PÕNEV: Miks koerad mõnikord aastaid omanike haudadel leinavad?

 (5)

PÕNEV: Miks koerad mõnikord aastaid omanike haudadel leinavad?
Pixabay.com

Lemmiklooma lahkumine on paljudele inimestele esimeseks kokkupuuteks surmaga, andes mõista, et elu on habras ning meiegi pole siinilmas igavesed. Samamoodi nagu loomade elud, lõpevad ka inimeste omad, kuigi me ei tea, kas lemmikloomad hoomavad, et surma pole võimalik kuidagi ette näha ega ennustada.

Kuid selge on see, et koerad reageerivad surmale mitmel moel, südame murdumisest kuni veidra käitumiseni. Ühe paljudele inimestele südamesse läinud loo peategelane on must labrador Hawkeye, kes lamas oma omaniku kirtsu kõrval kogu 2011. aastal toimunud matuste aja.

Jaapanis põhjustas 1930. aastatel rahvusliku sensatsiooni akita Hachikō, kes saabus kohalikku raudteejaama iga päev ühel ja samal ajal, et tervitada oma töölt tulevat omanikku. Ühel päeval too aga enam ei tulnud. Kuid koer käis ikkagi rongi vastas edasi, iga päev, kuni oma elu lõpuni.
Kas nende juhtumite põhjuseks on lein, on teadmata, sest me ei tea, mida koerad mõtlevad ja tunnevad.

Kas koerad saavad surmast aru?

Briti Columbia ülikooli professor Stanley Coreni sõnul näitab kogu kaasaegne teadus, et koertel on siiski laias laastus samasugune mõistus nagu inimlastel 1-2 aasta vanuses. Seega on inimese parim sõber võimeline kogema valu, kurbust ja isegi depressiooni, kuid ilmselt jääb tal intelligentsusest puudu, et surma pöördumatust mõista. „Kuni viieaastaseks saamiseni ei mõista ka lapsed baasilisi surmasse puutuvaid asju, ning üks peamisi, millest nad aru ei saa, on see, et surm on pöördumatu nähtus,“ selgitab Coren.

Loe veel

Seotud lood:

Mitte mingil juhul ei tähenda see aga, et koerad oleksid kuidagiviisi rumalad, vastupidi – kõik koerte käitumist käsitlevad uuringud näitavad, et nad on kõrge sotsiaalse intelligentsiga emotsionaalselt keerulise ülesehitusega loomad. Näiteks tõestavad hiljutised uuringud, et koerad on võimelised mõistma inimeste kõnet, pannes rääkiva isiku hääletooni järgi paika neile öeldud sõnade tegeliku tähenduse. Selle põhjuseks on väga lähedane suhe inimesega. Samamoodi tekitab lähedussuhe ka neid reaktsioone, mis koertel omaniku surma järel avalduvad.

Siiski rõhutab Coren, et lõplikkuse kontseptsioon ja surm on koerte aju jaoks liiga keerulised nähtused. Sellest arusaamine on omane vaid inimestele ja võib-olla ka mõnedele kõrgematele primaatidele nagu elevandid näiteks. „Koerad on väga sotsiaalsed ja saavad väga hästi aru, kui nende jaoks oluline inimene nende elust kaob, kuid nad ei mõista, et inimene on läinud igaveseks,“ sõnab Coren.

Hawkeye, Hachikō ja paljude teiste koerte puhul, kellest on teada, et nad oma omanikke aastaid truult ootasid või nende haudade kõrval valvasid, on tõenäoliselt tegemist sellega, et nad pigem ootavad lahkunute tagasitulekut kui et neid leinavad. „Ma ei kujuta ette, et koer võiks oodata, et tema peremees või perenaine kirstus istukile tõuseks ja sealt välja astuks,“ arvab teadlane.

Kui emotsionaalselt seotud koerad oma omanikega on?

Enamik teaduslikest uuringutest osutab asjaolule, et koer ei näe omanikku mitte pelgalt toitjana, vaid nad armastavad meid tõesti kogu südamest. Näiteks võiks siinkohal tuua uuringu käigus tõestust leidnud fakti, et kui koer oma omaniku lõhna tunneb, siis tema teatud aju osa, mis vastutab meeldivate tunnet eest, aktiveerub. Inimesel on seesama piirkond väga aktiivne näiteks siis, kui ta on värskelt armunud. Ja nagu me teame, on see seisund iseloomustatav enam kui kirglikuna.

Teises uuringus võrreldi koerte ja kasside reaktsiooni nende lemmikinimesele, mõõtes loomade veres oksüdotsiin taset. Seda nimetatakse mõnikord ka kallistamise hormooniks, sest see kutsub meis esile armastuse ja kiindumuse. Koerte kehas vabaneb omanikuga suheldes oksüdotsiini viis korda enam kui kassidel ja sellepärast nad armastavadki meid palju rohkem.

Koerad jäävad lojaalseks isegi siis, kui omanik sureb. Tegemist on tõestusega emotsionaalsele sidemele, mis koera ja inimese vahel valitseb. Ja isegi kui lojaalsust juhib osaliselt teadmatus, on side märksa tugevam, kui lihtsalt küüniline tõdemus, et koerad hoiavad inimese külje alla vaid seepärast, et me neid toidame. Koer ei näita välja kaotust ega sibli kogu aeg jalus seetõttu, et loodab präänikut saada.

Mida koerad tegelikult ootavad?

Inimkeha sisaldab umbes 500 erinevat keemilist ainet ning katsed on näidanud, et koerad on nende kindlakstegemises märksa paremad kui igasugused keerulised masinad.

Kui surnukeha just ei tuhastata, mida tänapäeval sageli tehakse, saab koer aru, kuhu tema omanik on maetud. See selgitabki, miks nad mõnikord nii pikalt haual lamavad.

Coreni arvates on aga koera jaoks veelgi võimsam mälupilt sellest, et ta nägi oma inimest just selles kohas viimast korda. Seega on nende käitumine tingitud asjaolust, et „siin nägin ma minu jaoks nii olulist inimest viimati ja kui ta ära läks, siis ehk tuleb tagasi ka“.

Samas koerad tõesti ei oota, et nende omanikud hauast üles tõuseks. Kuid tõsiasjad, mis ei muutu, on need, et nad suudavad kindlaks teha omaniku viimase viibimiskoha ning side, mis nende ja peremehe vahel valitseb, on murdumatu.

„Mulle ei meeldi seda öelda, aga mõnes mõttes võivad nad meist, inimestest, paremad olla. Neil on killuke lootust, mida meil, kes me surma lõplikkust mõistame, ei ole,“ ütles Coren. Samal ajal paneb see lootus nad ootama ning mõnikord kestab ootus terve elu.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare