Mõnikord on hobuste puhul raske eristada valu sügelusest. Eriti kui hobune on kratsides ennast juba ise vigastanud. Et testida, kas nahk sügeleb või mitte, tuleb jälgida hobust sügades looma reaktsiooni. Sügelusele vastates venitavad hobused oma ülahuule pikaks ja näitavad nn mõnu reaktsiooni.

Osade haiguste puhul on sügelus ainukeseks algseks sümptomiks, kuid kratsides hobused vigas- tavad ennast ning kiiresti lisanduvad ka sekundaarsed sümptomid nagu karvutus, nahahaavad, korbad
ja vedeliku eritus. Seetõttu võib õige diagnoosini jõudmine olla raskendatud.

Sügeluse koht võib viidata teatud haigusele: ümarusside Oxyuris equi munad põhjustavad sügelust saba all päraku ümber, märad hõõruvad tihti saba, kui udarate vahele on kogunenud mustus, kõrvade sügamine võib viidata kõrvalestade olemasolule, saba ja laka sügeluses on tihti süüdi allergia putukahammustustele. Harvematel juhtudel põhjustavad sügelust ka süsteemsed haigused nagu maksaprobleemid, kasvajad ja marutõbi.

Parasiidid

Kõige levinumad hobuste parasiidid on lestad, täid
ja väid. Kirpusid esineb hobustel suhteliselt harva. Parasiitide poolt põhjustatud sügelus on tingitud nende liikumisest hobuse karvade vahel ning hammustustest ja sellega kaasnevast nahapõletikust.

Lestad

Hobuste lestad ei nakata teisi loomi ega inimesi. Kõige sagedamini tuleb ette kõõmalesta (Chorioptes equi) ehk korioptoosi ja imilesta (Psoroptes equi) ehk psorioptoosi. Tõsisemaid sümptomeid põhjustavaid süüdiklestasid ehk sarkoptoosi (Sarcoptes scabiei) esineb meil õnneks väga harva. Mõnedes maades võideldakse sarkoptoosi vastu isegi riiklikul tasemel. Hobustele võivad muret tekitada ka teised lestad nagu kanalest (Dermanyssus gallinae) ja sametlest (Trombicula autumnalis).

Kõige levinumad, kõõmalestad (Chorioptes equi), elutsevad enamasti hobuste jalgadel, harvemini ka pea piirkonnas ja kaelal. Raskeveohobuste pikkade karvadega jalad on kõõmalestade meelistoidulaud. Lestad põhjustavad väga tugevat sügelust, hobused on rahutud, trambivad boksis ja hammustavad ennast. Jalgadele tekivad aja jooksul karvutud laigud ning korbad, katki hammustatud kohtades võib areneda bakteriaalne põletik, mis tugevalt moonutab haiguse esmapilti ja võib seetõttu viia vale diagnoosini. Kui hobune ennast ei näri ega hõõru, siis on haigestunud piirkonnad enamasti lihtsalt kõõmased, üksikute korpadega ja veidi liimendavad.

Imilestad (Psoroptes equi) elutsevad peamiselt lakas, pea peal (ka kõrvades) ja sabajuure läheduses. Need võivad põhjustada tugevat pearaputamist ja saba hõõrumist. Kõõmased, sügelevad ja liimendavad piirkonnad saba, laka ja pea piirkonnas on tüüpilised psorioptoosi sümptomid. Seda esineb harvemini kui korioptoosi, tüüpiliselt nakatuvad noored, tallis elavad hobused.

Lestasid on karvaproovides mikroskoobi või luubi abil lihtne tuvastada. Haigestumine on sagedasem talveperioodil, kui hobused viibivad rohkem tallis.

Tähtis on korraga ravida kõiki talli hobuseid ning samaaegselt desinfitseerida ka boksid ja eemaldada
kogu allapanu. Lestad võivad soodsates tallitingimustes allapanu sees elus püsida kuni mitu kuud. Enamasti saavad nakkuse kõik talli hobused, osadel ei ilmne lihtsalt kliinilisi sümptomeid. Sellised nn haigusekandjad kui ka nakatunudd allapanu on enamasti põhjuseks, miks nakkus iga aasta samades tallides kordub.

Enne lestade vastast pesu ja muid ravikuure on soovitav hobune pügada, et ravim nahani jõuaks. Eestis on kättesaadav lestade vastane pesuvahend Sebacil (toimeaine foksiim) ja koertele mõeldud Frontline Spray (toimeaine fiproniil). Sebaciliga tuleks hobust pesta vähemalt kaks korda 5-7 päevaste vahedega. Suukaudsed ivermektiini ja moksidektiini sisaldavad ussirohud pidurdavad lestade paljunemist, kuid ei tapa neid ning aitavad seega ainult ajutiselt. Kasu on tihti ka väikeloomade kirburihmadest (toimeaine cypermetriin või permetriin), mis kinnitatakse hobuse jala ümber. Need hoiavad lestad eemal kuni mitu nädalat.

Täid ja väid

Hobuse täi (Haematopinus asini ehk sucking lice) on
1-2 mm läbimõõduga pruunikas verd imev parasiit. Hobuse väi (Werneckiella equi ehk biting lice) on väiksem (<2mm) kollakas surnud naharakke sööv parasiit. Nii täid kui väid on suhteliselt hobuse spetsiifilised, kuid võivad põhjustada kerget mööduvat sügelust ka inimestel ja koertel. Kõige sagedasemad on täide ja väide nakkused kevadeti ja talviti, kui hobuste karvkate on tihedam. Hobusest eemal võivad parasiidid elus püsida kuni paar nädalat.

Täid eelistavad süüa hobuse jalgadel, kaelal ja saba ümbruses, väisid leiab enamasti seljal ja kaela külgedel. Peamine sümptom ongi sügelus, mis põhjustab rahutust ja kratsimist. Nagu lestadegi puhul, on nähtavad sümptomid hobuse enda poolt tekitatud karvutud laigud ja tüüpiline nn “koide söödud“ välimus. Väga tugev ja pikaajaline täide nakkus võib põhjustada ka aneemiat ehk kehvveresust ja halba üldseisundit.

Täid ja väid tunneb kergesti ära mikroskoobi või
luubi abil karva harjamisproovides. Naha soojendamine juuksefööniga toob parasiidid pinnale, kus neid on kergem indentifitseerida.

Täide ja väide ravis kehtivad sarnased reeglid, mis lestadegi puhul. Soovitav on ravida korraga kõiki talli hobuseid ja desinfitseerida seejuures ka boksid. Erinevalt lestadest ei esine täide puhul nn kandjaloomi, kes parasiite ilma sümptomiteta pidevalt kannaksid ja korduvnakkusi põhjustaksid. Eestis on saada täidevastased tooted
 nagu Sebacil (toimeaine foksiim) ja Butox (toimeaine deltametriin). Ravi on soovitav korrata 21 päeva pärast. Tähtis roll on ka ennetusel, milleks on talli üldise hügieeni parandamine, hobuste immunsuse tõstmine ja stressi vähendamine.

Kirbud

Hobused võivad nakatuda koerte, kasside, näriliste ja
ka lindude kirpudesse. Tihti ei näita nakatunud loomad ebamugavust. Sügelust põhjustavad alles suur arv verd imevaid kirpusid (siis kui kirp on söömiskohast lahkunud). Kõige sagedamini leiab kirpusid näolt (silmalaud, kõrvad), rinnalt, õlapiirkonnast ja jalgadelt. Nad on kergesti nähtavad juba palja silmaga.

Kirpude ennetus on lihtsam kui ravi, kuna nende täielikuks eemaldamiseks tuleb korraga ravida kõiki loomi (k.a nakkuse algseid põhjustajaid – koeri, kasse, närilisi või linde) ning desinfitseerida kõik ruumid ja seal leiduvad esemed. Loomi tuleb paaripäevaste vahedega mitu korda pesta kirbuvastaste šampoonide või pulbritega (hobustel kasutatakse koerte omi). Nagu lestade ja täidegi puhul võib abi olla ka Sebacilist. Kirbud on äärmiselt vastupidavad
ja nende täielik kõrvaldamine tallidest on keeruline ja aeganõudev tegevus.

Putukahammustuste allergia/ülitundlikkus ehk suveekseem

(ingl k sweet itch, Queensland itch)
Allergiline reaktsioon putukahammustustele põhjustab väga tugevat sügelust. See on kõige levinum hobuste nahaallergia tüüp. Peamiselt põhjustavad ülitundlikkust (ingl k hypersensitivity) verdimevad Culicoides-nimelised pihukad ehk väiksed sääsklased.

Noortel hobustel ja varssadel seda haigust ei esine, esimesed sümptomid ilmnevad enamasti 4-5-aastasena
ja süvenevad aastate jooksul. Teatud hobusetõud nagu shire, islandi hobune ja walesi poni on Culicoides-sääsklaste suhtes eriti tundlikud. Huvitav on see, et Islandil Culicoidest ei leidu ja seega pole sealsetel hobustel ka probleeme. Kui nad kolivad aga Culicoidese elupaikadesse, tekib osadel loomadel tugev allergiline reaktsioon.

Esimeseks ja peamiseks ülitundlikkuse sümptomiks on tugev sügelus saba ja laka piirkonnas (eelistatud Culicoidese söömiskohad). Harvemini esineb ka kõhualust sügelust, seda juhul kui tegemist on kõhu all verd imeva Culicoidese liigiga. Sügeluse intensiivsus sõltub palju sääsklaste tege- vusest. Kõige sobivamad on neile vilused, soojad ja niisked alad ning peamisteks söögiaegadeks on õhtu ja varajane hommik. Culicoidesele ei meeldi tugev tuul ega kuum päike ja enamasti nad ei tule talli sisse. Seega sügavad hobused ennast kõige intensiivsemalt õhtuti ja hommikuti karjamaal.

Lisaks sügelusele tekivad allergilised vistrikud hobuse seljale, kõrvadest kuni sabajuureni välja. Sügeluse tõttu hõõrub hobune need enamasti katki ja nahale tekivad nõretavad karvutud laigud. Haiguse kroonilisemas faasis tekivad laka ja saba piirkonda nahapaksendid ja korbad, nii saba kui lakk on tavaliselt normaalsest hõredamad. Sügise saabudes ja sääsklaste lahkudes sümptomid kaovad. Talveks on kõik välised sümptomid enamasti kadunud, sõltuvalt haiguse kroonilisusest võib näha olla naha paksenemist laka, turja ja sabajuure ümber ning hõredat ja halva karva- tekstuuriga saba. Suve algul tuleb sügelus tagasi ja halveneb suvekuude jooksul.

Kahjuks puudub sellel nii hobuse kui omaniku jaoks väga kurnaval haigusel täielikku tervenemist tagav ravi, aga õigete hoiutingimuste abil saab sümptomeid kontrolli all hoida. Allergiavastased ravimid nagu kortisoon ja antihistamiinikumid leevendavad sümptomeid vaid ajutiselt ega ole pikas perspektiivis praktilised. Kõige tähtsam on putukahammustuste vältimine. Seda saab teha mitmel viisil: spetsiaalsed putukavastased tekid, koplite asukoht sääsklastele ebameeldivates kohtades (tuuline, kuiv) ja hobuste boksis hoidmine Culicoidese peamistel ründeaegadel (õhtu ja hommik). Kergematel juhtudel võib kasu olla ka erinevatest putukavastastest pihustitest ja saba ja laka õlitamisest. Enamasti piisab vaid paari sääse hammustusest, et allergia ja sügelus esile kutsuda, mistõttu tavalised poetooted ei ole piisavalt efektiivsed.

Atoopia 

Atoopia on harv, arvatavasti pärandatav soodumus reageerida allergiliselt erinevatele keskkonnateguritele. Atoopilised hobused võivad olla allergilised heinatolmu, erinevate rohuliikide, sulgede, hallituse ja palju muu vastu. Araablastel ja täisverelistel on atoopia tekkeks soodumus.
Sümptomid

Peamiseks sümptomiks on kogu keha sügelus, mis ilmneb hobustel enne teist eluaastat. Atoopikute nahk on kuiv ja kõõmane, harvemini tuleb ette ka naha nõgeskuplasid ja allergilisi kopsuhaigusi. Tihti on nahal näha sekundaarseid, hobuse enda tekitatud kahjustusi nagu karvutud laigud ja korbad. Sügeluse tugevus varieerub, olenevalt kokkupuute sagedusest allergia põhjustajatega. Algselt võib sügelus olla seotud teatud aastaajaga. Haigus halveneb aasta aastalt, eriti kui ei õnnestu vältida allergia põhjustajaid.

Ainuke tõhus ravi on allergeenide vältimine. See on muidugi võimalik ainult juhul, kui need suudetakse tuvastada. Kahjuks ei ole see alati lihtne. Allergeene saab leida eliminatsioonitestide ja nahasiseste allergiatestide abil. Mõningatel juhtudel on allergeenide vastane desensibiliseerimine spetsiaalsete süstide abil olnud edukas.

Naha sügelust võivad samuti põhjustada putuka- hammustused, seenhaigused, udaravaheline mustus, ussid (Oxyuris equi), eosinofiilne dermatiit, ravimite kõrvalmõjud, kontaktallergia, paraneoplastiline sündroom (kasvajad), hepatokutaanne sündroom, kolmiknärvi neuriit, psühogeenne sügelus, marutõbi.

Kasutatud kirjandus:  “Pascoe's Principles and Practice of Equine Dermatology” Derek C. Knottenbelt

Allikas: ajakiri Oma Hobu