Claudia Uller Essexi Ülikoolist selgitas välja, et sarnaselt primaatidele, inimese lähisugulastele loomariigis, suudab ka hobune väikestel arvudel vahet teha.
Ühes katses näiteks pistsid üksteist hobust kolmeteistkümnest koonu järjekindlalt just sellesse ämbrisse, milles oli kolm, aga mitte kaks kunstõuna. Kunstõunu tarvitati seetõttu, et loom eri kogustel lõhna järgi vahet ei teeks.
Uller tunnistab, et hakkas hobuarvutuse vastu huvi tundma tänu juttudele saja aasta eest Saksamaal laialdaselt imetlust äratanud Targast Hansust - hobusest, kes justkui oskas lihtsamaid arvutusi teha ja tundis kalendrit. Kuid 1911. aastal avastas psühholoog Oskar Pfungst, et Hans tegelikult ei arvutanudki, vaid jälgis tähelepanelikult ümbritsevaid inimesi ja suutis aru saada, mitut kabjaplaksu need vastuseks ootasid.

Pigem psühholoog kui matemaatik

Läinud sajandi algul tunti Berliinis elavat hobust nimega Tark Hans lähedal ja kaugel, sest ta oskas lahendada matemaatilisi ülesandeid. Kuigi juba sel kaugel ajal oskasid arvutada paljud teisedki, oli Targa Hansu andekus siiski hämmastav – sest ta oli hobune.
Targa Hansu omanik Hans von Osten treenis looma vastama kõikvõimalikele küsimustele. Eriti osav oli Tark Hans aritmeetikas. Vastuseks küsimusele “Kui palju on kaks viiendikku liita üks kahendik?” kopsis Hans üheksa korda kabjaga vastu maad. Hetke pärast järgnes veel kümme koputust. See andis vastuseks üheksa kümnendikku. Hans tundis ka kella ja kalendrit.
Kui von Osten teda esimest korda teadusringkondadele tutvustas, suhtuti arvutada oskavasse hobusesse päris skeptiliselt. Sellegipoolest võtsid tunnustatud teadlased ette reisi Berliini, veendumaks oma silmaga, et ega üks hobune ikka arvutada ei oska.
Aga enamik neist veendus vastupidises – Tark Hans oskas nii liita ja lahutada kui ka korrutada ja jagada.
Pärast küsimuse esitamist lõi jalaga nii mitu korda vastu maad, kui oligi õige vastus. Hobune vastas küsimustele õigesti kas siis, kui peremeest juures polnud. Ja kuigi ta mõnikord ka vigu tegi, oli õigeid vastuseid siiski nii palju, et juhuslikkusega seal tegemist olla ei saanud.
Aga Tark Hans ei olnudki tark. Selles mõttes tark, et osanuks tabada küsimuses sõnad kolm ja neli ja liitma ning rehkendanukski siis vastuseks seitsme. Ning toksinuks siis kabjaga seitse korda maad. Hobune pani hoopis tähele nii peremehe kui pealtvaatajate reaktsiooni, osates tajuda hetke, mil ta ei pidanud enam jalga tõstma ja maa vastu lööma. Loomulikult oli see ka erakordne, kuid siiski mitte inimliku tarkuse mõttes.
Milles siis fenomen seisnes? Loom reageeris oma peremehe tahtmatutele liigutustele. Pärast küsimuse esitamist kallutas küsitleja pea veidi ette ja hobune hakkas kopsima, tõmmates jala pärast iga koputust endisse asendisse. Kui õige arv koputusi oli kõlanud, nõksatas peremees alateadlikult peaga ja hobune mõistis, et aeg on lõpetada. Hansu võimed ei seisnenud erilises matemaatilises andekuses, vaid hoopis peenes psühholoogilises tajus ja kiires reaktsioonis.