Akvaariumikala tervise esimene vaenlane on ületoitmine


Akvaariumikala tervise esimene vaenlane on ületoitmine
AkvaariumikaladFoto: MorgueFile

Kalade tervist hoida on kergem kui haigestunud kalakesi ravida. Ühed olulisemaid tervisefaktorid on puhas akvaarium ning õige toitmine.

Ilus suur akvaarium on nagu muinasjutt! Helkiv mikromaailm, kus smaragdroheliste taimede ja kuldse liiva taustal kirevad kalad ringi askeldavad.Tõsi, üks korralik suur akvaarium kogu vajaliku varustusega (pumbad, filtrid, valgustus, soojendus, taimed jne) on kallis ja vaeva on sellega üsna palju: puhastamine, vee vahetamine jne.

Ja muidugi püsielanikud ehk kalad ise! Kes paraku vaatamata teie suurele kalaarmastusele ja enda meelest nende õigele hooldamisele tihti haigeks jääma kipuvad. Halvemal juhul võite ühel hommikul mõne oma lõpustega sõbra, kõht taeva poole, akvaariumis elutult hulpimas leida...
Mida teha, et kalad terved püsiks ja kuidas haigeks jäänud väikest sõpra aidata, annab nõu
Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi kalateadlane Priit Päkk, kellel nüüdseks ka sellealane doktorikraad – Eestis ilmselt kõige paremini kalade tervisega kursis olev inimene. Päkk tegelebki igapäevaselt kalade füsioloogia ja tervishoiuga. Lisaks doktoritööle (teemaks kalade naha epidermise struktuur ja kaitsemehanismid) mitu raamatutki kaladest ja testestki elukatest kirjutatud: "Akvaariumiteaduse käsiraamat" (2005), "Terraariumiteaduse käsiraamat" (2007) ja "Tiigiteaduse käsiraamat" (2007).

Seotud lood:

Dr Päka esimene ja peamine nõuanne akvaariumipidajaile on: „Lihtsam ja ka odavam (sest osa kalu on tõesti kallid, eriti eksootilised lõunamaakalad) on kalu tervisekahjustuste eest kaitsta kui hiljem haigusi ravida. Parim haiguste profülaktika on hoida akvaarium puhas!” Päris seda „õiget” keskkonda kaladele me aga nagunii tagada ei suuda, kinnitab Päkk: „Me peame aru saama, et akvaariumis on kalad ikkagi vangistuses, kaugel oma liigikaaslaste looduslikest asumitest ja koelmutest, vales vees, vales valguses ehk siis igas mõttes oma päriskodust kaugel.”
Päka sõnul jagatakse kõik tänapäeval teadaolevad haigused kahte suurde rühma: nakkavad ja mittenakkavad.

Mittenakkavad haigused

Need on haigused, mis ühelt kalalt teisele edasi ei kandu. Samas võivad need söötmisvigade või veekeskkonna muutumise vms tõttu esineda kõigil ühes akvaariumis elavatel kaladel korraga. Siinkohal peab Päkk vajalikuks rõhutada: „Levinuim kalade haigestumise ja isegi hukkumise põhjus on see, et kalad toidetakse lihtsalt üle!”
Mittenakkavad haigused jagab Päkk põhjuste järgi tinglikult omakorda neljaks.
Mehhaanilisteks haigusepõhjuseks on erinevad vigastused, mida põhjustavad kalade lohakas transport ja ümberasustamine, teravate nurkadega iluvidinad akvaariumis, nende vidinate ümberkukkumine, aga ka agressiivsed kalad, kes teisi ründavad,
Füüsikalised haigustepõhjused on peamiselt mõne liigi pidamine vale temperatuuriga vees. Siia alla käivad ka vale valgusrežiim, varjumiskohtade puudumine, vale mõõduga akvaarium jne.
Keemilised haigusepõhjused on näiteks asjaolu, et vees on lahustunud liiga palju kaladele sobimatud soolasid, vee pH-tase on vale ja vesi on kare, hapnikku liiga vähe, taimed eritavad kaladele kahjulikke ühendeid, vesi on saastunud jääkainetega.
Bioloogilisteks haiguste põhjusteks on akvaariumielanike liigile mittesobivad keskkonnatingimused, akvaariumis on liiga palju elanikke, sööda koostis ei ole õige ja selle kvaliteet on kehv, kaladele antakse sööta, mis pole mõeldud sellele liigile jne.

Päkal on varuks paar lihtsat nõuannet, kuidas eelnimetatud haiguspõhjusi juba eos elimineerida. „Alustada tuleb pidevast keskkonnanäitajate kontrollist. Vett saab lasta analüüsida laboris, aga vett saab kontrollida ka ise,” ütleb Päkk.
Üsna ehmatav ja ootamatu on aga näiteks see, et isegi kalad võivad vähki haigestuda nagu inimesed (ja teised imetajad)! Kasvajaid tuleb ette just vanematel kaladel ja neid võib olla erinevaid: kilpnäärmevähk, melanosarkoom (pigmendirakkude pahaloomuline kasvaja), kasvajaid võib esineda ka silmakoopas, siseelundites ja mujal.
Ravimitega (nagu inimestel näiteks keemiaravi) kalade puhul vähist jagu ei saa. Küll aga saab keha pinnal asuvaid kasvajaid eemaldada operatsiooni teel. Kallite ilukalade puhul on sellised operatsioonid mujal maailmas täiesti normaalsed. „Ka meie saaksime sellega hakkama,” kinnitab Päkk. Ja lisab, et võimalik on isegi suurema kala luid kokku lappida!

Nakkushaigused

Loe veel

Haigusi, mida kutsuvad esile elusorganismidel parasiteerujad, nimetatakse nakkushaigusteks. Sellised tõved lähevad kergesti üle ühelt kalalt teisele, põhjustades sageli massilist haigestumist ehk episootiat.
Päkk liigitab nakkushaigusi kaheks: invasioon- või infektsioonhaigused. Esimesi tekitavad loomsed parasiidid (näiteks algloomad, ussid, vähilaadsed, molluskid), infektsioonhaigusi põhjustavad aga viirused, bakterid ja erinevad seened. Nakkuste nimekiri on tohutult pikk, kes selles põhjalikult orienteeruda tahab, muretsegu endale kindlasti Päka akvaariumiraamat, sest enne seda ilmunud viimane akvaariumidest kõnelev teos trükiti 47 aastat enne Päka raamatut.
Nakkushaigusi saab Päka meelest ära hoida üsna lihtsate vahenditega. Veenduge, et kalad, kelle te akvaariumisse asustate, on terved. Ärge pange akvaariumisse looduslikest veekogudest toodud taimi, kruusa, tigusid ja puujuurikaid – nendega võivad märkamatult kaasa reisida parasiitide eosed või vastsed.
Päkk ei soovita samal põhjusel oma akvaariumikaladele püüda elussööta tiigist või mõnest muust veekogust, kus teadolevalt teisi kalu elab – ka nii võib nakkuse pahaaimamatult ise endale koju tuua.

Pärilikud haigused

Kaladel võivad esineda aga ka pärilikud haigused, millest siinkohal väikese ülevaate anname.
Rebukoti vesitõbi: äsjakoorunud maimudel laieneb rebukott põiekujuliselt olles klaasjalt läbipaistev. Suure rebukotiga maimud on väheliikuvad, ujuvad suu ammuli. Haigestunud kaladel kõverdub selgroog ja hingamine raskeneb. Moonutatud kehakuju tõttu on maimude liikumine piiratud ning nad kannatavad toidupuuduse all. Haigus tekib kas marja vigastamisel mehaaniliselt või pärilikult. Haigus on ravimatu ning kalad surevad enne täisikka jõudmist.

Kehalised väärarendid

Kehalisteks väärarenditeks on sünnidefektid nagu uime puudumine, kahesabalisus, kõverdunud selgroog jne. Esineb samade vanemate maimude ristumisel omavahel. Haigus võib tekkida ka marja mehaanilisel vigastamisel. Haigus on ravimatu ning maimud surevad.

Pärilik viljatus ehk steriilsus

Liikidevaheliste kunstlike ristamise teel saadud erakorralistel aretusvormidel puudub sageli sigimisvõime sugurakkude ebanormaalse arenemise tõttu. Viljatuks võivad jääda ka kestva sisearetuse puhul lähedaste sugulaste järeltulijad ning liiga vanade või liiga noorte kalade järglased.

Pärilik vastuvõtlikkus parasiitidest ja keskkonnast tingitud haigustele

Mõne kalaliigi puhul puudub kaladel teatava kindla haiguse vastu immuunsus ning nad haigestuvad praktiliselt kohe kui selle haigusega kokku puutuvad (neoontõbi haratsiinlastel, välisparasiidid kuldkaladel). Enamikul juhul on kalade immuunsus seotud ka keskkonnaga. Pikaajaliselt ühes keskkonnas kasvanud kala omandab vees olevate bakterite ja parasiitide vastu immuunsuse. Uude elupaika viies puudub kaladel immuunsus uues vees elavate parasiitide ja bakterite vastu. Sobiva keskkonna puhul hakkab kala organism uues keskkonnas välja töötama immuunsüsteemi seal elavate parasiitide ja bakterite vastu, aga nõrgemad kalad jäävad uues kohas haigeks ja surevad.

Kas ja kuidas kala ravida?

Esmalt tuleb muidugi aru saada, et teie kala või kaladega on midagi korrast ära. Ennast hästi tundvate kalade värvid on erksad, lõpuste liikumine on rahulik ja ühtlane, lõpusekaante ääred on kahjustusteta, uimed ühepikkused ja ei narmenda. Terve kala soomused on vigastusteta ja vastu kehapinda, kõhujoon ühtlane, kala liigub vees rahulikult ja stabiilselt. Kui midagi on teisiti, on põhjust murelikuks minna.

Nakkushaigusi ise diagnoosida üldjuhul ei õnnestu (kui teil just vastavat haridust pole). Sestap tuleks abi saamiseks pöörduda spetsialisti poole.
Mida aga igaüks haiguskahtluse puhul teha saab, on esimese asjana kontrollida akvaariumikeskkonna vastavust nõuetele – võib-olla vahel piisab sellestki. Päkk soovitab kalade tervisehädadega kõigepealt pöörduda poodi või kasvandusse, kust kalad osteti, seda juhul, kui kala tervis läks käest ära vahetult pärast kalade ostmist. Kui seal lahendust ei leita, tuleb abi otsida (soovitavalt koos poe või kasvandusega) veterinaari juurest.
Üks võimalus on ka küsida nõu akvaariumide infosaidilt www.kalake.ee. Seal on kohe vastav küsitlusankeet, mis täita ja ära saata tuleb. Midagi võib leida ka Eesti Akvaristide Ühingu poolt loodud akvaariumihuviliste foorumis www.akvarist.ee.
Siiski soovitab dr Päkk kõikvõimalike netikülgede ja foorumite teabesse suhtuda ettevaatlikult ja ikkagi pidada nõu mõne konkreetse spetsialistiga. „Ja iga akvaariumipidaja peaks ennast kirjanduse või muu usaldusväärse allika abil ikka ise korralikult harima,” manitseb Päkk. Suure mure korral võib ühendust võtta ka Eesti Maaülikooli kalakasvatuse osakonnaga.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare