Elan vaikses Lõuna-Eesti väikelinnas, kus elu on üldiselt rahulik, õhk puhas ja keskkond turvaline. Elu võiks siinkandis täiesti idülliliseks pidada, kui mitte arvestada naabrite närvihaiget koera, kes pahaaimamatuid jalutajaid terroriseerib.

Tegelikult peaks alustama naabritest, sest kui poleks neid, poleks ka nende terroriseerivat koera. Nimelt on tegemist seltskonnaga, kelle peamisteks huvideks tunduvad olevat peod ja alkohol. Ei möödu ühtegi nädalavahetust, mil majaesine poleks autodest ummistatud ja sõbrad ning kamraadid õlle- ja viinapudelid näpus sisse ja välja ei käi. Kuid ega pidusid ei peeta ainult nädalavahetustel, ka nädala sees voorib külalisi ja hoovist kostub hiliste öötundideni valju muusikat. Kogu seda olemist saadab alati kohutav lärm.

Paistab,et peod ei häiri mitte ainult teisi ümbruskonna elanikke, vaid ka lõbuhimulise seltskonna tagahoovis elavat hundikoera sarnast koera, kes võeti majja kutsikana umbes kaks aastat tagasi. Alguses oli muidugi tore, sest armas kutsikas tahtis mängida ja hüpata. Niipea kui koer hakkas kasvatust vajama, pandi talle kett ümber kaela ja tõsteti maja taga oleva vana pärnapuu kõrvale elama. Nii saigi armsast kutsikast ketikoer. Mingi kuudi moodi asjandus paistab tal ka olevat ja näljas ta ei ole. Eks ta aeg-ajalt suhtleb haukudes purjus seltskonnaga, kes pehme keelega talle "kutsu-kutsu" ütlevad. Vahel olen näinud kuidas naabrid rihmastatud koeraga jalutamas käivad, sestap ei saa öelda, et nad koeraga üldse ei tegeleks.

See koer pole aga kordagi kasvatust saanud. Olukord läheb eriti pööraseks siis, kui koer ennast ketist vabaks tõmbab. Tavaliselt tormab ta seejärel otse tänavale, kus ta hullunult ringi jookseb ja terroriseerib kõiki, kes ette jäävad. Harilikult näeb terror välja nii, et koer tuleb eemalt joostes otse inimese suunas ja oma "ohvriga" kohakuti jõudes ta hüppab kas esikäppadega peale või hakkab hammastega jalgu näksama. Tavaliselt näksab ta kannaosast või püksisäärest.

Esimene rünnak tehtud, laseb ta korraks lahti nagu õrritades ning seejärel püüab uuesti naksata. Kui sul otseselt ei juhtu mingit "relva" käepärast olema, millega looma ehmatada, siis ta võibki sind kiusama jääda. Tavaliselt olen hakanud tema peale karjuma, kuid vahel on ka möödakäijad appi tulnud.

Praegu on suvi ja viimasel ajal on ta eriti sageli lahti pääsenud.
Paar korda olen helistanud ja politseisse ja olukorrast teatanud, aga kui patrull kohale tuleb, on peni tavaliselt kadunud nagu vits vette.

Ei teagi mida teha. Tööl ja toidupoes peab ju ometi käima. Olen hakanud käekotis pudrunuia kaasas kandma, et vajadusel see käiku lasta. Joodikutest naabritega hullunud koera teemal rääkida pole aga mõtet, nad panevad koera küll uuesti aga ketti, aga kauaks... Paistab, et loomal on pidevatest pidudest närvid läbi ja eks ta lõbustab ennast, hirmutades süütuid möödakäijaid.

Hea lugeja, mida sina arvad, mis võiks olla olukorra lahendus?