu võimaldas inimesel kasu lõigata palju paremini arenenud instinktide kogumist. Inimajaloo varasema esindaja, neandertallase suurenenud nina andis talle parema lõhnataju; nende järglased aga avastasid, et kaasates jahti äsja kodustatud hundi, said nad taas seda vahepeal taandunud taju täies mahus ära kasutada. Koerast sai elulise tähtsusega hammasratas toonase inimese jahipidamise masinavärgis, aidates saaki välja otsida, nurka ajada ning kui vaja, ka maha murda. Lisaks sellele inimene loomulikult nautis koerte poolt pakutavat seltskonda ja laagripaikade kaitset.

SOOVITAB:

Kaks liiki mõistsid üksteist instinktiivselt ja täielikult. Eraldi karjades teadsid nii hunt kui inimene, et nende ellujäämine sõltub nende kogukonna ellujäämisest. Igaühel selles kogukonnas oli oma kindel roll, mida täideti. Oli täiesti loomulik, et samu reegleid järgiti ka ühises, laiendatud karjas. Nii et kui inimesed keskendusid sellistele töödele nagu lõkkematerjali kogumine, marjakorjamine, eluaseme parandamine ja toiduvalmistamine, siis koerte peamine roll oli küttidega nende silmade ja kõrvadena kaasas käia. Sarnast rolli täitsid nad ka laagrites, olles esimene kaitseliin, peletades eemale ründajaid ning hoiatades inimesi nende lähenemise eest. Tol ajal oli inimeste ja koerte vaheline üksteisemõistmine haripunktis, kuid järgnenud paljude sajandite jooksul on see side katkenud.

Pole raske näha, kuidas kaks liiki on oma eraldi teed läinud. Sajandite jooksul, mil inimene on olnud maailmas domineeriv jõud, on ta kujundanud koera – ja ka paljusid teisi loomi – ainuüksi inimühiskonna reeglitest lähtuvalt. Inimesel ei kulunud kaua taipamaks, et ta võib kohandada, parandada ja spetsialiseerida koerte oskusi, pannes aretuses kokku vastavalt selekteeritud koeri. Juba näiteks aastal 7000 eKr märgati Mesopotaamias Viljaka Poolkuu alal oma muljetavaldavate jahioskuste tõttu Araabia kõrbehunti, kes oli oma põhjamaistest sugulastest kergem ja kiirem. Tasapisi arenes see hunt koeraks, kes on võimeline sealses karmis kliimas saaki taga ajama ja kätte saama ning mis veelgi olulisem – tegema seda inimese käsu peale. Seesama koer – saluki ehk pärsia hurt – on tänapäevani muutumatuna säilinud ja võiks olla puhtatõulise koera esimene näide. Ent kindlasti mitte viimane. Iidses Egiptuses aretati jahikoeraks vaaraokoer. Venemaal aretati karujahiks borzoi ehk vene hurt. Polüneesias ja Kesk-Ameerikas aretasid sealsed hõimud koeratõuge eelkõige endale söögiks.

See protsess on jätkunud läbi aegade ning sellele on tublisti kaasa aidanud koerte valmisolek meie liigi poolt kujundatud saada. Näiteks Inglismaal tootis maaomanikest aristokraatide jahikultuur terve kollektsiooni eriotstarbelisi koeri. 19. sajandi mõisa tüüpilises koerakarjas oli springerspanjel, kelle ülesandeks oli saak oma varjupaigast välja ajada, pointer või setter, et linde leida, ning retriiver, kes tõi surnud või haavatud saagi peremehele.

SOOVITAB:

Mujal säilitasid teised tõud oma ajaloolise sideme koerte ja inimeste vahel veelgi tugevamalt. Kõige parem näide on siin pimedate juhtkoerte kontseptsiooni areng. See juhtus Teise maailmasõja lõpus, kui üks saksa arst, kes töötas haavatud sõjameestega laatsaretis Potsdami lähedal, märkas, et kui pimedaks jäänud patsiendid trepile liginevad, siis tema saksa lambakoer lõikab neil tee ära. Doktor mõistis, et koer juhib neid ohust eemale. Ta hakkas oma koeri spetsiaalselt treenima, et kasutada ära nende loomulik karjatamisvaist selliste inimeste aitamiseks, kes ise enam ei näe. Sealt areneski välja pimeda juhtkoer. Tõenäoliselt on see kõige otsesem tagasiminek iidsesse ühiskonda, kus koer varustas meid tajumeelega, mille inimene oli kaotanud. Kahjuks on see meie kaasaegses maailmas üks vähestest koostöö näidetest.

Hilisematel aegadel on meie suhe muutunud ning minu meelest tihtipeale koera kahjuks. Varasematest ellujäämispartneritest on saanud lihtsalt kaaslased või aksessuaarid. Sülekoera aretamine illustreerib seda ideed täiuslikult. Nende tõugude aretamine algas tõenäoliselt budistlikes templites kõrgel Himaalaja mäestikus. Seal aretasid pühad mehed vastupidavat tiibeti spanjelit nii, et see muutus üha pisemaks ja pisemaks. Seejärel kasutasid nad koeri kehasoojendajatena, õpetades neid sülle hüppama ja rüü all paigal püsima, kaitstes peremeest niiviisi külma eest.
Charles II ajal jõudis see idee ka Inglismaale, kus järjest väiksemate ja väiksemate setterite seast arenes välja inglise kääbusspanjel. Läbi aegade hellitati neid pisikesi jahikoeri rikaste omanike poolt ja ristati neid idast pärinevate miniatuursete tõugudega. Cavalier king charles spanjeli näol on meil tegemist elava ajalooga. See oli minu arvates inimese ja koera vahelise suhte pöördepunkt. Koera jaoks ei muutunud suurt midagi, ent tema partneri jaoks oli suhe täiesti uus. Koerale jäi ainult dekoratiivne otstarve. See andis aimu eelseisva suhte iseloomust.

Täna on näiteid iidsest suhtest väga vähe järele jäänud. Meelde tulevad ainult töökoerad, kelle abi kasutatakse jahil, politseis või taludes, samuti eespool mainitud pimedate juhtkoerad. Siiski on olemas ka väikesi erandeid. Reeglina meie tänane kultuur ja ühiskond ei arvesta koertega. Endiste aegade truudus on unustatud. Meie pikk tutvus on kaasa toonud üleolekutunde ja sellega seoses on instinktiivne teineteisemõistmine kahe liigi vahel hääbunud.

SOOVITAB:

Taas on kerge näha, miks on toimunud suhtlemise kokkuvarisemine: väikesed kogukonnad, millega meie ajalugu algas, on vahetunud ühe suure homogeense ühiskonna, nn globaalse küla vastu. Meie elu suurlinnades on muutnud meid anonüümseteks ja me ei tea ega tunne inimesi enda ümber. Kui oleme kaugenenud kaasinimeste vajaduste tunnetamisest, siis oleme ka koertega igasuguse puutepunkti kaotanud. Samal ajal, kui me ise oleme õppinud toime tulema igasuguste asjadega, mis elus ette tulevad, eeldame me automaatselt, et koerad on teinud sedasama. Ent nad ei ole. Täna on inimese arusaam koera rollist ja koera enda ettekujutus oma kohast kaks täiesti erinevat asja. Me eeldame, et see liik võtab omaks meie käitumismallid ja reeglid, mida me kunagi peale ei suruks ühelegi teisele loomale, näiteks lambale või lehmale. Isegi kassidel lubatakse ennast kratsida. Ainult koertel ei lubata teha seda, mis neile meeldib.

On irooniline ning minu arust ka traagiline, et kõigist selle planeedi 1,5 miljonist liigist üks liik, kellele on antud piisavalt intelligentsi, et näha ja hinnata ilu teistes, ei suuda respekteerida koeri nendena, kes nad on. Selle tulemusena on erakordne mõistmine, mis oli olemas meie ja meie varasemate parimate sõprade vahel, haihtunud. Pole ime, et tänapäeval on koertega probleeme rohkem kui kunagi varem.

Loomulikult leidub palju inimesi, kes elavad oma koertega väga õnnelikult. Iidne side on kusagil meie sees veel alles. Ükski teine loom ei kutsu esile täpselt samasuguseid emotsioone ega paku sellist armastavat suhet. Fakt on see, et inimesed, kes elavad oma koertega harmooniliselt koos, on selle saavutanud pigem õnneliku juhuse kui teadmiste abil. Kõik meie teadmised instinktiivse sõnatu koerakeele kohta on jäljetult kadunud.

Viimasel aastakümnel olen püüdnud üle selle lõhe silda ehitada, üritanud taastada seost inimese ja koera vahel. Minu katsed leida puuduvaid kommunikatsioonivahendeid on olnud kauakestvad ja vahel ka nurjunud. Lõppkokkuvõttes on see aga saanud minu elu kõige tasuvamaks ja põnevamaks teekonnaks.

Jan Fennell "Koerakuulaja", kirjastus Varrak.
Materjal on avaldatud kirjastuse lahkel loal.
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
SOOVITAB: