Üks asi, mida kindlasti jälgida tuleb, on see, et kõigile valitud kaladele sobiksid ühesugused pidamistingimused. Kõige hõlpsam on alustada lihtsate troopiliste kaladega, kes on läbi aegade akvaariumis kõige paremini vastu pidanud.
Ja mõistagi ei maksa ühte akvaariumisse panna röövkalu ning nende võimalikku saaki. Lõvi ja metskits ühte puuri ei sobi.

Gupi ja teised eluspoegijad

Suurem osa troopilistest akvaariumikaladest on n.ö looduslikud. Keegi pole neid aretanud, inimene on nad lihtsalt väga ilusana loodusest leidnud. Nõnda algas ka gupide pidamine.
Gupid olid umbes 25 aastat tagasi kõige vastupidavamad akvaariumikalad. Nad paljunesid hõlpsasti ise peaaegu igasuguse peremehe juures. Nüüdseks on gupid veel ilusamaks, värvilisemaks ja imesabalisemaks aretatud, kuid paraku on nad muutunud õrnaks.
Esimesteks kaladeks sobivad mitmed eluspoegijad, näiteks mõõksabad, mollineesiad, aga ka lihtsamad gupid. Nad taastoodavad endid suhteliselt lihtsalt peaaegu igas akvaariumis, kuid peab arvestama, et vanemad kalad söövad nooremaid.
Väikestele maimudele sobib peidupaigaks näiteks vesikatkupuhmas – selle varjust ei leia vanemad neid kätte.

Akvaariumi kolm kihti

Esimesteks kaladeks sobivad veel barbused – lõbusad vilkalt liikuvad hea isuga kalad. Samuti guramid, neoonid…
Peab aga arvestama, et kui tegemist on parvekalaga, siis tunneb ta end üksi väga ebakindlalt. Kolm kala on juba väike parv, kuid kindlam on, kuid neid on siiski pisut enam. Parvekalade hulka kuuluvad näiteks neoonid ja barbused.
Otstarbekas on jälgida, et igas akvaariumikihis keegi ujuks. See tähendab, et meil peaksid seal olema paar põhjakihi kala, paar keskmise kihi kala ja mõni ka ülemises veekihis.
Keskkihi kalad on need, kes kõigepealt silma hakkavad. Suurepäraselt sobivad sinna näiteks skalaarid, keda võib pidada nii üksikult, paarikaupa kui väikese parvena.
Kui tahame, et just nemad annaksid meie akvaariumile n.ö oma näo, siis võime panna keskkihti neli-viis skalaari ja kogu lugu. Aga võime panna ka näiteks kaks skalaari ja mingisuguse väikeste kalade parvekese. Väikseid parvekalu, keda skalaaridega kokku panna võib, on päris palju. Neoonid siiski nende juurde ei sobi – neoon on skalaari lemmiktoit.
Keskkihis võib pidada ka ainult väiksemaid parvekalu, näiteks barbuseid. Võtad kümme barbust ja muud polegi vaja. Ülemisse veekihti võib sel juhul panna paar rahulikku guramit.
Keskkihti sobivad ka punased mõõksabad või mustad mollineesiad. Paar gupit. Igal juhul tasub meeles pidada, et väikesed kalad on üldjuhul puhtamad.
Väga kirevaks ei maksa esimest akvaariumi ajada.

Põnevad põhjakalad

Kõige esimesteks põhjakaladeks sobib suurepäraselt ancistrus’te paar. Nad on algaja akvaristi jaoks head abilised, aitavad rohevetikaga võidelda. Kolme-neljasentimeetrised ancistrus’ed on kõige usinamad, hiljem ei viitsi nad enam eriti vetikaid süüa.
Ancistrus’te jaoks tuleks akvaariumipõhja asetada üks õnarusega juurikas, selle all käivad nad puhkamas ja raspeldavad ajaviiteks oma „koobast“ seestpoolt. Suurem ja targem ancistrus enam juurika alt palju väljas ei käigi, ta hoiab energiat kokku, et kauem elada.
Ancistrus’ed paljunevad samuti juureõnaruses. Nende järglaste kasvatamine õnnestub koduses akvaariumis tihtipeale päris hästi.
Kui akvaariumi tekib pruunvetikas, siis vajame niisugust sõpra nagu gyrinocheilus – samuti iminapaga, kuid oranži värvi kala. Nii ancistrus kui gyrinocheilus on omapäi uitajad, neid võib pidada üksi või paarikaupa.
Põhjakaladest on üsna vastupidavad veel hoplosternum’id. Neid võiks võtta kaks tükki, üksikul hoplosternum’il hakkab igav.
Kui valida põhjakaladeks corydoras’ed, tuleks neidki võtta kaks-kolm, sest corydoras’tele meeldib kambas tegutseda.