Liigub legend, mille kohaselt Ameerika mandrile tulnud hispaanlased, kes polnud laamasid kunagi varem näinud, küsinud inkadelt, mis nende huvitavate loomade nimi on (“¿Cómo se llama?”). Niisiis arvanud inkad et laama on loomade hispaaniakeelne nimetus. Tegelikult on see legend hiljem ümber lükatud, sest laamasid tunti laamadena juba enne hispaanlaste saabumist.

Laamad on pärist Andidest Lõuna-Ameerikas. USAsse toodi loomad esimest korda 19. sajandi lõpus, eesmärgiga neid loomaaedades näidata. 20. sajandi alguses tõi USA meediamagnaat William Randolph Hearst 12 looma oma eraloomaaeda, mis asus Californias.

Laamasid nagu kaameleidki kasutatakse veoloomadena. Nad suudavad kanda 22-35 kg raskust ja kõnida sellega kuni 30 km. Kui loomi aga liigse raskusega koormata, siis nad lihtsalt keelduvad liikumast ja koostööd tegemast. Väljaande National Geographic andmetel ülekoormatud laama lihtsalt heidab pikali ja võib võib sülitada, sisiseda või omanikku isegi jalaga lüüa. Laama turtsub ja puikleb niikaua kuni tema koormat kergendatakse.

Pittsburghi loomaaias USAs tekkis ühel laamal konflikt teise laamaga, kes omakorda ajas keele välja ja näitas sellega oma ilmselget pahameelt. Pole ka ebatavaline, et laamad võivad üksteise peale sülitada, kui nad pahased on.

Aeg laamabeebi viljastumisest kuni sünnini on 350 päeva. Laamaemadel on tavaliselt üks laps. Kahe laamabeebi sünd korraga on juba haruldane.

Laamasõnnikut saab kasutada väetisena ja sellest toodetakse kütust.

Laamad suudavad arendada jooksmiskiirust kuni 56 kmh.