Mull-mull-mull-mull väiksed kalad
Perelemmikud ei pruugi ilmtingimata olla neljajalgsed karvakerad, keda mõnus kaissu võtta ja kõrva tagant sügada. Mõningal juhul võivad lemmikud eelistada hoopiski märga keskkonda ja veevabalt sagivat pererahvast truu silmavaate asemel külma kalapilguga seirata.
Tipsi ja teised huvilised
Maapoisist sirgunud linnamehele Andrusele on loodus olnud alati hingelähedane. Lisaks niisama roheluslembusele ja jahimehestaatusele on ta ka kirglik kalamees, omil sõnul mitte küll paduõngekütt, näiteks talvel jääaugu pervele külmetama ei kipu. Aga et killuke emakest loodust oleks ka linnakorteris tajutav, sai elamisse soetatud akvaariumielanikud, kes lisaks perenaisele Jannele ja tütretirtsule Lisetele pakuvad märkimisväärset huvi paariaastasele kassipreilile Tipsilegi.
Kuivõrd akvaariumit nimetatakse ka kassi televiisoriks, on Tipsist saanud suisa „telesõltlane“, kel pidevalt mõni seriaal jälgimisel. Et läheduses ei asetse paraja kõrgusega tugitooli, kuhu end mugavasti sättida, on üheks võimaluseks kribida tolle põneva, kihavast elutegevusest tulvil monstrumi otsa ja sealt ülevalt kaedes saab seespool toimuvast korrektse ülevaate.
Ja lisaks visuaalse kompamise rahuldamisele on see positsioon ideaalne ka puhuks, kui pererahvas kaladele söögipoolist puistab – siis on tore käpaga püüdes miskit näpata, eriti mokkamööda on põhjakoristaja tabletike.
Kalu on Andrus pidanud juba aastakest kuus ja ühtekokku on tema hoole alt läbi käinud isendeid kuraditosina jagu, tükki paar pealegi. Algatuseks sulpsis vastses akvaariumis silmarõõmuks ringi kaheksa uimeomanikku, vaheldumisi mollid ja gupid, kes ajapikku siiski kõik veeloojakarja läinud. Andrus ise kahtlustab, et teadmatusest võis olla tegu ülesöötmisega. Kurioosseima lõpu leidis kena lehvivsabaline sinine silmarõõm, rahvasuise nimetusega kukeke, kel ühel hommikul mingil müstilisel moel oli pea kehast eraldunud. Kuna ühtki piraajat ega muud verejanulist veekiskjalist Andrusel pidamisel polnud, ei oskagi ta sellisele mõistatuslikule kaheks-tükiks-saamisele seletust leida.
Puhastustoimkond ja niisama naudisklejad
Praegusteks asukateks on kaks akvaariumi kuningannadeks nimetatud skalaari ehk sirpuime, kes oma olemuselt keskveekalad ja enamjaolt akvaariumi keskel graatsiliselt ujusklevadki. Nende veetlevate uimelistega ongi lugu selline, et üksindust nad ei talu ja tunnevad end õnnelikuna koos liigikaaslastega. Teadupärast skalaarid teisest „ooperist“ kaladega kokku ei passigi, aga meie vaadeldavas akvaariumis ei lase nad end enamasti põhjapool tegutsevatest korterikaaslastest suurt morjendada. Nõnda toimetabki seal veel vilgas tegelane põhjakoristaja, kel vanust kolm aastat ja oma nimest tulenevalt on ninapidi, justkui saba liputades, pidevalt akvaariumi põhjas, kus siis kivikeste vahel ringi tuhnitakse ja sealt kõik vähegi kõlbulik nahka pistetakse. Kuna ta vaatamata oma pisikesele korpusele oleks justkui kogu aeg näljas, kasutab ära kõiki võimalusi, et süüa jõhverdada, muuhulgas lastes ka kaaslaste ekskrementidel hea maitsta.
Hoolimata oma pidevast põhjalähedasest siblimisest ei sega ta sugugi kännukese taga olesklevaid klaasipuhastajaid-kalu, kollast ja musta isendit, kellest viimane on Andruse hoolealune olnud kalabeebist peale, üha kasvu kogunud ja nüüdseks juba kuueaastane. Nood kaks eelistavad liikumisele varjus püsimist ja kui oma vuntsistatud nospli välja pistavadki, siis vähegi häirivana tunduva liikumise korral hakkab ohualarm plõnksima ja targu varjutakse taas. Sestap neil ongi ideaalilähedane klapp pinnapealsete kalaliikidega, kes nende rahulikku eksistentsi segama ei tüki. Puhastustoimkonna liikmetena on noil imisägalaste sugukonda kuulujatel põhitööks samuti akvaariumi harimine. Põhjakoristajast kolleegi ülesannetest pisut küll erinev, kuivõrd nende suutlikkus end klaasi külge imeda võimaldab puhastada akvaariumi klaaspinda vetikatest jms. Tõepõhi tundub all olevat ka väitel, et sellise tegevusega on enamasti ametis noored ja hakkajad, sest Andruse sõnul tema kalakesed, olles juba auväärsemas eas, klaasi külge end enam varmad imema ei ole, lebotavad ja olesklevad suuremalt jaolt niisama.
Kalamälu ja loomulik intelligents
Kes ei oleks kuulnud kõnekäände kalade, iseäranis näiteks haugi mälust, mis kestvat sekundit seitse. Oma kalakeste mälu ja võimaliku intelligentsi kohta pererahvas otseselt midagi pajatada ei oska, aga päris juhmakateks oma hoolealuseid siiski pidada ei söanda. Näiteks kui väljaspool akvaariumi on pererahva-poolset liikumist märgata, pidavat sealsed asukad ninad vastu klaasi litsutuna lausa ootama, kas ehk on tulemas kõhutäidet. Sama kehtib ka tule põlemaklõpsamise puhul – ka siis tundub õhus (s. t vees) hõljuvat lootust, et ehk kukub miskit hamba alla.
Omade-võõraste suhtes mingi võimalusena näib, justkui ollakse oma perega ehk rohkem harjunud, sest kui näiteks mõni külalistest uudistamise eesmärgil akvaariumile läheneb, paistvat paanikamaigulise õhkkonna tekkimist ja justkui põgenemise sarnast liikumist.
Asjaolule, et kala üdini tuim ja juhm suumaigutaja ei ole, annab kinnitust ka see, kui akvaariumisse poetatakse uus elanik – siis ajavad vanad olijad teda pea neli nädalat vaenulikult taga, enne kui tuleristsed läbinud uustulnuk omaks võetakse. Ujumistegevus iseenesest ei välta sugugi hommikust õhtuni, vahepeal tunduvad kalakesed ka magavat, mis väljendub selles, et ehkki küll silmad lahti, püsitakse ühe koha peal paigal. Muidugi võimalik, et klaasipuhastajatel oma turvalise kännu taga on silm pidevalt looja lastud, aga seda on suht keeruline tuvastada.
Elu võimalikkusest klaasresidentsis
Meie kõnealune akvaarium on 70-liitrine ja viieliikmelise kalaleibkonna tarvis üsna paras. Taolise mahuga kalakodusse rohkem elanikke suruda olekski vastutustundetu, sest vastasel juhul oleks mõttekam kaaluda kilude karpi litsumist. Ja kalakestel peavad olema lisaks põhjakividele ka varjumispaigad, kännukesed jms, mis tekitavad turvatunde võimaliku ohu puhul või sobivad niisama lustimiseks.
Nagu ka looduses ei koosne uim-elukate eksistentsipaik vaid kividest ja veest, peab kunstkoduski leiduma ruumi taimedele. Algselt sättis Andrus akvaariumisse kunsttaimed, aga kaladele ei tundunud need huvitavad. Ja kuna taimede funktsioon on lisaks inimesele silmailu pakkumise ning kaladele atraktsioonideks olemise ka vee puhastamine, siis kuitahes loomutruu kunstlik ei asenda elusat. Nõnda siis leidsidki akvaariumis oma koha elustaimed, ent õnnetuseks saabus koos nendega ka salakaval rämpstigu, kes paljunes hämmastava kiirusega. Ja lisaks akvaariumikeskkonna risustamisele panid nad ka usinasti taimi nahka. Soovimatute parasiitüürnike likvideerimine aga osutus äärmiselt tülikaks ja tuuleveskitega võitlemise sarnaseks. Ainsaks tulemuslikuks elimineerimisvõimaluseks jäi nende ükshaaval väljanokkimine, ent seegi ei ole seniajani andnud lõplikku tulemust – ikka aeg-ajalt leitakse mõni neist kivide vahelt vastu „jõllitamas“. Vastukaaluks muretseti uueks asukaks kena kollane õunatigu, kes aga kahjuks peagi elule alla vandus.
Kuivõrd kojakandjate poolt räsitud taimed vinduma ja närbuma kippusid, siis leidsid need asendamist. Hetkel toretseb akvaariumis üksainus taimeke, mille nime Andrus kahjuks öelda ei teagi, aga eks kaladel ole ju üsna savi, misnimeline see nende mõistes puu seal keskel troonib.
Veevahetustoimingut kalade residentsis teostatakse umbes pooleteise kuu tagant. Asendatavaks veeks sobib tavaline kraanihaljas, millele lisatakse pehmendajat ja kogu see kupatus peab mõnda aega laagerduma. Ja kõige mõnusamalt tunnevad uimelised end 25-kraadises vees.
Nipp on selles, et kogu vett korraga ei vahetata, säilitamaks kaladele teada-tuntud keskkonda. Vahetamisele läheb ca 1/3, ülejäänu koos kalakestega paneb Andrus akvaariumi üldharimise ajaks asenduskoju, ehk siis Lisete lahkel loal talle pisikeseks jäänud titevanni. Ja kogu puhastusprotseduuri see osa on iseäranis kiisu-Tipsile meeltmööda, sest no eks ole ju tore, olgu küll käpa märjakstegemise riskiga, sudida huvipakkuvaid isendeid, kuivõrd akvaariumi otsas turnides teadupärast neile ju nii lähedale naljalt ei pääse. Ja kui peremees hetkeks selja pööranud, saab lisameelelahutusena salamahti vupsata veevabasse akvaariumisse, et seestpoolt väljapoole vaadates omal nahal järele proovida, mis tunne on olla kala.
Sööma-sööma, kalakesed!
Eks süüa tahab iga elusolevus ja teadagi, kes sööb see kasvab. Kuigi põhjakoristaja oma tuhnimisaktsioonidel leiab söögipoolist lakkamatult, on siiski talle ette nähtud ka eraldi tabletike, teistele sobivad graanulid ja helbed, mida puistatakse normi piires üle päeva. Tihedam söötmine võib kaasa tuua õnnetu lõpu, mille tulemusena leitakse mõni oma lemmikutest ühel vähemilusal päeval kõhuke ülespidi ulpimas.
Muuhulgas meeldib kaladele ka näiteks värsket kurki nakitseda. Seks otstarbeks võib aeg-ajalt libistada akvaariumipõhja paraja paksusega kurgiviilaka, millest lusikavars läbi torgatud (et see kenasti põhjas püsiks) ja pea koheselt kogunetakse sealpool klaasi ühise „kurgilaua“ ümber. Ehkki pealtnäha tundub justkui võimatu, kuis nood tillukese suuga tegelinskid küll säärasest suurest suutäiest jagu võiksid saada, aga Andruse sõnul on õhtul pandud viilakast hommikuks järel vaid koorerõngas, sisu kenasti kalade vatsakestes varjul.
Emaarmastus kalade moodi
Võiks ju arvata, et kui kalu on pisikesel pinnal rohkem kui üks, arvestades sealjuures nende paljunemisvilkust, kujuneb akvaariumist üsna lühikese aja jooksul üle“rahvastatud“ kilukarp, aga nõnda see ometi pole. Sest hoolimata asjaolust, et munemine küll toimub massiliselt ja munad akvaariumi seina küljes kärbsemusta meenutavate täpikestena pidevalt reas, pistetakse need järglaste kasvatamise ülla eesmärgi asemel hoopiski pintslisse. Andrus on kursis, et järglaste suurekssaamise võimalusena on olemas spetsiaalsed võrgud, mis sätitakse vette, takistamaks munade nahkapanemist, aga ta isiklikult ei tunne vajadust taolisel viisil enda akvaariumis kalakasvandust arendama hakata.
Vaatamata ükskõiksusest järeltuleva põlve suhtes polevat aga seda juhtunud, et täiskasvanud isendid ärasöödud saamise hirmus möödaujujal silma peal hoidma peaksid, üksteise järele neil neelud ei käi. Aegade jooksul on vahel olnud kalakestest mõni küll kadunud, aga siis ikka kuskilt kännunuka tagant või kivide vahelt täie elu ja tervise juures päevavalgele ilmunud.
Kui muinasjutte uskuda, peaksid olema just kuldkalakesed need, keda tasub soovitäitmisvalmiduse pärast ehk enim pidada, aga Andrusele kuldkalad üldse ei meeldigi – olevat liialt pungis silmadega ja eelkõige seetõttu mitte eriti kenad vaadata. Tema sõnul täidavad olemasolevad hoolealused kõik ootused, mida kaladelt soovida.
