Hobuste loodusravi: need ravimtaimed tagavad hea tervise ja läikiva laka
Kui keegi julgelt enda abistamiseks ravimtaimi kasutab, siis teeb seda rohusööja. Erinevalt inimesest ei arutle hobune teemal, kas taimed on ravim või toidulisand. Samuti ei vaeva ta pead küsimusega, mitut taime võiks Euroopa Liidu normatiivide kohaselt mingis teatud ravimtaimesegus korraga kasutada.
Kui inimeste puhul on probleemiks istuv eluviis, siis loomadel pigem vähene liikumisvõimalus, koos millega kaasnevad ka piirangud hankida omale vajalikke taimi. Seega tuleb inimesel hobuse ravimtaimevajaduste rahuldamine enda kanda võtta. Võiks mõelda ühele tsitaadile elu ja inimloomuse kohta sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid sisaldavast raamatust “Väike prints”: „Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled.” Pakkudes hobusele vabalt ringiliikumise võimalust, teeme talle meie suvise looduse poolt pakutava taimevaliku kättesaadavaks ning looma tervis on üldiselt parem.
Erinevalt inimesest käitub hobune karjavaistlikult ega vaja taimeravi puhul veenmist või õpetamist. Käesoleva artikli eesmärk on eelkõige jagada praktikute kogemusi taimeravi kasutamisel loomadel, mitte otsida filosoofilisi vastuseid akadeemiliste umbsõlmede harutamiseks.
Looduslikud valuvaigistid paju (Salix) ja angervaks (Filipendula ulmaria)
Eesti looduses väga levinud. Juba sajandeid on teada, et mitmed puukoored suudavad leevendada pea- ja reumavalusid. 19. sajandi lõpuks saadi teada ka valuvaigistava toime põhjus – need sisaldavad atsetüülsalitsüülhapet. Aspiriini lähteained on pärit pajukoorest.
Paju ladinakeelne nimi Salix on andnud aspiriini keemilisele nimele atsetüülsalitsüülhape ka nimeosa (salitsüül).
Paju kättesaadavus on oluline seoses hobuste seljavaludega. Kui välikoplis on paju, siis on vähem märgata ka seljavalusid. Hobused võivad seista sama talli kõrval tuulele avatud koplis – teki olemasolu pole siinkohal määrav – , aga seljavalu piinab sagedamini loomi, kes pajule ligi ei pääse.
Paju toimib lisaks seljahädadele hästi ka lihasvalude ja vigastuste puhul. Tema suureks eeliseks on see, et ta on aastaringselt kättesaadav.
Söötmiseks kasutatakse vihtasid, mida võiks valmistada suve algul. Sügisel võib pajupuu näiteks koplisse langetada ja siis kogu talveks hobustele ette jätta.
Noorest pajukoorest saab teha viinaleotist, mis mõjub valu leevendavalt ka välispidiselt selja peale määrides.
Paju söötmisega võiks piiri pidada valuvaigistite ja põletikuvastaste ravimite manustamise ajal. Samuti on paju õitsemise ajal allergikutele söötmiseks liiga tolmune.
Suvisel ajal saab sarnast abi angervaksalt. Seda kogutakse õitsemise algul ja korjatakse kogu taim. Kuigi angervaksa vars on suhteliselt jäik, sobib see hobusele siiski paremini kui pajuoks.
Angervaks ei säili peale kuivatamist kaua ja varud peaks olema ära kasutatud aastavahetuse ajaks .
Angervaksaga seoses meenub tore lugu Soomest. Nimelt oli üks vahva perenaine, kes väitis, et tema hobune Tilla on nii tark, et õpetab karjas teisi hobuseid teatud savi lakkuma ja juuri sööma. Kui nüüd see tark hobune angervaksa maitseks, siis viitaks see seljavalule! Targale Tillale angervaksa näidates ei juhtunud peale nuuskimise midagi. Angervaksad said siis ukse kõrvale maha visatud. Kui Tilla aga peale teraapiat nööri otsas õue poole astus, tegi ta ühe väga kiire liigutuse ja angervaksakimp rändas hammaste vahele. Nii saigi hobuse perenaine rõõmsalt nentida: „Tark hobune see Tilla, kohe näha, et mõtleb!”.
Kui ka sina arvad, et su hobune on tark ja mõtleb, siis jäta pajuoksad või angervaks ööseks boksi ja tulemusi näed hommikul.
Kibuvits (Rosa)
Kasutatakse kuivatatud marjadest valmistatud pulbrina. Erinevatest toodetest võiks eelistada koos seemnetega jahvatatud marju.
Kibuvitsas leidub palju mineraale ja liigeseid kaitsvaid aineid. Sobib kasutada koos angervaksaga.
”Alustastades kibuvitsa kasutamisega, sain kohe järgmistel päevadel selle kohta ka tagasisidet. Olin Helsingis Ruskeasuo politseihobuste tallis ja andsin kibuvitsapulbri paki ühe politseiniku kätte, kes ratsutas liigestevaevustega hobusega,“ meenutab Jaanus Nõgene. „Politseinik küll naeris natuke aega ja minu hinge jäi imelik tunne. Kuid siis kuulsin hiljem samal nädalal juhtunud lugu.
Nimelt patrullisid politseinikud Helsingi kesklinnas. Hobune, kelle ratsanikule ma kibuvitsapulbri andsin, oli linnapargis võtnud suuna otse kibuvitsapõõsa juurde ja asunud värskete marjadega maiustama. Kuna Helsingi linnakodanikud kipuvad kaebama sõnnikuhunnikute ja ka hobuse lõhna peale, oli selline „pargihooldus” väga piinlik. Hobuse eemalejuhtimiseks pidi ratsanik lausa seljast maha tulema ja hobuse käekõrval kaugemale talutama. Leian, et hobusel oli siiski õigus – mis need kasulikud marjad seal ilmaasjata mädanevad!”
Varemerohi (Symphytum officinale)
Mitmeaastane võimsa kasvuga taim. Kasutatakse välispidiselt haavaravis. Ajaloos on kasutamist leidnud ka luumurdude korral.
Puhtad lehed asetatakse otse haavale või vigastatud kohale. Suvisel ajal saab kasutada lehti loodusest korjates. Talveks peab varemerohu mõju säilitamiseks väiksemad lehed purki laduma ja valmistama 40% alkoholiga tõmmise.
Taime lehti võib panna ka ravimikihi ja sideme vahele. Varemerohi takistab haava kuivamist sideme külge. Lehti peaks vahetama kaks korda päevas.
Lepp (Alnus)
Lepakäbid on heaks abiks kõhulahtisuse korral. Keevasse vette tuleb panna 3-4 musta käbi ühe liitri vee kohta. Enne hobusele jootmist jahuta tee kindlasti! Kui on kiire, saab kõhulahtisuse vastu abi ka lepapuu okstest.
Naistepuna (Hypericum L.)
Rahustava toimega taim. Korjatakse õitsemise algul (jaanipäeva paiku). Kuivatatakse vihtades ja kasutatakse kogu taime. Hea, kui õnnestub enne kasutamist peenestada – siis toimib paremini!
Kuigi taimede mõju on võrreldes keemiliste ühenditega aeglasem, on taimed turvalised ja tõhusad abimehed. Tavaline hobuse kogus on 1-2 supilusikat droogi päevas kahe nädala jooksul.
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Oma Hobu 3/2015. Avaldatud toimetuse loal.
