Naisteka ja Lemmikloom.ee toimetus külastasid ühiselt Pärnus asuvat Minizood, kus lisaks teistele roomajatele saab tutvust teha ka leeguan Eduardoga.

Vaatamata sellele, et pealtnäha on loomake sõbralik ja omal karvutul moel armaski, pole teda kerge pidada, mistõttu algaja roomajate huviline peaks esialgu teadmisi ja kogemusi koguma ja alles siis mõtlema leeguani kodustamise peale. Nimelt nõuab loom küllaltki suurt puuri, kuhu tuleb kindlasti paigutada UVB-kiirgust andev lamp, ronimispuu ja väike veekogu. Kuna vangistuses elav loom ei saa loomulikku päikesevalgust, mis aitab toota elutähtsat D-vitamiini, on lambi olemasolu hädavajalik, et leeguan ei jääks haigeks ega sureks.

Soojalembesed leeguanid elavad looduslikult Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Neid võib leida Peruus, Mehhikos, Lõuna-Brasiilias, aga ka Kariibi mere saartel. Soe peaks alati olema ka alati nende puur, kus päeval peaks olema sooja 25-40 kraadi, öine temperatuur peaks jääma umbes 24 kraadi piiresse.

Kiskjalikule välimusele vaatamata on leeguan taimetoitlane, kes juurviljadest armastab õhukeseks lõigatud porgandiviile ja riivitud kapsast. Suvel on tema toidulaud Eesti tingimustes mitmekülgsem: eksootilisele taimetoitlasele saab pakkuda ristikheina, võililleõisi ja isegi vaarikalehti. Kuna rohelised lehed kuivavad kiiresti, võib neid ka sügavkülma panna, et koduroomaja toidulauda talvelgi suvisena hoida.

Kuni kahe meetri pikkuseks kasvada võiv loom naudib silitamist ja tähelepanu. Üksikul inimesele, kes sageli kodust ära on, ei tasuks leeguani võtta, sest loom vajab pidevalt värsket toitu. Temale juba paariks päevaks lehti, mis kiiresti ära kuivavad, ette ei pane.

Kui leeguani eest hästi hoolitseda ja luua talle sobivad elutingimused, võib ta omanikele rõõmu pakkuda kuni 15 aastat.