Ole oma koera parim sõber, tunne tema kehakeelt
Mõnda koera väljendusviisi on kerge märgata, näiteks vehib ta sabaga rütmiselt ja nii hoogsalt, et terve keha liigub kaasa. Sellest võime järeldada, et koer on rõõmus ja heatujuline. Teine olukord, kus koer uriseb, annab meile märku, et koer on ärritunud ja midagi ei ole talle meeltmööda. Ehkki neid emotsioone on kerge märgata, võivad selgusetuks jääda detailid, mis aitavad looma paremini "lugeda".
Seetõttu on kasulik õppida tundma koera kehakeelt, et ära tunda, millal tema emotsioon võib muutuda, ehk lihtsamalt öeldes õppida märkama koera kavatsusi. Need muutused koera kehakeeles on seotud tema emotsionaalse lävega. Emotsionaalne lävi näitab, kuidas koer reageerib uutele kogemustele või kuidas mõjutavad tema käitumist varasemalt omandatud kogemused.
Seda võib nimetada ka emotsionaalseks termomeetriks. Kui püüda endale ette kujutada termomeetrit, skaalaga ühest kümneni, siis vahemikus ühest viieni olev koer on rahulik ja enesekindel. Termomeetri kõrgemad näidud näitavad, et koer ülierutunud, agressiivne või hirmunud. Mõistes termomeetri erinevaid tasemeid, on kergem leida lahendust, kuidas tulla toime looma jaoks stressirohkes olukorras või on tagasitõmbumine parim lahendus.
Esimene samm koera kehakeele mõistmiseks on lihtne - kõigepealt jälgi, kuidas sinu koer stressi ja ärevust välja näitab. Pane tähele, kas see juhtub kindlas kohas, või päeva jooksul mingil kindlal ajal, kas mõne teatud inimese või looma juuresolekul jne. Seejuures jälgi koera kogu keha tegevust.
Koer kehakaale lugemine aitab muuta halvad kokkupuuted meeldivateks. Näiteks võib tuua olukorra, kus peremees jalutab oma koeraga tänaval, kui ühtäkki ilmub vaatevälja mootorrattur, kes umbes 10 meetrit eemal rattalt maha tuleb. Koer aeglustab tempot, hakkab jõllitama, laseb kuuldavale lühikesed haugatused ja keskendab oma tähelepanu ratturile. See on hetk, mil oleks hea taskust mõned koeramaiused välja võtta ja vaadata, kas need aitavad koera tähelepanu nähtust eemale juhtida. Koerale maiust pakkudes on võimalik luua talle mootorratturiga seoses positiivne assotsiatsioon ning järgmisel korral loom tunneb end mootorratturiga kohtudes palju mugavamalt - ta sai maiust ja vastuseisu ei tekkinud.
Mõned koeraomanikud võivad aga käituda oma loomaga hoopis vastupidiselt, mis toob ka vastupidise tulemuse. Näiteks sikutavad koera rihmapidi mootorratturile lähemale, justkui osutades, "näe, see on ainult inimene," ja paluvad võõral mootorratturil koera patsutada.
See on ideaalne meetod, et tekitada loomas kauakestev hirm või foobia. See nahkjakis ja -pükstes inimene näeb ju imelik välja ja koer haistab sellisel juhul ohtu. Kui võõristavat koera mootorratturile lähemale tirida, ajab ta kõrvad longu, lakub närviliselt suud ja tõmbab rihmast, et vabaks saada. Ta saba on kahe jala vahel, ta vaatab eemale, otsekui öeldes, et viige mind selle jubeda olendi juurest ära. Mida lähemale inimesele looma sikutada, seda rohkem ta kardab.
Selles punktis tunneb koer end justkui lõksus olevana, sest ärajooksmine pole võimalik ja koer, kes on sellesse olukorda sunnitud, tunneb end abituna või annab alla. Alla andnud koer on niivõrd traumeeritud, et ta ei võitle vastu, kuid seda suurem on tema hirm tulevikus, kui peab sama situatsiooniga uuesti kokku puutuma.
Teine võimalus on, et koer muutub agressiivseks. Kui koera emotsionaalne lävi ületatakse ja tal pole põgenemisvõimalust, võib ta hoopis rünnata. Osates märgata varajasi ohumärke, on võimalik koera agressiivsust vältida. Tavalisemateks ohumärkideks on haukumine, tahtmine ära joosta, urisemine. Koer teab, et hammustamine alati töötab, sest siis objekt taganeb - see ongi see, mida koer üldse tahtis. Kui koer näeb, et selline käitumismudel on edukas, kasutab ta seda edaspidigi.
Allikas: ucdvetbehavior.blogspot.com
