Algajale hobuhuvilisele: ratsutama minnes tasub ehted ja kõrged kontsad koju jätta
Spetsiaalsed ratsasaapad pole alguses vajalikud, kuid ometi peavad jalanõud olema madala kontsaga (1–3 cm), mis takistab jala jalusesse kinnijäämist. Parem on kasutada pikema säärega saapaid, mis toetavad jalga. Liiga lühikesed sääred võivad sadula hõlmade alla kinni jääda ning ratsanikku segama hakata.
Eriti tasub rõhku panna hästiistuvatele ratsapükstele. Need ei tohi põlvede kohalt liiga pingul olla ega istmikul volte tekitada, mis võiksid ratsutamisel hõõruma hakata. Ratsapükste puudumisel võib kasutada ka suhteliselt liibuva lõikega elastsest materjalist dressipükse või tugevamast materjalist retuuse. Kilepüksid või teksapüksid ratsutamiseks ei sobi.
Soovitav on selline riietus, mis laseb treeneril ratsutaja istakut jälgida (nt ratsavest). Hea on kanda ratsakindaid, mis kaitsevad käsi ega lase ratsmetel kergesti käest libiseda.
Igal ratsutajal peab olema löögi- ja purunemiskindel kolmepunktilise kinnitusega turvakiiver ehk kaska. Seda tuleb kindlasti kanda hobuse seljas olles, aga soovitatavalt ka muidu hobustega tegelemisel, nt hobuse kordetamisel jne.
Ratsutaja turvavarustuse hulka kuulub ka spetsiaalne turvavest, mille kasutamine on eriti oluline algajate ratsanike jaoks aga samuti ka kogenud ratsutajatel hüppetreeningul, maastikul ning noorte hobustega sõitmisel.
Kannuseid tohib algaja ratsutaja kasutada alles siis, kui ta oma oskuste tasemelt selleks valmis on ja tema treener selleks loa annab.
Tasub meeles pidada, et ratsutades pole soovitav kanda ehteid, nagu nõeltega prossid, kividega sõrmused, läbi kõrva torgatud rippuvad kõrvarõngad, ripatsid, käevõrud jms, mis võivad näiteks ratsmetesse takerduda või hobuse seljast kukkumisel vigastusi põhjustada.
