Kui koolides lastele kodustest lemmikutest räägin, siis üks esimesi põhiküsimusi on: "Mis vahe on jänesel ja küülikul?”

Lihtsustatult saame öelda, et jänes kalpsab metsas, kuid küülik on kodus (kas siis laudas või lemmikloomana). Küülik küll on jäneslane, kuid nad ei ole lähedased sugulased ja üksi küülik metsas hakkama siiski enamasti ei saa.

Levinud on arusaam, et küülik on lühikese elueaga puuriloom, kes inimesest ei huvitu ja erilist õppimisvõimet ei oma. Tegelikkuses aga on küüliku eluiga umbes 8-12 aastat. Koduse lemmikloomana vajab ta tegelemist ja hoolt täpselt nagu kass ja koergi.

Küülikud armastavad joosta, karata, kaevata ja eriti hea tuju korral teha õhus haake. Enamik küülikuid, kellega mina olen kokku puutunud, armastavad oma omanikuga suhelda. Kui omanik eriti tubli on ja õigest kohast sügab (lemmikkohad varieeruvad, kuid levinud on kõrvade vahe ja seljapiirkond), viskab rahulolev küülik end näiteks kõhuli ja krigistab hambaid, mis on sarnane reaktsioon kassi nurrumisele. Hääli on küülikutel erinevaid: urin tähendab ärritumist, piiksumine hirmu, jalaga vastu maad löömine aga hoiatust, hirmu või pahandamist.

Küülik on loovutamisealine kahekuuselt, kindlasti ei tohiks ema juurest poega ära võtta enne kuuenädalaseks saamist. Küülik ei ole süleloom, ta on iseseisev ja oma tujudega. Siiski on ta vahva seltsiline, kuid kui kaisuküülikut soovida, siis sobib pigem mänguasi.

Küülikul peab olema korralikus suuruses puur (pikkus alates 1 meeter), kus ta mahub end korralikult sirutama, seda ka vajalike tarvikute vahel. Küülik ei ole osav ronija, seetõttu pole kõrge puur oluline (nagu näiteks rottidel), kuid oluline on, et küülik saaks end puuris tagajalgadel püsti ajades vabalt tunda. Kääbusküüliku puhul piisab umbes 50 cm puurikõrgusest. Kui siiski otsustatakse korrustega puuri kasuks, tuleb silmas pidada, et kui küülik korruste vahel liigub, siis ei oleks tal end võimalik vigastada ja näiteks kukkuda- luumurrud on kerged tulema, kui küülik kõrgemalt näiteks valesti alla hüppab või kukub.

Kindlasti peaks küülik saama igapäevaselt vähemalt paar tundi joosta, selleks tuleks aga kodu muuta "küülikukindlaks", peites ära juhtmed, toalilled, kodukeemia ning muu küüliku jaoks ahvatleva kraami. Küülikut tuppa jooksma lastes tuleks teda jälgida ja keelata, kui küülik näiteks tapeeti või muud mittesobivat maitsma peaks hakkama. Jälgimise ja järjekindla õpetamisega on võimalik pikk-kõrvale selgeks teha, mis on sobiv närimiseks ja mis mitte. Ainult puuris küülikut pidades, ilma liikumisvõimaluseta, kärbuvad looma lihased ja tekivad teised tervisemured.

Selleks, et küülik saaks toas ringi joosta ja omanikul ei tuleks harjaga teda taga ajada ning pabulaid koristada, on kaks varianti: võtta koer, kes koristamisel abistab või õpetada küülik potil käima. Minu enda küülikul ei ole puuris allapanu (näiteks saepuru, graanul), vaid tal on puuris pott, täpselt nagu kassilgi, kõik häda tehakse sinna. Isegi juhul, kui ta igapäevaselt tähtsaid toimetusi ajab teistes tubades, kalpsab ta poti peale häda tegema.

Õpetamine on lihtne, kuid nõuab natuke kannatust. Kuna küülikule meeldib puhtus, teeb ta tavaliselt ka puuris häda pigem ühte nurka, sinna tulekski panna eraldi pott (loomapoodides on müügil suured plastikust kolmnurgad küülikutele, kuid kui puur on piisavalt suur, sobib ka kassi liivakast), kuhu sisse panna näiteks saepurugraanuleid või saepuru. Silikaat- või betoniitliiv ei ole sobivad, kuna küülik võib neid süüa ja siis tekib sooleummistus ja loom võib surra. Kui küülik on potiga tutvust teinud, siis tuleks teda jälgida ja kui ta hakkab häda tegema mujale, tasuks ta ettevaatlikult tõsta potile ja anda maiust (nt pähklit, kuivatatud porgandit vms). Enamasti õpib küülik maiusega potil käigu väga kiiresti ära. Samuti on premeerimiseks näiteks puuri avamine ja küüliku jooksma laskmine.

Selleks, et küülik potil korralikult käiks, on oluline puuri ja ka potti hoida puhtana, küülik ei saa hoida puhtust, kui omanik seda ei võimalda. Ka väljaspool puuri tehtud pabulad tuleks võimalikult kiirelt koristada, kuna siis ei jää pikk-kõrvale muljet, et kogu tuba on pott.

Küüliku põhitoit on kuiv hein ja joogiks puhas vesi, need peavad olema kogu aeg kättesaadavad. Kuiva heina kvaliteet kõigub, poest ostes tuleks valida hein, mis tolmab võimalikult vähe. Hetkel poodides müüdavatest on kõige mõistlikumad Eritexi ja Dr. Sterni heinad. Kui küülik leiab, et teie valitud hein ei kõlba süüa, näitab ta seda ka koheselt välja (vahel on ka eelpoolnimetatud heinadel kehv partii) ja näiteks trambib heina jalge alla, laseb sinna peale või keeldub lihtsalt söömast. Vett peaks küülikul vahetama igapäevaselt. Kui vesi on pudelis, võiks eelistada klaasist joogipudelit. Kindlasti peaks pudelit korralikult puhastama ja võiks välja vahetada vähemalt korra aastas.

Vanemad küülikud ja ka haiged loomad ei pruugi tahta juua pudelist ja siis on mõttekam vesi panna kaussi, mis on piisavalt tugev, et küülik ei saaks seda hammastega üles tõsta ja pikali lüüa. Sellisel juhul peab vaatama, et vette ei satuks sodi sisse ja vahetada seda vähemalt 2 korda päevas. Kui küülik sööb kuivtoitu, siis tuleks valida sööt, kuhu ei ole lisatud värvaineid ja muud säravat, ega ebaolulist. Toit võiks olla ühtlase graanuliga, et küülik ei saaks valida paremaid palu välja ning lisatud vitamiinidega, graanul peaks olema pigem natuke kõvem, et võimaldada hammastele tööd. Parimad toidud on hetkel Burgessi ja Bunny toidud, kuhu on lisatud vajalikud toitained ja vitamiinid. Kuivtoitu ei tasuks kindlasti anda liiga palju, kuna siis on oht ülekaalule. Igapäevaselt võiks küülik saada ka midagi värsket, näiteks porgand, porgandipealsed, redis, petersell, till, võililled.

Kindlasti ei tohi värskega liialdada, kuna kõhulahtisus on nii väikese looma puhul eluohtlik. Kastemärg hein, ristikhein, kartul, laugulised, suuremas koguses kapsas (ca korra nädalas natukene on okei) jne on küülikule ohtlikud ja tekitavad gaase ning võivad lõppeda looma surmaga. Kuna mürgiste taimede nimekiri on üsna pikk, siis parima info saamiseks soovitan silma peal hoida pisi.ee foorumis, kus täpselt ära toodud, mida ei tohiks küülik süüa. Sobivad maiustused on näiteks kuivatatud porgand, kuivatatud võilillelehed, pähklid (vahel harva) ja kuivatatud sai (väikeses koguses), kuivatatud leib ei ole sobiv, kuna tekitab gaase. Närimiseks võiks kindlasti anda viljapuude oksi ja puuris võiks olla ka mineraalkivi, viimase puudusest räägib ka näiteks krohvi söömine.

Maailmas on levinud ka agility võistlused küülikutega. Võistlustel peab küülik läbima takistusraja aja peale, täpselt nagu koerte agility võistlustel. Eestis ei ole võistlused nii levinud, kuid hüppeid, kommi küsimist, maiusepalli taga ajamist, tunneli läbimist ja muud taolist on võimalik väga edukalt maiustega õpetada. Muidugi, küülik targa loomana, ei pruugi alati üle takistuse tulla kommi järele, vaid hiilida ka ümber takistuse või selle alt.

Kui küülikuga õues käia, tasuks kevadel ära teha müksomatoosi vaktsiin, kuna haigust kannavad edasi ka näiteks kärbsed. Küülikud ei kannata tuuletõmbust, mistõttu on sobiv ilm jalutamiseks tuulevaikne, sajuta ilm. Jalutamisel peab silmas pidama, et küülik ei saaks talle ette nähtud alalt välja, kuna võõrad loomad võivad talle liiga teha. Viimase vältimiseks saab küülikut treenida ka trakside ja rihmaga jalutama. Samuti tuleb tähelepanelik olla, et ta midagi mürgist ei sööks (näiteks lilli). Kuna küülikud on uruloomana väga osavad kaevurid, siis tuleks arvestada, et koht, mille ta endale välja on vaadanud kaevamiseks, oleks ka sobiv.

Küülikud on toredad elukad, kes korraliku hoolitsuse korral on meile kaaslased pikaks ajaks. Kui me oleme endale looma võtnud, siis hoolitseme selle eest, et nad oleksid õnnelikud, hoitud ja armastatud kogu oma eluaja jooksul.