Vähenõudlik lemmikloom allergikule või kiire elutempoga inimesele
Achatina fulica, koduse nimega Aafrika hiidtigu, on tore loomake, kes ei vaja palju hoolt. Ta ei oota ukse taga, kui töölt koju tuled, ta ei tule sülle pikutama, jättes endast maha lugematul hulgal karvu.
Teisisõnu on tigu sobiv loom allergikutele ja tööinimestele, kel igapäevaselt oma loomaga pole aega õues jalutamas käia. Kuigi tigu inimlähedust elutähtsaks ei pea, hindab ta seda ja annab vastutasuks positiivset energiat ning kindlasti ka jutuainet.
Mõnus matsutaja
Hiidteod, nagu nimigi ütleb, kasvavad suuremaks kui meie oma kiriteod. Koorudes on kõhtjalgsed kõigest mõnemillimeetrised, täiskasvanuna võib nende koda aga kasvada kuni 20-sentimeetriseks. Just ebatavaline suurus ongi see, mis paneb inimesed neist vaimustuma. Teod kasvavad kogu oma elu jooksul (mis on maksimaalselt kümme aastat, tavaliselt aga pool sellest), kuid seda ainult juhul, kui loomale piisavalt kasvumaterjali pakutakse. Selleks sobib hästi kas jahvatatud munakoor või seepiakivi, mida loomapoodides papagoidele müüakse.
Aafrika hiidteod söövad värsket, mida suvisel ajal ka oma põllu pealt korjata kannatab. Eriline lemmik on kurk, mis läheb kui soe sai. Samuti on tigudele võimalik pakkuda erinevaid puu- ja juurvilju, puhtast loodusest võib kaasa haarata ka võilillelehti.
Kui tigu sööb õuna või midagi muud selletaolist, on tähelepanelikult kuulates võimalik ka kõvahäälset matsutamist ja krõbistamist kuulda.
Kuigi räägitakse, et hiidteole võib ette panna ka toorest liha, ei ole see kohustuslik ning ei juhtu midagi, kui seda ei tee – minu isiklik tigu on täielik taimetoitlane ning ei tundu, et tal selle vastu midagi oleks.
Ämbrist akvaariumini
Anumad, mille sees teod oma elupäevi mööda saadavad, võivad olla ämbrist uhke akvaariumini. Peamine, et põhjas oleks kiht niisket väetisteta turba- või kaktusemulda. Mulla sisse meeldib teole „põhku pugeda“ ning niiskusest saab ta ka vett, seega eraldi veekaussi neil olema ei pea.
Väikesed teobeebid võivad sügavamasse vette ka ära uppuda, kuid suuremad oskavad end hoida ning võimalusel luristavad vett hea meelega. Igapäevaselt võiks tigu sooja veega pritsida.
Kuhu omanik oma teo elama paneb, on puhtalt maitse küsimus. Ruumi tigu vajab, päris moosipurki suurt isendit kinni panna ei saa, kuid nagu eelnevalt mainitud, võib esialgu kasutada ka tavalist ämbrit. Sealt võib tigu küll putku panna, kuid ega ta kaugele jõua... Teine variant on osta loomapoest plastikust kast, kolmas ja parim aga investeerida hea väljanägemisega akvaariumisse. Sellist on kena ka kapile seisma panna, kuid teo seisukohalt on tähtsaim pesa sisu, mitte selle välimine ilu.
Olles jõudnud nii kaugele, et toit ja elupaik olemas, oleks tarvis mõelda toatemperatuurile. Kui talviti kipub toas olema jahedavõitu, tõmbab tigu kojale kile ette ja jääb magama. Mõnekuine uinak ei tee üldjuhul halba, kui tigu aga iseseisvalt soojemate ilmade ajal üles ei ärka ja omanik tahaks oma seltsilist tagasi, võib loomakest sooja kraanivee all äratada. Hiidtigudele meeldib ka ärkvel olles vanne võtta, see teeb nad energiliseks ning on inimesele huvitav jälgida.
300 järglast?!
Kui eelnevad tingimused on väga (või liigagi) eeskujulikult täidetud, võib üksik tigu ka munele hakata, kuid tavaliselt on järglaste sigitamiseks vaja siiski kahte olendit. Tigu on hermafrodiit ehk mõlemasooline.
Tigude puhul kehtib ütlus „mida rohkem, seda uhkem“ ehk mune tekib pesanurka tavaliselt 300. Et ühel keskmisel teopidajal ei ole sadu tuttavatest teosõpru, on targem munad külmutada ja siis minema visata.
Tõsi, tigu tõesti ei jookse töölt koju tulles uksele vastu, kuid on sellest olenemata väga tore koduloom. Ta ei hammusta (tal lihtsalt ei ole hambaid – nende asemel on hõõrel) ja ei hirmuta allergikuid. Ta lubab end kätte võtta, suhtleb omanikuga ning pole kahtlustki, et ta kõikide külaliste tähelepanu võidab!
