Scott Boback ja Charles Zwemer kasutasid katsealustena 16 kuningboad, kellest osa olid sündinud vabas looduses, mõned aga vangistuses. Kõik maod olid täiskasvanud, kehapikkusega meetrist kuni pooleteiseni.

Boad said saagiks kehatemperatuurini soojendatud surnud rotte. Lisaks oli rotilaipade sisse südame kõrvale paigaldatud väikesed veega täidetud pulseerivad põiekesed, mille liikumissagedust sai muuta.

Uurijad leidsid, et boad kägistasid kõiki neile pakutud rotte, kuid nad jälgisid pidevalt oma haarde tugevust. 

Kui maod tundsid valesüdame lööke, keerasid nad end tugevamini närilise ümber. Löökide lakkades kerisid roomajad end kümnekonna minuti jooksul lahti. 

Terraariumis sündinud madude käitumine oli täpselt samasugune kui nende loodusest pärinevatel liigikaaslastel. Seega on tegemist kaasasündinud oskusega, selgitas Boback. 

Oma jõu täpne tunnetamine vajab uurija sõnul ilmselt siiski mingil määral ka harjutamist. Loodusest püütud kuningboad kasutasid pisut osavamat kägistamistehnikat. Tugev pitsitus nõuab kuni seitsmekordset aeroobse ainevahetuse suurenemist ning on mao jaoks väga kurnav. Haarde kontrollimine aitab boadel jõudu säästa.

Eriti kasulik on see oskus pisemate roomajate püüdmisel. Kui rott annab mao haardes alla juba paari minutiga, siis väikesed sisalikud suudavad ilma hapnikuta hakkama saada isegi kuni poolteist tundi.
Uurimus ilmus ajakirjas Biology Letters.