Tšehhi terjeri ”loojaks” võib pidada geneetikadoktor František Horakit. Tänu tema 1949. aastal alanud aretustööle sündis koer, kes sobis hästi kohalikesse Böömi metsadesse rottidele ja rebastele jahti pidama (mõnikord kutsutakse seda tõugu ka Böömi terjeriks). Aretaja ristas omavahel sealyhami terjeri, kellelt on pärit lontis kõrvad, mis takistavad mulla sattumist kuulmekäiku urgudes jahti pidades ja šoti terjeri, kellelt pärinevad silmatorkavust vähendav tume karvkate ja suhteliselt lühikesed, urus liikumiseks sobilikud jalad.

Härra Horak ei olnud küll õppinud teadlane, kuid ta töötas aastaid Tšehhoslovakkia Teaduste Akadeemias ning kasutas sealt saadud teadmisi ka koeraaretuses. Eduka koerte aretustöö tõttu sattus mees koguni kommunistliku režiimi võimuorganite huviorbiiti. Horaki aretatud uus tõug hakkas nimelt mujal maailmas populaarsust koguma ja ohtra kirjavahetuse tõttu välismaalastega hakkasid võimuorganid teda väga tõsiselt jälgima. 

Uus tõug registreeriti rahvusvahelistele näitustele FCI poolt 1963. aastal. Seda tõugu tunnistavad kõik maailma inglisekeelsed kennelklubid, kuid vaatamata sellele on tegemist väga haruldase tõuga — kuuludes suisa maailma kuue kõige haruldasema koeratõu hulka.

Tšehhi terjeriga aitavad meie loos tuttavaks saada Elo Rahamägi ja tema koerad  - seitsmeaastane, viiaastane Jazz ja kaheksakuune Pipi, kes on pere pesamuna. 

Elo Rahamägile kuulub Dion’s kennel. Lisaks tšehhi terjeritele on tema kenneli tõugude hulgas ka nisuterjerid ja veel muidki tõuge. 

Elo ajalugu seoses koertega/terjeritega on pikk — esimene airdale’i terjeri tõugu koer oli tal juba 1986. aastal. See, kuidas Elo esimese koera võttis, on üks üsna omamoodi lugu…

Koera valik telerilaua ja mõõdulindiga

Elo meenutab, et nõukogude ajal oli koera ostmine üldse väga keeruline asi. Lisaks muudele asjaajamistele tuli kõigepealt aga isiklikud ning perekondlikud nõudmised paika saada. Kui praegu on Elo eelmisel aastal kümneaastaseks saanud kennelis igat masti koeri, siis toona ei olnud väike koer tema jaoks üldse ”koer” — ”Koer pidi olema maksimaalselt suur.” 

Elo eelistuseks olid teenistuskoerad. Et tollal elati korteris, siis valikust jäid välja ka igasugused karvased ja karva ajavad koerad. Elo jutustab muiates, et isa nõudmine oli jällegi, et koer ei segaks telerivaatamist, seetõttu ei tohtinud koer olla ka teleri ees olevast telerilauast kõrgem!

Ega’s midagi… Elo võttiski mõõdulindi ja mõõtis telerilaua kõrguse ära, milleks oli 56 cm.
”Seejärel ma võtsin raamatu ja valisin välja just sellise koeratõu, kel oli vastav turjakõrgus.”
Valituks osutus airedale’i terjeri emane isend — sest isane oleks taaskord liialt kõrgeks kasvanud.

Pärast airedale’i tulid kennelisse ameerika buldogid. Peale airedale’i pidamist mõistis Elo, et seda tüüpi koera karvahooldus on tema jaoks veidi liiga suurt vaeva nõudev, mistõttu ta hakkas vaatama teisigi tõuge. Loetud, uuritud ja otsitud sai väga palju ning pikka aega tulemusteta, kuni ühel hetkel sattus Elole kätte üks vanemat sorti lätikeelne ajaleht. Selles lehes oli juttu ameerika buldogitest ning nende kirjeldus meeldis Elole väga, kuigi oma sõnade kohaselt polevat ta tegelikult üldse ”buldogi-inimene”.
Elo märgib, et perekoerana olevat antud tõug näiteks tšehhi terjeriga võrreldes lihtsam. 

”Buldog joondub ikka pigem peremehe järgi, kes peab muidugi olema kindla käega. Perekoerana on buldog aga äärmiselt sõbralik ja probleemivaba. ”
Tšehhi terjer aga olevat isepäisem ning tahab, et asjad käiksid pigem tema soovi kohaselt.
Pärast buldogeid tulid Elo perre nisuterjerid ning seejärel meie seekordse loo peategelased — tšehhi terjerid.

Tšehhi terjerid Eestis

Tšehhi terjer sai Elo sõnul võetud kõhklematu kiirusega: olles ühel koeranäitusel antud tõugu esmakordselt oma silmaga näinud, oli umbes kuu aja jooksul üks ”tšehh” Saksamaalt juba Elo juurde sisse kolinud. 

Nagu mujalgi maailmas, on antud tõug Eestiski haruldane. Hetkel on siinmail umbes kümmekond koera. Neist kolm kuuluvad Elole ja kaks koera on Elol kaasomandis teiste omanikega. Aastate jooksul on Elo koertel sündinud kolm pesakonda, aga enamik kutsikaid on läinud välismaaale, näiteks Soome.
Maailmas on antud tõug arvukamalt esindatud loomulikult tõu kodumaal Tšehhis, kuid ka Saksamaal, Soomes, Rootsis, Hollandis.

Habe ja kulmud, pigem siiski tukk

Elo jutustab nii mõnegi inimese arvamusest, et tegemist veidi “metsa läinud” šnautseriga ja tõepoolest, esimesel hetkel võib asjatundmatu silm neid küll kääbus-šnautseriks pidada. Samas on nad sarnased ka šoti terjerile, kuid tšehhi terjer on siiski oluliselt siredam, pikema kere ja kõrgemate jalgadega. Lisaks on ta väga-väga liikuv. 

Teistest terjeritest eristab tšehhi terjereid enamik ajast allapoole hoidev pikk saba, mis on omapärases vastuolus koera üdini rõõmsa olekuga. Teistel terjeritel vaatab saba nimelt taeva poole. Elo koeri paitades saab kinnitust tõustandaris kirjas olev tõsiasi, et koerte karvkate on siidjas. Kui paljude teiste terjerite karv on karmipoolne, siis ”tšehhide” karv on tõepoolest mõnusalt pehme nagu siid. Värvitoonidest on esindatud sinakashallid toonid heledas/tumedas värvigammas või kollakaspruunid toonid.

Karvahooldus on lihtne

Karvahoolduse osas on võrreldes teiste terjeritega tšehhi terjeriga võrdlemisi lihtne hakkama saada: tüüpilise ajarohke kitkumise asemel pügatakse koera karv umbes kolme millimeetriseks. Karva lühidus omakorda tingib selle, et seda tõugu koera ei saa kindlasti pidada õuekoerana.

Kõhu all on küll ka pikemat karva, mistõttu Elo kinnitab, et ta pikki metsakäike ette ei võta, kuna tänu lühikestele jalgadele jääb kõhualustesse karvadesse kinni peaaegu kogu mets.

Kuna sellel tõul on uhke habe, siis ei anna mulle rahu see, kas mitte habe kogu aeg toitu ja muud prahti täis ei ole? Elo kinnitab, et ta üritab toidusedeliga jälgida ka seda, et koer saaks just sellist toitu, mis oleks tervislik ega tekitaks habemes suurt segadust ega palju prahti. Nagu ma aru saan, siis seljankat neile koertele ei pakuta…

Isepäine, aga pehmeke

Tõustandardis öeldakse, et tšehhi terjer on rahulik koer ja liigset agressiooni loetakse seega veaks. Võrreldes teiste terjeritega olevat nad ka palju rahulikumad ja vaiksemad, seetõttu sobivad nad hästi ka perekoeraks.

Elo lisab siinkohal kohe seda, et kuna tšehhi terjer on siiski üsnagi isepäine ja eneseteadlik ning väga tõsise iseloomuga koer, mistõttu ei sobi ta kindlasti väikeste lastega peredesse. Suuremad lapsed ei ole probleemiks. Lisaks tõdeb Elo, et ka pensionäridele on see tõug igati sobilik. Igal juhul tuleb silmas pidada, et tšehhi terjer vajab endale juhti/omanikku, kes on konkreetne ja järjepidev ega tee järeleandmisi. Ei maksa unustada, et tšehhi terjer võib küll kuuletuda, kui omanik teda keelab mingit asja tegemast, aga poole tunni pärast võib ta üritada sedasama keelatud asja uuesti teha — no ikkagi terjer ju.

Oluline on teada sedagi, et tšehhi terjer kiindub oma peres siiski ühte inimesse ehk karjajuhti. Ehkki teistesse pereliikmetesse suhtub ta hästi, peab tema jaoks siiski olemas olema see kõige olulisem inimene. Kindlasti ei sobi tšehhi terjer inimestele, kellele ei meeldi, kui koer pidevalt nende juures ja kannul on.

Maiasmokk ja kavalpea

Tšehhi terjeri kulmukarvade all peidus olevad üsnagi kavalad silmad ning habeme alla varjuv muigvel suu rõhutavad omakorda koera isepäist ning nutikat loomust, mille demonstratsiooniks on kasvõi see, kuidas Elo koer söögilauale ronib. 

Võiks ju arvata, et sedavõrd väike koer laual olevad delikatesse ei ohusta… Nutikalt söögilaua ääres olevat tooli kasutades on ju tee laua peale aga lihtne.

Lisaks meenutab Elo sedagi, kuidas üks koertest kord “kadunud” oli ega vastanud otsimiskutsetele. Kaval sell peitis end hiirvaikselt selsamal kuulsal söögilaua toolil, et perenaise tähelepanu hajudes sealt juba lauale hüpata ja hea õnne korral midagi maitsvat põske pista. Isukest on tšehhi terjeril seega rohkem kui küll ning selle omaduse positiivseks küljeks on see, et neid saab toidu abil üsna hästi treenida. 

Koer hoiab seega ka peremehe tähelepanu erksana. Nagu Elo teda iseloomustab: ”Ta ei lähe mitte n-ö läbi seina, vaid kasutab oma eesmärgi saavutamisel pigem kavalust.” 

Kutsikana sotsialiseerimise (selle tõu puhul väga oluline) ajal tuleks erilist tähelepanu pöörata inimestega harjumisele. Elo koerad suhtuvad inimestesse kenasti. Pere pesamuna Pipi on küll veel veidi kartlik, kuid küll muutub ka tema enesekindlamaks. 

Loomu poolest on tšehhi terjerid tasakaalukad, olles samas julged ja enesekindlad ning ustavad kaaslased oma perele. Nad on sportlikud ja mänguhimulised ning osalevad meelsasti treeningutel. Suvalist haukumist üldiselt ei esine — kui haugutakse, siis ikka asja pärast, näiteks kui võõra hoovi siseneb. Seda “tervituskoori” kuulsin ka mina, kui Elo aeda koos fotograafiga sisenesime. Mõne aja pärast tehti meiega juba lähemalt tutvust ja umbes tunnikese pärast olin vist juba üsna “oma jope”, sest koerad lasid mul meelsasti oma siidist kasukat silitada.

Jaht sääskedele

Elo tõdeb, et Tšehhis käiakse selle tõuga jahil veel tänagi, mistõttu sealt pärit koertel on jahikirge kindlasti märgata. Kui kassi majas pidamine hoiab hiired eemal, siis mulle tundub, et tšehhi terjerite pesakonna kõige noorem liige — Pipi — tõrjub toast sääsed eemale. Tema peabki oma ametiks ilmselt sääsepüüdmist: tehnilise poole pealt abistab teda pikk hüpe ning loomu poolest sihikindlus — pinisejatel lihtsalt ei ole kuskile pääsu kui nad just lae alla peitu ei taipa pugeda.

Tervisega on kõik hästi

Sellel tõul ei ole tervisega õnneks suuri probleeme, välja arvatud üks tõuspetsiifiline haigus, nn šoti kramp, mis avaldub alates umbes neljandast elukuust ja väljendub tagakeha ärritatud olekus.
”Kui koer on rahulik, on kõik korras. Kui aga tema ajus tekib eritus-ärritus — näiteks mängusoovi korral, siis piltikult öeldes ei jõua signaal ajust käppadeni ning tagumised jäsemed keelduvad liikumast. Koer on seega poolest kehast krampis,” räägib Elo. 

See haigus esineb aga pigem Tšehhis, arenenud lääneriikides jäetakse haiged ja haigust kandvad koerad aretusest välja, seepärast nendes riikides seda praktiliselt ei esine.
Kindluse mõttes on soovitatav teha läbi ka silmakontroll, kuigi otseselt pole raskeid pärilikke haigusi seniseks tuvastatud.