Hobuse mitu ametit: põllutööline, sportlane ja lastekasvataja
Pokumaa emandad Airi Hallik-Konnula ja Merle Tombak korraldasid Kanepi taga ürgmetsas hobutöö nädala ja selle kulmineerinud seminari üsna praktilistel kaalutlustel - Pokumaa juurde kuulub 30 hektarit metsa, mida oleks patt hooldada traktoritega müristades ja alusmetsa lammutades. Sellepärast otsustati põhjalikumalt vaadata ja kuulata, mida kujutab endast tegelik
hobusega töötamine ning kui mõttekas oleks Pokumaale oma hobused-teenijad soetada.
Meil on Eestis praegu teatavasti hobuste traditsiooniline töö ja teenimine esitletud kas üksikute ilusate museoloogiliste mudelitena, nagu Kurgjal ja-või näidatud künnipäevade ja metsaveo kui näidisüritusena, mitte igapäevase tegelikkusena.
Puudu on haritud hobuinimestest
Tegelikkus on selline, et meie ilusal isamaal on üksikud osavad, kes töötavad päevast päeva hobustega. Tööriistade järel vedamise mõttes. Samas on töö ja teenimine ju ka ratsutav ja lapsi kasvatav või hipoteraapiline ja läbipõlemise ennetamise hobune ning lemmikloomana oma pererahvast laadiv-väestav või järglasi andev loom.
Seminaril teeniva hobuse fenomeni analüüsinud minister Ivari Padar, hobumatroon Maie Kukk, vetkorüfee Tiit Siiboja, hobusega töötav Kaja Väärsi ja Kaido Kama ning tegelikku hobutööd näidanud ja õpetanud Priit Kalev Parts, Vello Tamm ja Imre Õim olid üksmeelel ideaalse eestimaise
hobumaastiku väljanägemise asjus. Kuidas seda saavutada, pole paraku üheselt selge - kui oleks, siis ju oleks ka saavutatud.
Ideaal on Ivari, Maie ja Tiidu - ja eks kõigi teiste hobuinimestegi unelmais selline, et enam kui 12 tuhandele tõusnud hobuste mass Maarjamaal pole mitte toetuste saamiseks paljundatud mustangite mass, vaid tegutsevad hobused. Kui need kaunid ja arukad loomad on väärindatud, siis saab nende
kui töötavate-oskavate olendite eest ka õiglast hinda küsida. Arutu mass, millega keegi midagi mõistlikku ette ei võta, ajab ka õpetatud ja tööle rakendatud isamaiste hobuste hinnad alla ning garanteeritult "töökorras" ratsusid tuuakse pigem võõrsilt.
Järelikult tuleb toetussüsteem ümber korraldada analoogselt pindalatoetustega. Nii, nagu tulevast aastast ei toetata enam heina purustajaid, vaid neid, kes reaalse heina ja silo rullivad, ei peaks
toetama ka neid, kes lasevad karjatamis- ja ohustatud tõugu loomade kasvatamise toetuse eest käsitsemata hobuste massil vohada, ent tegelikke tööloomi mistahes funktsioonis ei paku.
Tiit Siiboja sõnastas: "Toetust ei peaks maksma selle eest, et inimene vaevub hommikul voodist tõusma ja püksid jalga ajama ning teatab, et tal on nii raske. Toetamist on väärt hobuste väärindamie. Ja kui väärindamine on väärt, siis läheb taas au sisse ka Säreveres Järvamaa kutsehariduskeskuses õpetatav hobusekasvatuse eriala. Olid ajad, mil sinna oli tohutu tung. Nüüd satuvad seda ala õppima need, kes kokanduse erialale näiteks ei mahtunud. Seega ei tule sealt ka selliseid hobuharitlasi, keda tallidel-kasvandustel oleks tore praktikale võtta ja tööle palgata."
Ivari Padar meenutas: "Ametnikud jagavad toetusi ja teevad seadusi pädevalt siis, kui nad on pädevad. Esiteks saame pädevaid ametnikke niimoodi, et Kaido Kama ning härra ja proua Konnula näiteks saadavad oma koolitatud lapsed mulle tööle, palun. Ja teiseks saavad asjalikud ametnikud teha õiglasi otsuseid juhul, kui iga ala esindajate ees seisab üks üheselt mõistetav juht, keda selle ala esindajad toetavad ning kelle sõnum on tõesti esinduslik. Praegusel hetkel puudub see juhttäkk või -mära, kes hobuinimeste hääle ministeeriumi tooks, sest hobuinimeste konfliktid ja hukatuslik võimuvõitlus seltside, alaseltside ja kontseptsioonide vahel pole kindlasti see hääl, mis õiglaste otsusteni viiks. See on väike lohutus, et samavõrdselt konfliktne ja segaseid signaale saatev on vaid
seakasvatajate seltskond."
Kellena töötab hobune
Traditsioonilistele põllu-veo-metsatöödele lisaks töötab hobune teatavasti ka sportlase, lastekasvataja - nii inimese lastest inimese vormijana kui varssade ilmaletoojana - kui pereliikmena, kes inimesi väestab ja elule sära annab. Kasvandused-ratsaspordikeskused-kodutallid on teatavasti
üleüldised laste tõmbekeskused. Hobustega koos kasvavad noored omakorda oskavad valida ametiks loomaarsti ja zootehniku, sepa ja varustuse meisterdaja ameti.
Järva-Jaani lähedal väikest kodutalli pidav kirikuemand Gerly Algpeus kirjeldas, et see on nii mõnegi kohaliku lapse jaoks pahede käest tagasi võidetud päev, kui ta tuleb sadulasse, mitte kampadesse ning hoiab hobuste ligi ega virele punkrilaadses või võõrsil töötavatest vanematest tühjas kodus.
Legendaarne hobuinimeste õpetaja ja kasvataja Maie Kukk ütles, et laseb oma tallis ratsutada ja rakendisporti harrastada ka neid lapsi, kes soovivad ja tasuvad tundide eest kasvõi tööga, sest vanematel pole raha - peaasi, et nad oleksid ja õpiksid. Ning kui treenerile ei maksta, peab too omakorda näiteks veterinaarile kurbi silmi näitama – palun oota! Ning Siiboja ja teised vetid ootavad - omade ja usalduse asi ju.
Sangaste-kandi hobumees Imre Õim käib tüüpilise tänase Eesti mudeli kohaselt näiteks selleks Soomes tööl, et kaasa Anniki saaks talu hooldada ja hobuseid õpetada – ehkki taluhooldamine ja hobuste õpetamine-rakendamine vajaks Imret iga päev kodus. Ent kodus ei teeni. Kõik hobuse järele rakendamise tööriistad on mees soetanud ja valmistanud, ent ettekäiv hobune ise on veel toores.
Kogenud Kaja Väärsi juhtis tähelepanu, et sestap ongi sälgude-toorikute väärindamine ääretult oluline: "Me ei tea heinamaal ilutsevate loomade seast värvuse ja välimiku järgi hobust valides pahatihti, kas ja mis tal kõrvade vahel on. Ses mõttes on nendel õigus, kes väidavad, et Eestimaal pole adekvaatset hobuste "poodi" - eeskäivat tööhobust talumehele ja turvalist ratsaponi lapsele võtta pole. Kuivõrd enamasti müüakse väärindamata potentsiaali, siis on ka hinnad nii hobust kui kasvatajat solvavalt madalad. Eriti nende jaoks, kes on hobuse välja õpetanud – ent eelarvamus ja mentaliteet on hetkel selline, et tõeliselt toimiva ja teeniva hobuse saab välismaalt."
Selle paradoksaalse olukorra peaks ideaalis lahendama mõistagi haridus ja koolitus. Särevere peaks andma selliseid hobusekasvatajaid, keda juba kooli ajal saaks saata praktika korras kasvõi selliseid metsikuid karju haldama-hooldama-õpetama, nagu praegu karjamaadel trallavad. Nii eesti kui
eesti raskeveo tõugu hobuste arvuline mass on viimastel aastatel tuhandete peade võrra kasvanud, ent tegemist on mustangitega, kelle oskustest-võimetest keegi paraku kunagi teadagi ei saa.
Tiit Siiboja nentis: "Ei kogu oma elu ja hinge hobustele pühendanud hobuinimestele ega hobustesse romantiliselt-poeetiliselt suhtuvale üldsusele pole just kuigi ohutu väita, et ülearune lihamass, mida
väärindamata karjad paratamatult endast kujutavad, tuleks lihakombinaati suunata. Ent tegelikult just niimoodi on. Kontrollimatute mustangite puhul pole juttu ei genofondi säilitamisest ega pahatihti ka mitte maastikuhooldusest – asju õigete nimedega nimetades on tegemist lihamassiga
jah."
Julgustavad näited
Poliitik-põldur Kaido Kama väitis, et ka väiketallides hobuseid lemmikloomadena pidavad hobuinimesed peaksid välja astuma hobust teenindava traktori nõiaringist. Praegu küsib näiteks väiketalli pidaja kas otsetoetust või investeerib oma erialatööga teenitud raha traktori ostmisse
selleks, et hobustele kui lemmikloomadele heinarulle veeretada, sõnnikut vedada ja lund lükata. Ning hobused naeravad. Selle asemel, et olla mõistlikul moel ette rakendatud ja ise need tööd ära teha. Sel lihtsal põhjusel, et hobihobundaja ei oska hobust ette panna ja riistu ka pole.
Just seetõttu ongi Pokumaa hobutöönädala laadsed ettevõtmised eriti tänuväärsed, et veel on alles vana kooli inimesed, kes oskavad hobust kui töölooma kasutada. Nad teavad, kuidas tööriistu valmistada ja kasutada. Ning Viljandi kultuuriakadeemias õpetatakse teiste vanade oskuste seas ka traditsioonilist hobusega töötamise kultuuri.
Juuru hobumees Vello Tamm, kelle üks suurimaid unistusi suvel täitus – ta vedas oma raskeveohobuse Hämarikuga laulupeo dirigente – julgustas samas hobust ja mootorit leidlikult ühendama. Ta näitas seminaril videoid sellest, kuidas koos hobusega, tema seljas turnides kopliposte maasse lööb ning tööriistadest, mida Hämarik küll vapralt veab, ent millele on ka
mootor lisatud. Ja leidur-töömees on lahkesti nõus näitama-õpetama, kuidas hobuse ja mootori ühendjõul lumeajamise, niitmise, sõnnikuveo ja metsateo riistu meisterdada. Tal enesel on Raplamaal maastikuhoolduse firma, mille töödest suure osa ta just nimelt hobusega teostab.
Selleks, et tööhobune aegsasti tööde ja mootoritega kaasneva lärmi ja kaosega kohaneks, käib Hämariku pooleaastane varss Vürst Lurich ema kõrval rakendis ja õpib. Nagu ka Viljandi kultuurikolledži vanade oskuste õppejõu, talumees Priit Kalev Partsu eesti kuulekaimaks hobuseks nimetatud mära kõrval õpib ametit mõnekuune varsake Aare. Ka Pokumaa hobunädalal.
Parts võttis hobuse peresse esmalt hipoteraapia pärast – tema viiest lapsest üks on erivajadustega ning sõbrad-spetsid soovitasid hobuse appi kutsuda. Andekas ja koostööaldis eesti tõugu mära kujunes ühtlasi talus suurepäraseks tööhobuseks. Pokumaa hobutöönädalal oli ta näitlik õpetaja,
kuidas hobune teenima panna. Ning õigupoolest pakkus Parts oma hobuse ja lastega seminarijärgse kontserdi eel ja ajal liigutaivamaid vaatepilte. Et hobune tamburiine-kitarre ei kardaks, esitasid Anu ja Triinu Taul talle Pokukoja ees personaalseid mustlasmeloodiaid ning hobusele laulvad neiud
oli üks meeliülendav ja südantliigutav hetk.
Sellised hetked sisendavad emotsionaalset usku, et ehk on meie hobusekasvatajad siiski suutelised jõudma edasi-tagasi koosmeele juurde. Koosmeel viib ministrini hobuinimeste ühtse hääle, mis aitab teha õiglasi seadusi ning jagada toetusi väärindatud hobuse, mitte lihamassi paljundamise eest.
Hobuste väärindamine tõuseb koos õiglaste hindadega taas ausse ning Särevere kasvandikud on suutelised nii mustangeid drillima kui tulevikus uusi hobuinimesi õpetama-kasvatama – ning asjalikeks ametnikeks minema.
Siis on lihtsam teha ka ühiskondlikku selgitustööd, et keskkonda ja inimkooslust teenivate hobustega tegelevad inimesed on pühendunud entusiastid, kes annavad hobustele kogu oma elu – mitte kadestamisväärsed rikkurid. Tänu hobuinimestele, kes päevast päeva iga ilmaga hobuseid
teenivad, on lastel võimalik trennis käia, paljude inimeste erialatöö on hobuste kui väeloomade energiaga väestatud ning meie ilus Eestimaa üha üldisemalt selliste talude võrgustikuga kaetud, kus on elavad ja töötavadenesestmõistetava osana nii ratsa kui ees toimivad hobused.
Maal ja hobusega elavad, loovad ja töötavad tänases Eestis eriti distsiplineeritud inimesed, kes on suutelised vedama viit vankrit ühe hobuse taga. Motivatsioon ja pühendumine annab meile üleinimliku, lausa hobuse jõu.
