Loomariigis on perekonnaga koos elavad vanavanemad haruldased, neid kohtab vaid primaatidel ja elevantidel. Seega on elevandid on ühed vähestest loomadest, kes sellist eluviisi harrastavad – suure perekonnana elavad koos lapsed, nende vanemad ja vanemate vanemad. Elevandikarju juhivad sageli eakad emased, kelle roll karjas on väga oluline.

Professor Phyllis Lee uuris, kuidas elevandiperekonnad elavad ning sedastas, kui tähtis on vanaemade roll just elevandibeebide sünni juures ja järel.

„See leid oli meile ootamatu,“ segitas Lee. „ Me ei osanud oodata, et leiame järglaste saamise juures nii tiheda ema ja ema-ema seose.“

Loomad saavad järglasi reeglina kogu elu vältel ning reeglina loeb sünnitamine siis, kui nad siit ilmast lahkuvad. Elevandid aga elavad veel kaua pärast seda, kui nad reproduktiivsest east välja on kasvanud. Nad võivad elada kuni 70 aastaseks, paljud teised loomad lihtsalt ei ela nii kaua, et võiksid oma lapselapsi näha. Ja isegi kui nende eluiga on piisavalt pikk, ei teki neil järglastesse sellist kiindumust. Tuhatjalgsete seas vanaemasid ei kohta.

Asi läheb isegi nii kaugele, et paljude liikide emad-tütred hakkavad toidu või territooriumi pärast lausa võitlema, sõbralikus läbisaamisest pole juttugi. Elevandid nii ei tee.

„Elevandid on tõeliselt meeldivad ja üksteist toetavad loomad,“ sõnas Phyllis Lee.

Vanaisade ehk isaste elevantidega asi siiski nii roosiline pole, nemad eelistavad puberteedieas karja juurest lahkuda ja omaette elada. Hoolimata sellest, et eluiga on neil lapselaste nägemiseks samuti piisavalt pikk, pole neil suurt perekondlikku rolli.

Mida aga elevandivanaemad teevad?

Nad aitavad elevandipoegi kaitsta, hoiavad neil silma peal ning abistavad, kui lapsukesed hätta jäävad. Nagu öeldud, on vanaemad sageli juhid, kes viivad karja õigesse kohta sööma-jooma ning korraldavad suhtlust teiste elevandikarjadega.

Lee juhitava uurijate rühma käsutuses on 40 aasta vältel kogutud andmed, kuid see on vaid pool elevandi eluea pikkusest. „Teist niipalju on veel vaja koguda,“ ütles teadlane.

Allikas: upworthy.com