Elu koos eksootiliste loomadega: vallatud fennekrebased armastavad vaibasõitu ja pallimängu
Loomad on mulle kogu elu suurt huvi pakkunud. Senini olen peamiselt pühendunud roheleeguanide ja erinevate eksootiliste kilpkonnade kasvatamisele, kuid minu kodus leidub teisigi loomi. Näiteks elavad seal ka kõrberebased ja erinevad reptiilid.
Minuga koos elab küll palju loomi, kuid reptiilid ei vaja nii palju tähelepanu ja tegelemist kui kteised loomad. Võiks öelda, et reptiilid on laisa inimese lemmikud. Nendega ei pea vihmasel päeval jalutama minema ja mida vähem neid häirida, seda parem.
Minu tähekilpkonnad on alles kaheaastased ja peopesa suurused, kuid iga kord, kui ühe sülle võtan ja otsa talle vaatan, hakkab ta mulle oma peaga noogutama. Võrreldes stepikilpkonnadega, keda Eestis arvukamalt kodudes peetakse, on tähekilpkonnad väga aktiivsed. Võiks lausa öelda, et neil on kogu aeg justkui tuli takus ja neid vaadata on lõbus.
Sama kehtib ka minu leopardkilpkonnade kohta, kes on juba mitmekilosed ja kellel on veel kõvasti kasvuruumi....Leopardkilpkonnad on äärmiselt sümpaatsed tegelased, kuid nad kasvavad väga suureks ja talveunne ei lähe. Täiskasvanud leopardkilpkonnale õigete tingimuste tagamine on päris keeruline.
Kõige suuremad pätid minu kodus on kõrberebased. Nad on väga aktiivsed ja neil on palju veidraid kombeid. Näiteks tahavad nad pea igal võimalusel laua pealt toitu varastada. Isegi praegu, kui ma seda lugu kirjutan ja samal ajal üritan rahulikult arbuusi süüa, toetuvad nad oma pisikeste käppadega minu vastu ja lunivad arbuusitükikest. Üks paremal, teine vasakul pool. Ühel suuremad silmad, kui teisel.
Pättused, mida nad suudavad korda saata, on teinekord nii naljakad, et naerupisar tuleb lausa silma. Näiteks võivad nad hommikuti voodisse toitu tuua või kui ma hommikul kella kuueks pole silmi lahti saanud, viskavad mulle palliga vastu pead. Kui uni on liiga sügav ja ma pallivisetele ei reageeri, alustavad nad jooksmist... üle minu loomulikult. Sest kuidas muidu väike rebane suure inimese hommikul äratab. Veidral kombel ma isegi naudin seda, et minu äratajaks on saanud rebased, mitte telefon või äratuskell.
Aktiivsed kõigesööjad
Kõrbe- ehk fennekrebased söövad looduses putukaid, hiiri, prussakaid, jahu-usse, tibusid. Kuid nende menüüsse sobivad ka kassikrõbinad, kana, puu- ja juurviljad ning isegi köögiviljad lähevad n-ö kaubaks. Ühesõnaga nad on peaaegu kõigesööjad nagu koeradki.
Kõrberebased on aktiivsed loomad, mistõttu väikesed puuris pidamine oleks nende piinamine. Nad jooksevad ja mängivad nii palju, et suudavad end vaevu 100-ruutmeetrilises majas ära väsitada.
Koju jõudes on tavaline, et kõik diivanipadjad vedelevad kas maas või on hooletult diivani peal laiali. Ka põrandavaibad on kortsu aetud. Eriti meeldib rebastele eemalt jooksuga hoogu võtta ning seejärel kaltsuvaiba peale hüpates ennast sellega mööda tuba libistada. Nii nad "sõidavad", endil uhked näod peas, vaipadega toas ringi.
Fennekrebastel on täiesti imelised häälepaelad, mis võimaldavad teha mitmekesiseid hääli. Vahel nad hauguvad, kräunuvad või siis kiljuvad nagu sead aia vahel. Neil harvadel kordadel kui neile piisavalt tähelepanu ei osutata, teevad nad öösiti täiesti teistsugust häält, mis meenutab mõnda õudusfilmi kummitust. See on omapärane kajav heli, mis tekitab vahel lausa kananaha ihule.
Minu rebased on 24/7 toas lahtiselt. Suvel kui ma sageli kodust ära olen ja kavatsen jääda eemale kauemaks kui üheks päevaks, on mul rebased alati kaasas. Kui ma peaksin nad mitmeks päevaks koju jätma, siis tagsi tulles on vaatepilt toast, kust oleks nagu sõda üle käinud, garanteeritud.
Olen nende üksinda koju jätmist varem katsetanud ja kõik mis andis ära närida, ka näriti. Õnneks on minu rebased reisimisega harjunud ja ei satu stressi kui peaksimegi ööbima võõras korteris või majas. Selleks, et nad ennast võõras kohas turvaliselt ja hästi tunneksid, pean siiski pidevalt nende kõrval olema. Kui külastame mõnda korteris elavat sõpra, on nendega muidugi raske. Seal tuleb rebaseid terve päev tegevuses hoida, et nad öösel mänguhoos naabreid häirima ei hakkaks.
Rebastelgi on oma iseloom. Üks rebastest on väga vaikne, haugub ta ainult võõraste peale. Teine on seevastu paras kisakõri, kelle karjumist on kaugele kuulda. Eramajas see üldjuhul probleeme ei tekita.
Perenaisega ehk minuga on rebased väga leebed ja kui koju tulen, liputavad nad saba ning ootavad, et ma nende kõhtu sügaksin. Võõrastega on hoopis teised lood. Võõrastesse suhtuvad rebased agressiivselt. Sellegipoolest on nad vähemalt minu enda arvates nii suurepärased lemmikloomad, et mul ei ole soovi võtta ei kassi ega koera. Võimalik, et rebased ja rebaste elurütm ja loomus sobivad minu elustiiliga lihtsalt paremini.
Järgmisel nädalal tutvustan teile oma reptiile. Ka nemad on väga toredad loomad, omal veidral moel muidugi.
