Enne ja pärast noormehe Patricku koju toomist, kuulsin siit ja sealt hirmujutte, et küülikud on kurjad. Küll ühel tuttaval olevat küülik heast peast hammastega näkku karanud, teisel aga selja tagant tüki välja hammustanud ja kolmandal hoopiski käed veriseks kraapinud. 

Vaadates oma poissi, ei suuda ma kuidagi ette kujutada, et ta kunagi üldse minu vastu kuri olla võiks. Temast on saanud üks leebemaid ja armsamaid jänkupoisse ning kõik minu tuttavad armuvad temasse ära. 

Mõnikord on jäänud tunne, et külla tullaksegi küülikule, härra Patrickule, mitte mulle. Kindlasti lisaks toredale iseloomule, on paeluv ka tema välimus. Suur ümmargune pea, mida ilmestavad suured ümmargused sinised silmad. Lisaks veel pisikesed kõrvad sellele suurele peale aksessuaariks. Pealt vaadates on esimene mulje, et tegemist on valge karvase palliga. Ja tänu sellele ilusale välimusele, saigi Patrickust meie pere lemmik.

Armastus esimesest pilgust

Ootusaeg, millal ometi väljavalitud pesakonnast küüliku koju tuua saan, oli pikk. Kuna mina vene keelt ei kõnelnud, lasin emal helistada silma jäänud kuulutusele. Kahjuks olid aga tolleks hetkeks kõik pojad otsas... Küülikute kasvataja ütles ,et umbes kuu aja pärast peaksid olema aga järgmised pojad. Noh, ootasin siis kannatlikult selle aja- värin ja põnevus oli koguaeg sees. 

Muidugi oleks olnud lihtsam võtta mõni teine küülik, kes oleks olnud kohe valmis koju minema, aga hermeliin oli ikka see tõug, mis minu südame oli võitnud ja teadsin, et olen valmis teda ootama.
Lõpuks saabus päev, mil olid küülikutited valmis uutesse kodudesse suunduma. See päev oli 28.detsembril. Muidugi mind üllatas, et küülikuid nii noorelt ära anti, kuid võhikuna ei teadnud ma midagi sellest, et kui kaua peaks tegelikult küülikupoegi veel ema juures hoidma. 

Kui me emaga talle järgi läksime, oli ta oma vendadest kõige hädisem ja väiksem selles pisikeses heintega täidetud pappkarbis. Ja ikkagi paelus ta mind kohe- polnud küsimustki!, tema oli see õige loom minu jaoks.

Potitreening ja ülikool

Esimesed kaks nädalat ei suutnud ma üldse mujale vaadata, kui oma uut pereliiget. Ta oli nii pisike (kaalus 225 grammi!) ja armas. Kohati nägi ta välja kui mänguloom. 

Kui jänkupoiss oli meil juba kaks päeva kodus olnud, alustasime me potitreeninguga. Ma olin kindlal arvamusel, et ma tahan ja suudan õpetada küülikut oma hädasid selleks ettenähtud potti tegema.
Nägin selle õpetamisega ikka palju vaeva. Ta tegi esimesel nädalal justkui meelega täpselt poti kõrvale, kuid peale pikka järjepidevat treenimist, sai jänkupoisspoiss lõpuks aru, mida ma temalt ootasin. 

Meie side on ilmselt ka tugevam seetõttu, et esimesel aastal käisin koos Patrickuga Lääne-Virumaal asuva kodu ja Tallinnas asuva ülikooli vahet. Küüliku esimesel eluaastal on suhtlus ja omanikuga sideme loomine kõige tähtsam, mistõttu oli minu otsus selline, et iga pühapäeva õhtu reisisime koos jänkupoisiga Tallinna, kus me olime koos neljapäevani või reedeni ning siis sõitsime koos koju tagasi. 

Poiss oli reisimisega nii harjunud, et üldiselt magas terve rongisõidu. Muidugi, kui talle selleks mahti anti, sest uudistajaid oli rongis palju. Patrick oli rongis justkui staar! Inimesed näitasid näpuga, rääkisid lastele, et näe, seal on küülik. Lapsed muudkui nihkusid lähemale, kuni julgesid ka ise küsida, et kas pai võib teha. 

Patrickul oli neist suhteliselt ükskõik, süles võttis asja rahulikult, lasi ka pai teha. Eks nii mõndagi sõltub ka küüliku iseloomust, kuid olen veendunud, et väga tähtis on lemmiklooma ja peremehe vahel tekkinud lähedane suhe ning usaldus. Ja seda mitte ainult küülikute puhul.

Staar, kes teeb trikke

Olen talle õpetanud talle ka trikke. Kes ütles, et küülikud on rumalad? Minu meelest õpivad nad teatud trikke isegi kiiremini kui koerad, kassidest rääkimata. Mina õpetasin talle tagajalgadel käimise, küsimise ja ringitamise selgeks. Ringitamine tähendab seda, et viibutan näpuga ta kohal ringi ja siis ta teeb ümber iseenda ringi. 

Meie kooselu on väga rahulik ja vaba. Juba viimane pool aasta elab Patrick meil vabapidamises nagu kass. Puur on tal olemas küll, aga uks on koguaeg lahti ja ta saab minna kuhu tahab ja millal tahab. Pahandust ta ei tee, öösiti ei kolista, hädad maanduvad kõik kenasti liivakasti. Lausa lust koos elada.

Seltskonna mõttes kaisuloom

Patrickul on ka üks tore hommikune rutiin. Kui minu elukaaslane hommikuti kööki läheb, et endale kohvi teha, jookseb küülik kiiresti-kiiresti tema kannul kööki järgi ja hakkab sitsima, et saada hommikune saiatükk. Üldse meeldib tal sabas joosta nagu koer! Lisaks sellele, hüppab ta ka diivanile ja vaatab meiega koos telekat. Me oleme elukaaslasega tema karja täisliikmed.
Küülikutel on komme karjas olles endast kõrgemal positsioonil olevaid isendeid lakkuda oma alandlikkuse märgiks, nii teeb ka meie jänkupoiss- heast peast tuleb ja hakkab nägu, selga, kaela, kätt lakkuma. 

Kui mina olen Tallinnas olnud, poeb ta öösiti seltskonna mõttes elukaaslasele voodisse kaissu. Paljud tuttavad, kes külas käivad ikka uurivad, et kaua ma olen pidanud Patrickuga tegelema, et ta nii hästi käitub.

Parim valik esimeseks lemmikloomaks

Enamus on imestunud, et küülik võib suhtlemisel olla samaväärne lemmikloom koera või kassiga. Või ehk etemgi. Ma olen nii õnnelik, et ma tookord jonni ei jätnud, mõnda teist küülikut ei võtnud ja Patricku sünni ära ootasin. Tänuks olen endale saanud nii hästi käituva ja armsa jänkupoisi. Eks muidugi tegemist ja kantseldamist oli algul palju, kuid lõppkokkuvõttes tasus see kõik ennast ära.
Kahju, et nende keskmine elu iga jääb kuskil 7 aasta kanti, sest ma sooviksin, et ta oleks meie pereliige igavesti. Minu meelest on hermeliin üks parimaid valikuid esimeseks lemmikloomaks, aga nii nagu iga lemmikuga, peab olema ka soov temaga tegeleda ja tema eest hoolitseda.