Vihane lugeja: kolleeg, miks sa oma koera kontorisse tassid?

Päev enne jõululaupäeva, mil paljud kolleegid olid võtnud kodukontoris töötamise päeva või sõitnud juba maale sugulaste või vanavanemate juurde, otsustasin mina kontoris veeta. Mõtlesin veel, et hea ja vaikne tööd teha, jutupaunikutest töökaaslasi ju pole, alustab Liis lugu kokkupuutest võõra kontorikoeraga, kelle kohalolek noore naise peaagu südamerabanduse äärele viis.

Lasin pilgul oma ülesannete nimekirjast üle käia ja rõõmustasin juba omaette, et saan pühadeks kõik tööasjad kenasti kaelast ära.

Olin umbes paar tundi veetnud töösse süvenenult, kui ühtäkki nägin oma töölaua ees seismas hiigelsuurt koera, kes mind ainiti põrnitses nagu uuriks kotletti, mille ta kavatseb kohe nahka pista. Vähemalt mulle tundus nii, sest tegemist oli suure ja piraka koeraga, kelle välimus lubas arvata, et loom võib kõigeks võimeline olla. Suurt kasvu loom oli tulnud ei tea kust ning paistis end kontoris tundvat nagu oma kodus.

Mul on paaniline hirm koerte ees. Tõenäoliselt on selle juured kusagil lapsepõlves, kuid olen oma hirmuga elama õppinud ning püüan siin maamunal eksisteerida koos koertega nii, et mina nendega kokku ei puutu.

Olles alati koertest eemale hoidnud, olin selle kontorisse toodud hiiglasliku elajaga silmitsi seistes šokis ja südamerabanduse äärel. Isegi kontoris ei saa turvaliselt tööd teha, mõtlesin omaette ja vaatasin ärevuses ringi, kuhu selle piraka looma eest küll põgeneda. Kuidagi õnnestus mul pageda wc-sse, kuhu otsustasin turvalisuse kaalutlustel jääda nii kauaks, kuni see elajaloom on kontoriruumidest lahkunud. Õnneks olin jooksu pealt taibanud kaasa haarata ka oma telefoni, mis võimaldas mul töökaaslastega ühendust võtta ja uurida, kas õhk on puhas. Saanud teada, et oht on möödas, tulin arglikult wc-st välja, pühkisin otsaesiselt higipiisad ja läksin värisevate jalgadega oma kohale, et tööga jätkata.

Kauaks mul õnne vaikust nautida ei olnud, sest kuulsin kahtlast niutsuvat häält. Selge, mõtlesin, keegi on kontorisse oma koera kaasa toonud ja laseb tollel mõnuga omapäi ringi uudistada. Paistab, et töötegemisest niimoodi küll midagi välja ei tule. Otsustasin võimalikult ruttu lahkuda, pakkisin kiiruga oma asjad ja viskasin mantli õlgadele. Lahkudes kuulsin veel koerasõbrast kolleegi heldimusega ohkamas: “Oh, kui armas Pitsu!” Seejärel tegi ta ka teistele kolleegidele ettepaneku oma koer tööle kaasa tuua, sest loom rikastavat kontorielu.

Mis küll inimestel viga on? Ma kuulen igal sammul kuidas tuleb üksteisega arvestada, aga miks tuua kontorisse koer, eelnevalt huvi tundmata, kuidas kolleegid võiksid sellesse suhtuda. Mina sain igatahes sellel päeval küll korraliku psühhotrauma.

Ma tõesti kardan koeri! Ignoreerin kohti, kus võiksin koertega vastamisi sattuda. Kuid see, et kontorisse tööle tulla ei saa, sest ka siin võib mõni lahtine koer varitseda, tuleb mulle täieliku üllatustena. Tehke endale kasvõi loomaaed, kui soovite, aga töökoht võiks jääda ikkagi kohaks, kus toimib üksteisega arvestamine, kehtivad normaalsed hügieeninõuded ja koerad ei hulgu omapäi ringi.