Tartu külje alt Ilmatsalust pärit Fritz ja Kuldsed Lindid kolisid ühel kenal kevadisel päeval Tallinna äärelinna. Olgem siis veelgi täpsema – umbes kiloste elukate uus kodu asus maja juures tiigis, kus hea õhtupäikeses pinnavette mõnulema tulla. Ikka kõik koos.

Fritz ja Kuldsed Lindid olid kolmeaastased karpkalad. Kokku viis tükki. No kuidas sa koduloomadele ikka nime jätad panemata... Eriti, kui üks teistmoodi – peegelkarp, ja teised kõik jälle ühtmoodi. Tee neil siis vahet.

Kas aga jäi tiik viiele kalale liiga väikeseks või oli vees hapnikku vähe, aga viiest kolm, Fritz nende hulgas, läksid õige ruttu loojakarja. Päris kindel pererahvas kalade surma põhjuses küll ei olnud, aga midagi targemat kah ei osatud arvata. 

Esialgu oli plaan sügisel allesjäänud nii kahekiloseks kasvanud kalad välja püüda, aga tegu lükati aina edasi – no kuidas sa oma koduloomad ikka pannile paned... Igal hommikul käis keegi tiigi ääres sõpradele saiapudi poetamas, viimaks tulid nad juba tuttavaid samme tajudes ise kohale ja ootasid juba varakult oma maiuspalu. Pereisa aga igatahes väitis, et kui tema tiigi ääres neid kutsus, siis „Kiss-kissi!” peale tulid kalad kiiresti kohale. 

Et tiiki ka peale sauna väikeseks supluseks kasutati, siis oli tavaline, et saunakülalised äkki vees kiljuma pistsid – et mis suur ja libe asi see nüüd mind müksas. Kuldsed Lindid mänguhoos, mis muud.
Siis tuli äkki külm ja tiik läks jäässe. Kuni kraadiklaasi elavhõbedasammas veel ülalpool 10 miinuskraadi püsis, raius pererahvas igal hommikul tiigijäässe kolm auku – et kalad natukenegi hapnikku saaksid. Kui aga 25 kraadi külma lajatas, ei hakanud kang enam jääle peale. Lepiti mõttega, et kevadel peab keegi Kuldsete Lintide maised jäänused välja õngitsema ja auga maha matma.
Kevadel, kui jää tasapisi servast sulama hakkas, avanes hirmutav vaatepilt: üks kahest karbist lesis külili veealusel astangul ja ei liigutanud uimegi. Paar päeva käis pere tiigiserval vaatamas, aga ei midagi, kala ikka sealsamas. Perenaine tõi kuurist raske südamega murureha, et lemmiku surnukeha tiigist välja tõsta. Ja oh imet: rehaga tonksamise peale hakkas Kuldsete Lintide esindaja äkki liigutama ja kadus tiigipõhja. Järgmisel päeval tiigi vesi juba lainetas – mõlemad Kuldsed Lindid olid elus, mis elus. Ju olid nad peale pikka talve lihtsalt pisut uimased olnud.

Talvel kala magab

Kalateadlane Priit Päkk, kel parasjagu doktoritöö dekoratiivkalade kasvatamisest pooleli ja kes kalade ja roomajate koht õige mitu raamatut ilmutanud (”Akvaariumiteaduse käsiraamat" 2005, "Terraariumiteaduse käsiraamat" ja "Tiigiteaduse käsiraamat", mõlemad 2007), ei pea suurte karpide ellujäämist kodutiigist väga suureks imeks.

„Küllap on tiik piisavalt sügav, et põhjani ära ei jäätunud. Kui temperatuur läheb 3–4-st kraadist allapoole, on vesi jää all nii 0,5 kraadine. Sisuliselt on kalad talveunes, nad ei söö, hapnikutarve on neil väike. Häda võib olla selles, kui parasiite kalade selga hästi palju talvituma jääb. Kui kevade poole temperatuur tõuseb, hakkavad parasiidid tegutsema ja kalu häirima. Kalad hakkavad liikuma ja sebima, kulutavad energiat ja tihti surevad just selle pärast. Talvituvatel kaladel oleks parim väikese läbivooluga tiik, vool uhub parasiitide noorvormid lihtsalt minema. Ja kalad ise tunnevad ennast veevoolus väga mõnusalt.“ 

Natuke aitab Päka sõnul ka aukude raiumine jäässe. „Suuremas tiigis võib saega jää kallale minna, kui kang enam ei aita. Aga mitte sellisega, mille kett kogu aeg õline on. Nii saed küll augu jäässe sisse, aga õlikiht jääb vee pinnale ja hapnik ikka vette ei pääse,“ hoiatab asjatundja. Pumbata hapnikku vette aga ei maksa. „Nii pumpame külma õhu tiiki ja jääkiht hakkab altpoolt kasvama. Nii võib tiik kevadel poole maini olla kui üks suur jääkamakas.“ Jääaugu katmiseks on olemas ka penoplastist katted, mis takistavad selle kinnikülmumist. „Aga kui ikka temperatuur tiigis on väga madal, siis vajavad nad hapnikku üsna vähe,“ ei pea Päkk jääga mässamist just hädavajalikuks.

Kalad tahavad enne tiiki vannis käia

Päkk ei arva ka, et kaladest kolm selle pärast hinge heitsid, et hapnikku vähe: „Minu arvamus on, et kuupmeeter vett kala kohta on küll. Selles tiigis peaks üle 5 kuupmeetri vett kindlasti olema. Kui veel võimas ja mahukas filtrisüsteem ka oleks, võiks tiigi kalu puupüsti täis panna, midagi ei juhtu.“
Päka arvates murdis kalad maha pigem mingi tõbi: „Kalade hankimisega on nõndamoodi, et kunagi ei tea, eriti kui kevadel osta, kuidas nad on talve üle elanud, millised parasiidid võivad neil peal olla. See on paratamatu, eriti karpide puhul, kes elavad suurtes looduslikes või pool-looduslikes tiikides. Talvel on parasiitide mõju tugevam, sest kala tunneb end niigi jää all halvasti ja organism on nõrgem.“
Kui kalad satuvad uues kodus täiesti võõrasse keskkonda, võib neid ohustada mitu asja. Veetemperatuuride vahe võib suur olla, nad võivad toomisel stressi saada. „Alati tuleb sellega arvestada, et midagi võib juhtuda,“ nendib Päkk.

Et kalade kolimine ikkagi õnnelikult lõppeks, tuleks kaladele teha parasiitide-vastane vann sama veega, kus nad elama hakkavad. Vastavaid preparaate on spetspoodides müügil. „Kui muud käepärast pole, võib vanni teha ka umbes 3-% meresoolalahusega. Sool parandab kalade osmoosset rõhku (kala organismi soolasisaldus peab balansis olema) peale stressi ja hävitab kaasavõetud parasiidid. Lahuses tuleb kalu hoida mõne minuti,“ õpetab Päkk. Eriti hädavajalik on selline profülaktika siis, kui tiigis juba keegi ees elab: „Kahjuks on reeglina nii, et uued toovad oma mikroorganismid kaasa ja kui seal hulgas on mõni haigusetekitaja, tapab see kahjuks ära just vanad olijad.“
Uusi tiigielukaid tasuks mõni nädal jälgida: ega neile ei ole mingit kattu peale tulnud, hull lugu on, kui täpid peale tulevad. Siis tuleb aga kalad jälle välja püüda ja uuesti neile vanni teha, vajadusel isegi kaks korda päevas. „Kui on vaja oma kalu hoida ja päästa, siis lihtsalt tuleb sellega tegelda. Elusa looma oled sa endale võtnud, siis tuleb võtta ka vastutus,“ nendib Päkk.

Vetikatest vabanemine

Enamik inimesi, kel kodumaja juures pisemat sorti tiik, ei igatse mitte niivõrd tublit kalasaaki, mis pannile panna, vaid silmailu ja seda, et äkki näkitsevad tiigielukad vohama kippuvat vetikat vähemaks. Vetikaga on Päka sõnul nii, et nagu kõik rohelised taimed, saavad ka vetikad oma kasvujõu päikeselt. Kui kevad käes ja päike kõrgemalt käima hakkab, läheb lahti.
Esmalt tuleks vetikast mehhaanilisel teel lahti saada. Firmad pakuvad erinevaid võrke, millega rohelise hõljuva olluse kätte saab, paksema kraami jaoks on plastist sõelad. Suure osa vetikatest saab aga kätte ka kõige tavalisema muruluuaga.
Pärast puhastamist laske veel paar päeva selgida, seejärel võiks tugeva harjaga tiigi seinad ja astmed puhtaks nühkida. Harjaga lahtinühitud ollus tuleb üritada ka välja püüda. Laske tiiki seejärel natuke värsket vett, et kaladel mõnus oleks. „Kui just kulutada tahetakse, võib tiiki panna ka vetikavastaseid preparaate, kaladele ei mõju need kuidagi halvasti,“ lisab Päkk. Päkk soovitab, kui võimalus on, panna tiiki filtrisüsteem, mis võtab tiigist vett ja laseb selle sinnasamasse pärast tagasi. Siis püsib tiik ilma igasuguse nühkimiseta puhas ja kalad paistavad välja.

Anna süüa pigem vähem kui rohkem

Parim sööt kaladele on teravili, see jääb ühte tükki. Päkk soovitab nisu ja otra. Kõige targem on see ämbritäis osta kusagilt mõne põllumehe käest. Tervet kotti kolmeks-neljaks aastaks ette varuda ei tasu, võib hallitama minna. Parem on sööta ühest kohast, siis on ka näha, kui kuhi kasvama hakkab – järelikult on ninaesist liiga palju. Seismajäänud toit tuleks välja võtta. Toita võib ka spetsgraanulitega, aga need on esiteks kallimad ja kui seisma jäävad vette, hakkavad lagunema. Nii läheb orgaaniline aine vette ja hakkab tiiki saastama. Saia anda ei maksa (kuigi vahel seda soovitatakse), selles on pärmi ja muud, mis vetikate vohamisele hästi kaasa aitab. 

Priit Päkk rõhutab: “Pigem vähem sööta kui rohkem. Ülesöötmisega on kalu rohkem ära tapetud, kui näljas hoidmisega. Saleduskuur mõjub kaladele hästi. Kui nad on ülesöödetud, rasvased ja laisad, ongi nad ainult põhjas ja me neid ei näegi. Kui anda süüa parasjagu (söövad paari-kolme minutiga ära), tunneb kala end hästi. Ja kui vähem süüa anda, solberdavad nad ise põhjas toitu otsides ringi ja puhastavad nii ise ka tiiki. Miks me kalu tiigis peame? Mitte selleks ju, et neid panni jaoks nuumata, vaid ikka selleks, et nad meile end näitaks ja meiega suhtleks.“

Peale karbi kõlbab kodutiigist pidada ka kokre, linaskit, forelli jne. Eksootilisematest kaladest sobivad ka kuldkalad ja eriti värvikirevad koi-kalad, kes on kodustatud karpkala dekoratiivvorm. Nendega on esialgu küll see asi, et talveks tuleb nad siseakvaariumisse ümber kolida. Aga näiteks Põhja-Saksamaal peab koi vastu ka siis, kui tiigil (ja hästi pisikesel) jää peal. On teine vähe loid, aga ära ei sure. Ilus punane läbi õhukese jääkirme vaadata. Eestis praegu katsetused koide ja kuldkaladega käivad ja ehk saab mõne aasta pärast neid ka ületalve õuetiigis pidada.

Kuldsete Lintide juurde tagasi tulles: kaks karbipurakat elasid veel õige mitu külma talve tiigis üle. Siis aga ühel ilusal suvepäevl heitsid mõlemad perenaise silme all paari tunniga hinge. Pere kahtlustas reostunud põhjavett, sest tiigi pinnal olid imelikud õliselt helkivad laigud.
Kaladest sõbrad said auga maja seina äärde maha maetud ja praegu meenutab neid pirakas põllukivi nende haual.

Karpkala Cyprinus carpio L. on Eestis kasvatatud üle 100 aasta. Mõisatiikides oli ta levinuim kasvatusobjekt nii puhaskultuurina kui täiendkalana forelli kõrval juba 1890-ndate aastate lõpus. Ta on traditsiooniline jõulukala mitmes Euroopa riigis.
Karpkala plussid võrreldes teiste kalaliikidega:
* tarkus, hea mälu ja kõrge ohutunne. Karpkalal võib kujundada mitmesuguseid reflekse, ta võib muutuda nii julgeks ja inimsõbralikuks kui ka inimpelglikuks ja metsikuks.
* plastilisus temperatuuri ja teiste keskkonnatingimuste (ka hapnikusialdus) suhtes. On soojaveelembeline kala, kuid võib elada ka jahedas vees. Sobiv kasvatamiseks kõigis Eesti piirkondades;
* vähenõudlik vee keemiliste omaduste suhtes, talub nii happelist rabavett, neutraalset kui ka karedat vett;
* kiirekasvuline, soodsatel tingimustel võib kolmanda kasvusuve lõpul kala kaaluda 1,5 kilo ja enamgi;
* talvel ei toitu, vajalik on vaid aeg-ajalt jälgida talvitumistingimusi;
* võib kasvada looduslikul toidul, vähesel või täielikul lisasöödal. Sööt on eestimaine ja odav;
* aitab korrastada elukeskkonda (tiigi või muu veekogu), vähendada veesisest taimestikku;
* karpkalaliha on väga maitsev ja tervislik (aga vaevalt te oma lemmikut nahka pista kavatsete, nii et see lause jätke vahele...).
Karpkala eellaseks on sasaan. Eestis kasvatatakse soomus- ja peegelkarpkalu. Keha on soomuskarpkalal kaetud ühtlaselt, peegelkarpkalal väheste soomustega. Peegelkarpkala on seetõttu kergelt roogitav ja marineerituna võib teda pidada eestimaiseks angerjaks.
Karpkala kasv sõltub eelkõige temperatuurist ja toitumistingimustest . Soodsatel tingimustel kasvab karpkala esimesel aastal 30-40 g (erakordselt 140 g), teisel aastal 250 – 400 g, kolmandal aastal 1500 g raskuseks. Neljandal eluaastal juurdekasv oluliselt väheneb, seetõttu on ökonoomne karpkala kasvatada kolm suve.
Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja –bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja (eelistatum on nisu, mais), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana, leotamata ja keetmata.
Karpkala kasvatamiseks sobivad erinevad veekogud – tiigid (nii spetsiaalsed kalakasvatus-, õue-, aia-, sauna - kui ka dekoratiivtiigid), veehoidlad, paisjärved, looduslikud järved.
Karpkala asustamine peaks toimuma kas varakevadel kohe peale jääminekut (tavaliselt aprillis) või sügisel septembri lõpul, oktoobri algul.
Kalade söötmisel tuleks kujundada kindel rütm vastavalt võimalustele. Söötmiseks tuleb tiigis valida kindel koht (üks või mitu), sügavusega vähemalt 40 sm. Supluskoht kalade söötmiskohana ei ole soovitav. Mudase põhja puhul on soovitav sööt panna spetsiaalsele alusele, nn. söödalauale. Väiketiikides võib söötmist alustada saiatükikestega, teraviljale üle minna paari nädala pärast.

Teisi tiigikalu

Koger
Koger on kõrge ja külgedelt lamenenud kehaga kala, kelle pikkus on keskmiselt 10–25 cm ja kaal 50–400 grammi. Kokre esineb suures värvivalikus: selg on tume, hallikas- või pruunikasroheline, küljed rohekaskuldsed.
Koger paistab silma oma mudalembese eluviisi poolest. Ta on seisvate või nõrgalt läbivoolava veega taimestikurikaste järvede elanik. Eestis eristatakse kahte tüüpi kokresid: järvekogred ja mudakogred. Viimased asustavad eriti väikseid ja mudaseid lompe. Lisaks iseloomustab kokre veel äärmiselt visa hing: nimelt võib ta talvel ellu jääda isegi siis, kui veekogu põhjani läbi külmub. Sel juhul võib koger pugeda kuni 70 cm sügavusele mutta. Selline vastupidavus ilmneb ka suvel, kui järved ja lombid kipuvad ära kuivama.
Kogred toituvad mudas elutsevatest organismidest - enamasti surusääsklaste vastsetest, aga ka lihtsalt taimsest kõdust ja mudast. Koger koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Koger saab suguküpseks 3–4 aasta vanuselt ning pikaealise kalana võib ta eluiga ulatuda 20–30 aastani.
Kogred on hinnatud maitsva liha tõttu. Kokrede mudamaitse, mis on mudas veedetud aastate tagajärg, on hõlpsalt kõrvaldatav, hoides kalu enne söömist mõnda aega puhtas vees.

Linask
Linask on paks ja ümar kala, kelle keha katab tugev ja läbipaistev limane marrasknahk. Värvus sõltub rohkem elupaigast, kuid tavaliselt on ta selg tõmmu-oliivroheline ja metalse läikega, küljed aga kollakasrohelised. Linask on enamasti 15–30 cm pikk ja kaalub 0,1–1 kilo.
Linask on väga vähenõudlik kala, kes talub hästi hapnikuvaest ja haput vett. Südasuvel, kui veekogusid võib ähvardada ülekuumenemine ja ärakuivamine, langeb linask suveunne. Ta poeb sügavale mutta, kattub paksu limakihiga ja jääb paremate aegade ootele.
Linask on väga vastupidav. Arvatakse, et linask suudab söömata vastu pidada kuni 8 kuud. On tehtud katseid, kus linask pidas veest välja võetuna ja märja sambla sisse mähituna vastu 46 tundi. Temperatuuril 8°C jääb linask juba talveunne.
Linaski toidusedelisse kuuluvad peamiselt selgrootud loomad: surusääsklaste vastsed, kirpvähid ja limused, kuid ta võib neelata ka kalamarja, vastseid ja väikesi kalu.
Linaskil on küll maitsev liha, kuid kahjuks on tal nõrk tervis ning ta on väga vastuvõtlik lõpuseparasiitidele ja lõpusemädanikule.

Koi
Need karplaste seltsi kuuluvad kalad elavad kuni 30-aastaseks ja sirguvad ligi meetriseks.
Meie kahvatu särje kauged ja inimese aretatud sugulased kannavad eri nimesid: Asagi, Bekko, Tancho jne. Liigi ametlik nimi on siiski ikka koi.
Koi´de kasvatamine on alguse saanud Lõuna-Hiinast. Umbes 2500 a. tagasi kutsuti neid seal Magoiks. Esimesed kirjalikud ülestähendused pärinevad Lääne-Chinni dünastia ajastust, aastatest 265-316 pKr ja kirjeldavad valgeid, punaseid, musti ja helesiniseid karpkalu.
Enne kui koide soetamisega algust teha, tuleb rajada spetsiaalne veesilm. Põhimõtteliselt ei ole tiigi asupaiga valikul erilisi piiranguid. Peatähtis on rajada filtersüsteem, sest kalade elutegevuse jäägid ja söödajäätmed tuleb tiigist välja võtta. Muidugi peab arvestama ümbrust. Näiteks avarale ja tasasele krundile pügatud muru sisse rajatava tiigi peaks osaliselt ümbritsema poolkõrgete või kõrgete taimedega, et otsene päikesevalgus langeks vaid osale tiigist. Meetritekõrgused veejoad häirivad kalu, samas tiigivee kerge liikumine õhutab seda ja annab dünaamikat. Läbivoolavasse ojja kalatiigi sopistamisel tuleb vaadata, et sinna ei satuks kemikaale ja et kalad ei paneks plehku. Võib juhtuda, et uue tiigi rajamine on odavam kui vajalike seadmete sobitamine vanasse aiatiiki.
Kuna talvel kipub tiik ära külmuma või lastakse veest tühjaks, siis kalade talvitumiseks on kaks võimalust: akvaarium või sisebassein. Nii ühes kui teises peaksid võimalusel töötama samad seadmed, mis õuetiigis.