Millegi tagaajamine on koerte loomulik instinkt

Palliga mängimine pakub koerale suurt rahulolutunnet, sest ta saab kasutada talle loomuomaseid instinkte. Inimesed ja koerad on kaua koos elanud, kuid enamasti kasutati majapidamises koeri mingil kindlal eesmärgil. Koerad täitsid kindlaid ülesandeid ja olid pererahvale abiks. See, et lemmikloom lesib diivanil ja ootab, kuni talle tuuakse poest head-paremat, on pigem viimase aja nähtus. Ajaloo jooksul on koerad pidanud valdavalt tuginema oma instinktidele. Esiteks seetõttu, et miskit hamba alla saada ja ka selleks, et mitte langeda teiste kiskjate saagiks.

Et jahipidamine oleks edukas, on koera jaoks oluline märkamine, orienteerumisvõime, suutlikkus jälitada, taga ajada, kinni haarata, tappa, saak tükkideks rebida ja see ära süüa.

Sajandite pikkune tõuaretus on muutnud koerte kiskjalikke instinkte

Tänapäeval elab suurem osa koeri kodus. Neid toidetakse, nendega jalutatakse ja mängitakse ning vajadusel viiakse ka arsti juurde. Seetõttu pole paljudel koertel enam niisugust vajadust jahti pidada. Koerad, kes tunnevad vaatamata sellele jahipidamise vastu tõmmet, on spetsiaalselt selleks otstarbeks ka aretatud.

Selged jahiinstinktid joonistuvad välja erinevatel töökoertel. Lisaks jahil kasutatavatele neljajalgsetele abilistele on instinktid olemas ka karjakortel, kelle ülesanne on karja kiskjate eest valvata. Samas ei tunne karjakoerad vajadust jahtida neid loomi, keda nad valvavad ja kaitsevad.

Tennisepall kutsub instinktid esile

Kuigi koertel pole vajadust oma toidu ja eluolu nimel enam sellisel kujul vaeva näha, siis ei kao jahiinstinktid kunagi täielikult. Teisisõnu on ka kodustatud koertel küllaltki tugev vajadus jahti pidada. Jahiinstinktid kutsub hästi esile tennisepall. Viska vaid pall mingis suunas ja koer tunneb suurt vajadust seda püüdma minna.

Lisaks meenutab tennisepall mõneti ka meeleheitel saaklooma. Kui koer ajaks looduses saaklooma taga, oleks saakloom ärevil. Ta prooviks iga hinna eest põgeneda. Saakloom hüppaks ja kargaks ning lõpuks jääks hirmunult seisma. Kui viskad tennisepalli mingis suunas, meenutab see pisut saaklooma liikumist, sest tennisepall põrkab vastu maapinda. Tennisepalli liikumine on korrapäratu ja pakub koerale huvi.

Kui koer püüab tennisepalli kinni, hakkab ta seda sageli ka raputama. Miks? Põhjus on lihtne: kui koer püüaks saaklooma kinni, prooviks ta saaklooma raputades murda selle kaela. Loomulikult saab koer aru, et tennisepall pole jänes, kuid vaatamata sellele kutsub selline mäng koeras esile tema loomuomased instinktid ja ta tunneb tennisepalli tagaajamisest suur rõõmu.

Tennisepalliga mängimine mõjub koerale hästi

Esiteks on see hea koera füüsilisele tervisele. Koer peab end tennisepalli tagaajamisel palju liigutama ja see vähendab omakorda stressi. Lisaks on see tegevus koerale väga nauditav ja ta on uhke, kui lõpuks palli kätte saab.

Tuleb olla ka ettevaatlik

Mänguga tuleb olla ka ettevaatlik. Esiteks tuleb mängimiseks valida sobiv pinnas, kus koer oma käppasid ei põrutaks või end muul moel ei vigastaks. Väldi libedaid ja kõva kattega pindu. Kõige sobivam on sile muruplats, metsatee või liivane pinnas, kus on ruumi ja avarust. Kuna koer teeb palli taga ajades väga äkilisi liigutusi, peavad vigastuste vältimiseks tema lihased eelnevalt juba olema. Palli tasub visata ettevaatlikult ja oma koeral silm peal hoida.

Allikas: cuteness.com