Rändtirtsu kohtamine Eestimaal polegi eriline uudis, kui arvestada nende putukate liigiomast rännuhimu. Tirtsuparv võib oma koorumispaigast lennata 200-300 kilomeetri kaugusele. Näiteks 1954 aastal ulatusid rändtirtsude väikeste parvede lennud Loode-Aafrikast kuni Briti saarteni. Ehk siis 2400 km lahtise mere kohal. Päris uskumatuna tunduv saavutus putukate jaoks. Lindude puhul selle üle eriti ei imestaks. Ja palavatel suvedel on juhtunud, et soojadest õhuvooludest kantuina tirtse siin-seal meilegi potsatab.

Taolise lumekahuri sees Giusepina Eestisse sattuski

Aga siis oli sügis. Oktoober oli peagi lõppemas, õues kolm kraadi külma ja valdavalt võimutsemas vaid jäised õhuvoolud. Võib isegi arvata, et purgis oma saatust ootav isend on osutunud kavalaimaks omasuguste seas. Tema rändas turvaliselt koos lumekahuriga ja otse Itaaliast. Kahjuks pole väga õnnestunud kavalus soojalembesel rändtirtsul reisida sügisel päikeselisest Vahemeremaast Põhja-Euroopasse. Siinkohal jääb mulje rohkem saatuslikust eksimusest. Loom istus lihtsalt vale „bussi“ peale. Õigem olnuks vastassuund valida.

Nii siis uurimegi vastastikku teineteist. Tirts on päris kena oma suurte triibuliste silmade ning tumepruunide laigukestega kehal. Kehapikkus ilma tiibu arvestamata võib olla kuni 5 cm. Aga tiibu ei tohiks arvestamata jätta, see tehakse mulle kohe selgeks. Ja edasi võin vaid oletada, kas minu isiku uurimine putukapoolselt on saanud negatiivse hinnangu või peletab soojas ruumis viibimine tirtsu kehast külmatardumuse. Igatahes üritab ta oma kitsas kongis lennata. Mistõttu saab temast aknast purgile voogavate päikesekiirte lehvikus säravalt surisev pallike. Suriseva pallikese jaoks aga kitseneb purgiruum veelgi.

Giuseppe või Giusepina

Järgnevalt seisan vastakuti küsimusega - mida purgis kargleva tirtsuga ikkagi teha? Aiman, et olen ootamatult ja täiesti tahtmatult saanud ühe isemoodi lemmiklooma pidajaks. Ja esimese sammuna tuleks tirtsule nimi anda. Sest nimi on väga tähtis. See loob lähendava sideme lemmiku ja tema pidajast inimese vahel. Samas putukate puhul jääb nimepanek enamasti vaid inimese rõõmuks. Pole ju lootustki, et selline lemmik hõikumise peale kutsika kombel kohale hüppab. Või lendab.

Putukaga sõbraks saamine on tegelikult väga tõsine väljakutse ning enam-vähem kindlalt ette määratud läbikukkumisele. Juba tirtsu nimetamisega tekib probleeme. Esimese hooga otsustan itaaliapärase Giuseppe kasuks. Hiljem, peale ühe mu putukaid hästi tundva sõbra märkust, teiseneb nimi Giusepinaks. Sest rändtirtsu hiigelkasvust tulenevalt võib siiski arvestada õrnema sooga. Tirts ise suhtub oma nimesse nagu putukas ikka - ükskõikselt.

Elu karbis

Peale esimest suurejoonelist lennuharjutust köidab Giusepinat edaspidi vaid purgisuud kattev marliriie. On ilmne, et putukas haub põgenemisplaane, nihkudes vaikselt päästva avause suunas. Tema soovidele vähemalt osaliselt vastu tulemiseks sean sammud loomapoodi ning naasen sealt väheke avarama plastmassist karbiga.

Loomapoest ostetud karbi terraariumiks sisustamisel on kasutatud viimast rohelist, mida hilissügisesest loodusest oli veel võimalik leida

Tegelikult mulle ei meeldi kelleltki vabaduse võtmine, aga rändtirtsuga ühist ruumi jagada ka nagu ei tahaks. Seda enam, et tema puhul on ju tegemist põllumajandusele ohtliku võõrliigiga, kes loodusesse sattudes ehk Eestimaa kõledat talveperioodi üle ei elaks. Aga ikkagi.

Kirjandusest võib lugeda, et rändtirtsud on putukamaailmas ühed kuulsaimad nende talitsematu söömahimu tõttu. Juba piiblis on tirtsuparvi mainitud ning liigitatud kümne nuhtluse hulka. Vanas-Egiptuses maaliti rändtirtse freskodele ja papüürustele 3000 aastat enne meie ajaarvamist. Nende putukate kahjulikkus seisneb selles, et mõned tirtsuliste liigid on võimelised perioodiliselt andma massilise paljunemise puhanguid. Näiteks aasia rändtirts sööb oma elu jooksul kuni 300 g rohelist toitu.

Ühe emase rändtirtsu järglased on võimelised suve jooksul hävitama nii palju toitu, et seda jätkuks kahe lamba toitmiseks. Giusepina puhul õnneks massilise paljunemisega arvestama ei pea.
Ja nii asungi oma nuhtlusele metsast toodud kõvera oksa, samblatuttide ning pikast sügisest väsinud lõikeheinaga terraariumi sisustama, mõeldes murelikult kuis tema talitsematut söömahimu rahuldada. Vähemalt minu pilgule saab Giusepina kodu päris tore. Ning peale tirtsupoolset pisukest vastupõtkimist pääseb ta purgist värskesse eluruumi uue ümbrusega tutvuma.

Minul aga tuleb välja selgitada, mis liiki rändtirts Giusepina täpsemalt on. Peale putukaid paremini mõistvate inimestega konsulteerimist, putukamäärajate uurimist ja lõpuks koostöös internetiga selgub tõsiasi, et olen Giusepinasse väga ülekohtuselt suhtunud.

Terraariumis mõtlikult lõikeheina uuriv lemmikloom on tegelikult anacridium aegyptium - egiptuse rändtirts, kes toitub vaid puulehtedest. Mistõttu oletatav kahju põllumajanduskultuuridele suhteliselt tühine. Isane on umbes 35 mm pikk, emane 50-65 mm. Lendab hästi. Ei sirista, mis tähendab, et ka edaspidi jään oma ruumis kõlavate helide ja vaikuse vahekorra üle otsustajaks mina.

Samas on sellest natuke kahjugi. Tegelikult sobiks eksootiline putukalaul päris kenasti saabuvat põhjamaist talvevaikust katkestama. Selle asemel aga saab katkestatud hoopis ööpimedus, sest päris vait Giusepina pole. Öösiti on tal kombeks hüppeid proovida ning jätkuvalt lennuharjutusi teha. Kas ongi sellele liigile omane rännata öö varjus või häirib putukat liigne tähelepanu väljaspool karbiseinu?

Ise kaldun arvama viimast. Eriti ilmekalt väljendub see toitumise osas. Kuna viimasedki puulehed on läinud koos sügistormidega, siis poetan karpi värske salatilehe. Pole küll puuleht, aga siiski leht. Ja värske roheline ei tohiks ju ühtki taimetoidulist ükskõikseks jätta. Ei jäta ka Giusepinat. Nägemaks aga, kuidas ta seda sööb, tuleb vaikselt hiilida ja soovitavalt väljaspool tirtsu nägemisvälja, selja tagant. Kui hiilimine ebaõnnestub, eemaldub ta toidust, jäädes kannatlikult ootama, millal tülikas vahtija tüdineb ning taandub. Ta nagu häbeneks ja püüaks varjata seda põhilist asja, milles aegade algusest peale on kogu tema suguvõsa hukka mõistetud.

Giusepina einestab vaid siis, kui uudistajad putuka nägemisväljast kaovad
Oma suurte triibuliste silmadega uurib tirts põhjalikult mind ning kõike muudki, mis parasjagu nägemisvälja ulatub

Selline on muidugi minu oletuslik arvamus Giusepina käitumisest, mis paraku ei pruugi anda tõepärast seletust tegelikult toimuvale.

Kindlasti ei soovita putukat pidada neile loomasõpradele, kes eelistavad oma lemmikuga suuremat teineteisemõistmist ning emotsionaalsemat kontakti.

Samas teda hooldada on lihtsamast lihtsam. Putuka ruum püsib puhtana päris kaua aega, tegelema peab vaid sisekujunduslike elementide kerge niisutamisega. Putukapidamine ei too endaga kaasa ebamugavaid varahommikusi jalutuskäike ning on ka suhteliselt odav ettevõtmine. Seda muidugi juhul kui eelistuseks pole suur kari aasia rändtirtse.

Giusepina ootab öö saabumist