VIDEOLUGU | naine käis ketikoerte juures kaks kuud istumas, lootes nad päästa - sellest sündis muinasjutt


Hispaanias elav Sara Ortin käis iga päev mäenõlval asuvas väikeses külas, pakkudes seltsi, süüa ja toitu seal elavale kahele räsitud ketikoerale. Tema tohutu pühendumine ja kannatlikkus tasus end kuhjaga ära, sest kaks kuud hiljem, juulikuus sai päästeoperatsioon õnneliku lõpu. Omanikud olid viimaks nõus oma koertest loobuma ja Sara muutis nende elu tundmatuseni!

"Ma matkan igapäevaselt ja ühel päeval mõtlesin minna mägikülla, kust mu perekond pärit on. Need koerad jäid mulle tee peal pidevalt silma ja nad olid alati ketis," meenutab Sara ja lisab, et see tundus talle väga imelik, mistõttu läks ta ühel päeval ettevaatlikult lähemale ja proovis koertega tutvust teha. Üks koertest oli sõbralik, kuid teine väga ebakindel ja iga lähenemiskatse peale näitas vaid hambaid, taganes ning proovis näksata.

Sara märkas, et koertel ei olnud sageli isegi puhast joogivett ega toitu ning nöör, mis neil kaelarihmaks ümber kaela oli, oli niivõrd tugevalt kinni, et üks koertest sai vaevalt vaid hingata.

"Ma mõtlesin, et ma pean midagi tegema. See ei ole normaalne," meenutab Sara ja see oli päev, mil ta otsustas igapäevaselt koerte juures käima hakata. Ta viis neile toitu ja vett, jagas oma tähelepanu ja harjutas neid inimese seltskonnaga. "Me tegin neile ise süüa ja lihtsalt olin koos nendega," räägib Sara. Nii käis ta koerte juures kaks kuud. Seda märkasid ka kohalikud külaelanikud, kes küsisid Saralt, miks ta koeri lihtsalt ära ei varasta, kuid Sara uskus, et see ei ole õige probleemile lähenemise viis.

Seotud lood:

"Ma teadsin, et võtan ühel hetkel need koerad sealt ära, kuid selleks hetkels peavad nad inimese seltskonnaga harjunud olema," räägib Sara. Sara otsis koerte omaniku üles ning palus, kas ta võib koerad endale võtta. "Need olukorrad on alati väga keerulised, sest sa mõistad, et inimesed lihtsalt ei oska paremini. Nad usuvad, et pakuvad oma koerale kõike, mida ta vajab, kuid ei mõista, mida tähendab lemmiklooma omamine tegelikult." Selgus, et need kaks ketikoera olid olnud töökoerad, kuid perekond oli oma lambakarja maha müünud. Koertest aga ei tahetud loobuda ja nii nneed loomad seal olid - õnnetud ja ketis. Sara käis koerte eest hoolitsemas, püüdes samal ajal omanikke veenda, et ta saab koertele paremat elu pakkuda.

Lõpuks tasus tema kannatlikkus end ära. Kolm kuud hiljem sai Sara sõnumi, et ta võib koerad endale võtta. Ta ei suutnud seda uskuda, kuid meenutab, et hetk, mil koerad vabaks said, oli imeline. Selgus, et tegemist oli ema ja tütrega. Sara sai sellest teada alles siis, kui talle koerad üle anti.

Kõigepealt viis Sara need ketikoerad pikale matkale. Ta jääb alati meenutama hetke, mil ema ja tütar taas kokku said. Nad kasvasid kokku ja elavad nüüd täiesti uut elu. Koerad adopteeris Mallorcal elav noorpere. "Imeilus maja, imeilus aed, isegi bassein, koos teiste koertega - see on nagu muinasjutt," räägib Sara. Need koerad said uue võimaluse ja elavad imelist elu!

Allikas: The Dodo

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare