Sheltie ehk Shetlandi lambakoer


Sheltie ehk Shetlandi lambakoer
shetlandi lambakoerFoto: MorgueFile

Sheltie ehk Shetlandi lambakoer on tõukoerte hulgas üsna uus tõug. Nad võivad olla küll väikesed ja väga armsad, kuid on tegelikult vägagi tugevad ning tublid koerad.

Tõu tausta ja päritolu on vähe uuritud - dokumente aretustöö ja arengu kohta on väga vähe.
Milles shetlandi lambakoerte tugevus ja tublidus väljendub, sellele aitab vastuse leida Inna Tolli, kes on antud tõuga tegelenud 21 aastat.

Sheltied Eestis ja mujal maailmas

Eestis on täna ca 150 sheltiet. Seda tõugu tuntakse ja teatakse, kuigi on ka palju neid, kes koeri mini-collieks kutsuvad.
Aastas sünnib Eestis 30-50 sheltie-kutsikat, kellest paljud välismaale viiakse. Soomes sünnib aastas 1000 ja Rootsis 700 kutsikat. Soomlaste sheltie-ühingul on 2500 liiget (!) ja 4 korda aastas ilmub neil tõuühingu ajakiri.
Ka USAs on palju sheltiesid, kuid nende välimus on robustne ja nad on ka suuremad kui Euroopas elavad sheltied.
“Eesti sheltiede tase on kümne aasta jooksul pidevalt tõusnud,” tõdeb Inna. “Eestis sündinud koerad on viimastel aastatel saavutanud auhinnalisi kohti mitmetel suurematel näitustel ka väljaspool Eestit.”
Eestis tegutseb Lamba- ja Karjakoerte Tõuühing, kuhu kuulub ka sheltieomanikke.

Lemmikloom ja sportkoer

Kas Eestis võetakse sheltiesid perelemmikuks, sportkoeraks või töökoeraks?
Inna annab teada, et tavaliselt võetakse ikka perelemmikuks, kuid viimasel ajal on üha rohkem hakatud sheltiesid võtma ka sportkoerteks, kuna nad on väga tublid agility-koerad. Mujal maailmas harrastavad nad ka sõnakuulelikkust, koeratantsu ja frisbeed. Ka Eestis võistleb sõnakuulelikkuse võitja-klassis just üks Inna kasvandik.
Eks ole soovituslik ka kutsikakoolis käia, sest seal kutsikad sotsialiseeruvad ning ka omanik saab hea õpetuse.
Inna meenutab vana “vene-aega”, kui tõukoera ihkav inimene pidi läbi koolituse, kus õpetati koera toitmist, kasvatamist, koolitamist – ja alles seejärel sai inimene vajalikud dokumendid, et endale tõukoer hankida.

Inna Tolli ja tema koerad

Inna Tolli sai oma esimese koera aastal 1971 14-aastasena. “Selleks, et seda koera saada, pidin ma seitse aastat muusikakoolis tšellomängu õppima,” naerab Inna. “Pidin oma vanematele meele järgi olema, et koera saada.”
Esimeseks koeraks oli ida-euroopa lambakoer ja see olevat olnud Inna sõnul kõige paremini dresseeritud isane seda tõugu koer siin Eestimaal.
1987. aastal võttis Inna endale pikakarvalise collie ja tegeles selle tõuga aktiivselt. Kuid juba siis tundis Inna huvi ka sheltiede vastu. Toona maksid sheltied väga palju, mistõttu oli ebareaalne seda tõugu endale võtta.
“Viisin, kunagi ühele oma sõbrannale Ida-Saksamaale tuhat saksa marka, et ta mulle sheltie hangiks,” meenutab Inna. “Pärast seda, kui Saksamaa ühines, olid kadunud nii mu sõbranna kui ka tuhat saksa marka.”
Esimesed sheltie kutsikad sündisid Eestis 1989. aastal. Alates sellest ajast on Inna Tolli sheltiedega ka tegelenud.

Miks just sheltied?

“Paralleelselt pikakarvaliste colliedega olid mul ameerika kokkerspanjelid,” jutustab Inna, “ameeriklastega oli palju pesemist, kammimist ja föönitamist, ka iseloom oli neil raske ja igasugu haigused kummitasid neid. Seetõttu otsustasin, et kui võtta väiksem tõug, siis on see sheltie.”
Täna on Innal kodus üheksa sheltiet (neist kaheksa on emased), kuid lisaks neile on ka kolm Berni Alpi karjakoera (neist kaks on pärit tõu kodumaalt Šveitsist ja rohkem sellest riigist tõu esindajaid Baltikumis polegi), kelle vastu hakkas Inna huvi tundma 1999. aastal. Augustis tuuakse Innale Šveitsist veel kümneski sheltie – poiss, kellest peaks saama väga hea näitusekoer.
Inna kenneli nimi on White Coastal ja ta peab oma kenneli parimateks saavutusteks soome sheltiede kolmel suurimal tõu erinäitusel saadud sertifikaate (2002, 2003 ja 2005). Neil kolmel näitusel oli 100 osalejat ja kohtunikud olid Inglismaalt, kes seda tõugu väga-väga hästi tunnevad ja ka hinnata oskavad.
Inna tunneb uhkust põhjendatud ka selle üle, et tema pesakondadest on sirgunud 30 tšempionit, kes olnud võidukad nii Eestis kui ka mujal maailmas (nt Soomes elavad ka Inna kasvatatud sõnakuulelikkuse (erivõitja klassis) ja agility tsempionkoerad(Lätis, Soomes ja Eestis) Šveitsis, Lätis, Leedus, Soomes, Saksamaal ja Venemaal jm. on Inna kasvatatud tšempionkoeri).

Erinevat värvi karvastikud

Loe veel

Võib ju öelda, et sheltied on väikesed koerad, kuid tegelikult pole nad sugugi üliväikesed. Turjakõrgus on neil ca 35,5-37 cm (+/- 2,5cm), kaal 8-10 kilo.
Karvastiku kvaliteet varieerub – osadel on pikem karv, kui teistel. Karvkatte kvaliteet on paljuski seotud koera geneetikaga. Karvastiku värvitoonid võivad olla erinevad. Soobel –neil peab olema valge rind ja valged käpaotsad, olemas on tumesoobel ja kuldsoobel. Tricolor – põhivärvus on must, näo peal on pruunid laigud ja tal on ka valge krae. Blue merle – hõbedane-sinakas värvitoon, valge krae ja valged käpad. Must-valge – muidu nagu tricolor, kuid puudu on pruun pigment näos, must-valget nt colliedel ei esine. Ka must ja tan on lubatud.
Silmad on tumepruunid ja mandlikujulised. Merle’del võivad silmad olla (kas üks või mõlemad) sinised.

Kammimisega tuleb varakult harjuda

Sheltiedel on nii pealis- kui ka aluskarv. Pealiskarv on pikk ja sirge, aluskarv pehme, õrn ja veidi villane. Ka aluskarva tuleb harjata. Pealiskarv peab aluskarva ära katma – kui väljas sajab vihma, siis ei tohi aluskarv märjaks saada.
“Seepärast võib sheltie ka aastaringselt õues elada,” kinnitab Inna.
Kuni 7. elukuuni on sheltiede karvastik lühike ja erilist hoolt ei vaja.
“Inimesed teevad siinkohal siiski vea,” rõhutab Inna. “Nad ei harjuta kutsikat kammimisega ja hakkavad seda tegema alles siis, kui koer on aastane ja kui tal korralik karvkate seljas on.”
Siis aga tekib probleem – koer pole kammimisega harjunud ega lase seda teha. Sheltiesid tasuks hakata kammimisega harjutama juba 10 nädala vanuselt Kutsikaid tasuks pärast hooldustegevusi premeerida, et nad tõepoolest antud tegevusega harjuksid ja mõistaksid, et see kuulub elurütmi juurde, sest soovituslik on 3-4 korda nädalas neid korralikult kammida/harjata.
Sheltiede karvkate on isepuhastuv ega lähe eriti pulsti, sest karv on väga kerge. Oluline on seegi, et sheltiede käppadel pikka karva pole. Karva ajavad emased kaks korda aastas,isased kord aastas – siis tuleks koer ära pesta ja eemalduv karv välja kammida.
Inna toob hea näite, et sheltiede karvahooldus pole keeruline:
“Soomes on viimastel aastatel sheltied alati olnud populaarsemate tõugude seas TOP 10 hulgas.”

Iseloomult intelligentne ja tubli

Sheltie on intelligentne, tähelepanelik, sõbralik, kohanemisvõimeline ja õrn. Armastab oma perekonda, võõraste suhtes on esialgu äraootaval seisukohal. Mõned sheltied võivad olla kartlikud, kuid õnneks pole nad ka siis agressiivsed. Kartlikust saab hakata vähendama juba kutsikaeas, koeri erinevatesse kohtadesse kaasa võttes, et nad ümbritsevaga harjuksid.
Inna kinnitab, et tema on aretusse jätnud ainult need koerad, kes on julged ja seetõttu peaksid ka järglased julged olema.
Võib öelda, et sheltied on inimeste koerad. Ka Inna tõdeb, et sheltied otsivad inimesega kontakti ja tahavad inimesega koos olla, kuid nad pole siiski tüütud ja ajavad vahepeal ka oma asju – kohanduvad perekonna elurütmiga.
Minagi märkan seda - vahepeal on koerad meie juures, siis lähevad ajavad aias omi asju ega tee meist väljagi
Et sheltie on ajalooliselt tubli töökoer, seega uurin, kas neil ka praegu töö tegemise soov välja lööb?
Innal on põnev lugu enda elust: “Mul oli aastaid tagasi sheltie, kes oli väga tubli näitusekoer ja tõeline linnakoer. Kui saabus aeg, et maale kolida, siis kaasnes sellega ka 100-pealine lambakari. Just toosama linnakoer sai nende karjatamisega suurepäraselt hakkama.”

Suhted inimeste ja teiste koertega

Tänu oma kompaktsele suurusele ja meeldivale iseloomule on sheltie hea perekoer, kes sobib ka lastega peredesse. Samas peaksid lapsed meeles pidama, et tegemist on elusolendi mitte mänguasjaga.
Tõug on populaarne junior handler võistlustel, sest nad on sobiliku suurusega ja ka väga hästi käsitsetavad – nad seisavad väga enesekindlalt ning näevad esinduslikud välja.
Sheltie peremees peaks olema heatahtlik ja mitte karm ega “kõva käega”. Inimene ei tohiks ka närviline olla.

Kas pikakarvaline collie ja sheltie on iseloomult sarnased? Välimuselt on neil sarnaseid jooni vägagi palju.
“Kunagi, kui saime tagasi talumaad, siis oli meil sada lammast,” räägib Inna. “Kasutasime karjatöödes nii colliet kui ka sheltiet. Sheltie oli taibukam, kiirem, töökam ja tugevam. Collie mõtleb ja liigub aeglasemalt.”
Inna koerakari on suur, kes on karjajuht, millised on koerte omavahelised suhted?
Inna koerakarja juhiks on 7aastane Sini, kuigi karjas on ka tema ema Milli. Inna lisab, et mõnikord armastavad sheltied ühte koera kiusama hakata ja vahel lähevad asjalood nii hulluks, et kiusatavale tuleb uus kodu leida.

Üldiselt hea tervisega

Üldjoontes on sheltie terve tõug. Nad on ka suhteliselt pikaealised – Innalgi on olnud sheltiesid, kes elanud 15-16 aastaseks. Inna sõbrannal oli sheltie, kes elas 18. aastaseks. 
Võib olla probleeme silmade ja südamega, esineb nahaprobleeme. Viimasel ajal on hakatud ka sellele tõule tegema düsplaasia uuringuid. 
Sheltiede hambad on üldiselt terved ja üldjuhul ei esine ka allergiaid.
Toidu suhtes tõdeb Inna, et koer võiks lisaks kuivtoidule saada kõike seda, mis perest üle jääb ja kindlasti ka toorest liha – loomaliha, kanaliha, subproduktid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare