Kasulik külaline: kuidas siili koduaeda elama meelitada?

Harilik siil (Erinaceus europaeus) on praegu Eesti linnades veel tavaline, kuid inimtegevus ohustab sellegi inimeste poolt tavaliselt armastatud loomakese elupaiku. Aedade ja parkide liigne korrastamine vähendab siilide toitumis-, varjumis- ja paljunemisvõimalusi, tihenev autoliiklus aga tapab okaskerasid lausa otseselt. Linnas ongi siili olulisim vaenlane auto. Seetõttu tuleks hämarikus aedlinnas autoga sõites tähelepanelikult jälgida, et autorataste ette vudiv toidujahil siilike alla ei jääks, kirjutab veebiväljanne Loodusaed.

Siilid on putuktoidulised loomad. Looduses toituvad nad lülijalgsetest, tigudest, vihmaussidest ja teistest selgrootutest ning söövad ära ka kättesattuva konna või hiire. Siilid armastavad ka roiskunud liha, kuid taimest toitu nad reeglina ei tarbi. Tänuväärse kombe tõttu tigusid ja kahjurputukaid süüa on siilid aiapidajate silmis kasulikud loomad.

Terve ja heas vormis siil võib toiduotsinguil öö jooksul läbida 2-3 kilomeetrit. Selliseid rännakuid võimaldavale territooriumile peaks tal ka ligipääs olema. Seetõttu on soovitav aiapiirde igasse külge teha ava, millest siil läbi mahuks või, veelgi parem, kasutada aiapiirdena hekki. Aeda võib luua siilide jaoks kuitahes head elutingimused, ent kui nad sinna sisse ei pääse, ei ole neil sellest mingit kasu. Siilid suudavad pugeda läbi hämmastavalt väikestesse avauste, seega piisab sellest, kui aiaaugud on 10-15 cm diameetriga.

SIILIDE TOITMINE

Kõige lihtsam viis oma aeda siili meelitada on talle suupärast toitu pakkuda. Siilid on lõpmata aplad loomad, kes söövad meelsasti mitmesugust toitu. Ometi ei ole kõik, mida nad alla neelavad, nende tervisele hea. Ei tasu lasta end petta sellest, et nad pakutava piima ära joovad. Piim on tegelikult siilidele kahjulik, sest võib põhjustada kõhulahtisust, mis nõrgale ja halvas toitumuses loomakesele võib isegi saatuslikuks saada. Piim ja leib täidavad küll siilil kõhtu, kuid täiskõhutunne paneb siili toiduotsinguist loobuma, mille tulemusena jääb tal palju vajalikke toitaineid saamata. Piim ja leib on siilide jaoks ka liiga pehme toit ja vähene närimine mõjub siilide hammastele halvasti. Seega ei tohiks kunagi pakkuda siilidele piima ega leiba!

Siilidele võiks anda hoopis muna, vürtsitamata loomseid toidujäätmeid, juustu, eelkõige aga kassi- või koeratoitu. Sobib nii konserv kui ka kuivtoit. Looduses siilid kala ei söö, seetõttu võiks vältida kalamaitselisi toite. Kindlasti tuleks asetada siilide jaoks välja ka anum puhta veega! Et talve üle elada peab, siili kehakaal olema umbes 600 grammi. Suve jooksul kogub ta paksu nahaaluse rasvakihi. Edukale talvitumisele saab ka inimene kaasa aidata, pakkudes siilidele hilissuvel ja sügise alguses lisatoitu.

Toidu võiks välja panna päikeseloojangu ajal ning koristada hommikul ülejäägid ära. Siilide toitmiseks on kasulik teha ehitis, mis on piisavalt kõrge, et siil selle alla saaks pugeda, kuid kasside ja koerte jaoks liiga madal. Teine võimalus on asetada toit näiteks kasti, milles on kasside jaoks liiga väike, kuid siili jaoks paras auk. Kastile tasuks raskuseks peale asetada telliskivi, et suuremad loomad kasti ümber ei lükkaks. Sobib ka raske puitkast, mille ühe serva alla on selle kergitamiseks lükatud telliskivi. Siilid panevad sageli nina toidunõu serva alla ja lükkavad selle ümber. Seetõttu on mõistlik kasutada lamedaid anumaid (näiteks koera või kassi toidukausi tüüpi).

SIILIDE VARJUMISPAIGAD

Suvel magavad siilid tavaliselt juhuslikes varjulistes paikades. Vaid emasiil otsib poegimisajaks kindla varjupaiga. Suvel kuuri või garaaži koristades, kompostihunnikut kaevates või lehe- ja haohunnikute asukohta muutes tasuks olla ettevaatlik, et mitte häirida poegadega siilipesasid. Siilipojad magavad rühmiti ühes pesas, kuigi emasiil võib vahel mujal puhata.

Mitte kunagi ei tohiks puuduta siilipoegi paljaste kätega, sest see jätab maha võõra lõhna. Emasiil võib pojad seetõttu maha jätta või ära süüa. Ei tasu püüda siilipoegi “päästa” enne, kui on ohutust kaugusest mitu tundi neid jälgitud ja veendutud, et nad on tõepoolest maha jäetud. Siilid on ööloomad ja ema võib poegade juurde ilmuda alles õhtuhämaruses. Kui inimene vahele segab, siis pojad tõenäoliselt surevad. Pole mõtet proovida mahajäetud siilipoegi kodus üles kasvatada, sest selle ülesandega saab hakkama ainult vastava väljaõppe saanud inimene. Mitte mingil juhul ei tohiks pakkuda siilipoegadele lehmapiima! Parem on nad rahule jätta ja lasta siiliemal endal nende eest hoolt kanda!

SIILIDELE VARJUMISVÕIMALUSTE LOOMINE

Talveks langevad siilid taliuinakusse, mis Eestis kestab septembri lõpust-oktoobrist kuni märtsi-aprillini. Aias võiks olla mugavaid, kuivi, varjulisi ja hooldamata nurgakesi, kus inimesed ega koduloomad talvituvat siili ei segaks.

Siili jaoks on talve üleelamiseks vajalik tõhus talvepesa. Selline talvepesa on veekindel ja külma vastu hästi kaitstud. Enamikus aedades on pesamaterjalid ja sobivad talvitumispaigad olemas. Siilid võivad talvituda kuuris, kompostihunnikus, oksavirnades, vaarikavõserikes, lehekuhjades, puuriitade, lauavirnade või muu ehitusmaterjalivirna all. Kõrvalisse aianurka võiks jätta mahalangenud lehtede hunnikuid, et siilil oleks pesa ehitamiseks materjali. Samuti tasuks lauahunnikuid ja puuvirnasid aiast mitte ära koristada.

Lihtsaim viis siili talvekorteri rajamisel abistada on asetada lehehunnikusse vineerplaat, mille üks ots toetub näiteks telliskivile. Selle alla saab siil mugavalt pesa ehitada.

Kui on soov aias elavale siilile püsivamat varjupaika pakkuda või soovitakse meelitada lähikonnas liikuvaid siile just oma aias talve veetma, võib ehitada siilimaja. Siilile sobiva peidupaiga tegemiseks tuleks luua hästi ventileeritud koopataoline ehitis, mida siil saab lehtede ja kuluga vooderdades mugavaks pesaks kujundada. Siilimaja võib olla osaliselt maa all. Näiteks võib kasutada tagurpidi pööratud vineerist (mitte papist!) kasti, mis kaevata osaliselt maasse ning millele ehitada torujas sissepääsukoridor. Sissepääsutunneli võib ehitada üksteise otsa pandud telliskividest ja selle katusena kasutada eterniiditükki või katusekivi, mille peale on asetatud raskus, näiteks telliskivi. Hoolega peaks jälgima, et sissepääs oleks vaba, aga vältima kiusatust siili talveune ajal segada. Valmis siilimaja võiks katta kilega, mille peale peaks asetama mulda, lehti ja oksaraagusid. Siilimaja juurde välja võiks panna kuiva heina, kulu ja lehti, mida iga majakese potentsiaalne elanik saab ise pessa tassida ja vooderdusmaterjalina kasutada. Tasuks meeles pidada, et siilidel on pehmed jalatallad ning katta majakese põrand ajalehtede, saepuru või mullaga. Kui siilimaja asustab emane siil, siis võib ta seal kevadel isegi poegida. Siilimaja jooniseid ning ehitamisjuhiseid võib leida aadressilt: www.software-technics.com/bhps/Leaflets/HedgehogHomes.html Kui paigutada siilimaja keset korralikult pügatud muruplatsi, võib olla kindel, et siil seda kasutada ei taha. Majake tuleks tõsta tiheda taimestikuga kaetud kohta, näiteks põõsaaluse kõrge rohu sisse. Siilid liiguvad kõige meelsamini aiaääri mööda, nii et sinna asetatud maja leiavad nad kergema vaevaga üles. Siilimaja asukohas ei tohiks käia ei inimesed ega koduloomad. Maja ei tohiks asetada sissepääsuga põhja- ega kirde poole, kust talvel puhuvad külmad tuuled.

Aeda võib kuhjata ka okasahunniku, mille alla saavad peale siilide varju pugeda veel mitmesugused muud loomakesed (kärnkonnad, karihiired) ja kus leiavad toitu ja peidupaiku paljud putukad. Selleks tuleks asetada kuhja alumisse kihti umbes 2 meetri pikkused jämedamad oksad või tüved ning nende peale ristisuunas teine kiht samasuguseid. Siis võiks kuhjata hunnikule suuremaid ja väiksemaid oksi, kuni kuhil on umbes 1,5 meetri kõrgune. Kuhi mädaneb altotsast pidevalt madalamaks, nii et sellele võib pidevalt oksi lisada. Kui soovitakse hunniku kõdunemist aeglustada, siis võib kuhja alustüved asetada näiteks telliskividele.

Kui talv läbi saab, siis on vaja siilimajakest puhastada ja pesta. Et kindlaks teha ega seal kedagi ei ela, võib asetada sissepääsukoridori pisut kassi- või koeratoitu. Kui see alles jääb, siis on kindel, et siil enam pesas ei ole ja koristamise võib julgelt ette võtta. Mitte mingil juhul ei tohi siilimajakest mingite kemikaalidega töödelda, sest nende aurud jäävad veel kauaks majale külge ja võivad olla siilidele väga kahjulikud. Maja on kõige targem pesta lihtsalt kuuma veega.

SIILISÕBRALIK AED

Kui sul on õnne ja sinu aias elab siil, siis võiksid aia teadlikult hoolega üle vaadata, et vähendada siile aias ähvardavate ohtude hulka. Tehes aias väikeseid muutusi, võib seal tegutseva siili elu päästa.

• Vältida aias mürkkemikaale, sest need on siilidele mürgised Paljud putukamürgid sisaldavad siilide jaoks surmavalt mürgiseid aineid, näiteks on neile ohtlikud metaldehüüdil baseeruvad teomürgid. Kui on vajadus neid siiski kasutada, siis tuleks teha seda kokkuhoidlikult ja korjata surnud teod ja nälkjad enne õhtupimedust ära. Tigude hävitamiseks võiks kasutada hoopis madalaid õllega täidetud anumaid (siiski piisavalt kõrge servaga, et sinna jooksiklased sisse ei saaks ronida), kuhu teod kogunevad, või noppida tigusid lihtsalt käsitsi ära. Tigude korjamise lihtsustamiseks võib välja panna ka salatilehtede kuhjakesi, mille alla teod kogunevad ja kust neid on lihtne kokku korjata. Kui õnnestub oma aeda siil elama meelitada, siis hoolitseb ta ise edukalt tigude ja muude kahjurite tõrje eest.

• Kasvatada mitmesuguseid kodumaiseid taimi Paljud taimed on toiduks putukatele, putukaid omakorda aga söövad siilid, kes hävitavad muude selgrootute kõrval ka aiakahjureid.

• Kontrollida põletamiseks määratud haohunnikud enne süütamist üle Kõige parem (kuigi raskesti teostatav) on kuhjata põletatavad puud kokku otse enne nende süütamist, et kindlustada, et siilid ei ole seda kohta endale varjepaigaks võtnud. Kui koguda tule tegemiseks aiaprahti kaua aega, siis peaks enne tule süütamist kontrollima, ega hunnikusse pole kolinud siilid.

• Muru niites tuleks olla ettevaatlik Vahetevahel peituvad siilid päeval kõrge rohu sisse ja tõmbuvad muruniiduki lähenemisel kerra, mitte ei jookse minema. Seega võiks alati niita plaanitav ala enne läbi jalutada ja kontrollida ega seal ei leidu väikeloomi (siilid, konnad, kärnkonnad jt).

• Mitte mingil juhul ei tohi häiri poegadega emasiili! Ta võib selletõttu pojad hüljata või koguni ära süüa.

• Kerratõmbunud siili ei tohi mitte mingil juhul koju kaasa võtta! Kui lapsed sellise mõtlematu teoga siiski hakkama saavad, tuleks siil võimalikult kiiresti algsesse leiukohta tagasi toimetada. Siil valib ise, kus talle sobivad elutingimused on. Hoolimata vähesest inimpelglikkusest on siilid siiski metsloomad.

• Kompostihunnikuid ümberkaevates tuleks olla ettevaatlik! Kompostihunnikud on siilide jaoks suurepärased pesitsuspaigad, kuid kahjuks võib juhtuda, et neis elav siil saab vigastada, kui hunnikut ümber kaevatakse. Kui kompostihunnikus on siili pesa, ei tohiks loomakesi segada ja peaks laskma neil liikuda nii nagu nad ise tahavad. Ohutuim aeg kompostihunniku ümberkaevamiseks on septembri algus, kui enamus siilipoegi on emadest lahku läinud ja täiskasvanud siilid ei ole veel talvekorterisse pugenud.

• Aed tuleks hoida puhas inimtekkelisest prahist, aga mitte nii puhas looduslikust materjalist! Prüginõusid peaks hoidma suletuna ja siduma alati prügikotid pealt kinni Siilid jäävad sageli kinni tühjadesse jogurtitopsidesse, konservikarpidesse ning joogipurkide kooshoidmiseks kasutatavatesse plastrõngastesse. Klaasikillud või muud teravad esemed on siilidele samuti ohtlikud. Seega tasub hoolt kanda, et aias selliseid esemeid ei vedeleks. Purgid ja topsid võiks enne äraviskamist laiaks suruda.

• Mahakukkunud aiajupid tuleks ära parandada nii kähku kui võimalik Kui see töö jääb kevadeks, võib emane siil olla mahakukkunud aialipi varju juba poegadele pesa teinud ja võib selle segamise korral maha jätta.

• Igasuguste äravoolukanalite, drenaažitorude jms suudmed tuleks alati kinni katta Sellega välditakse nii lehtede kui ka siilide torru kinnijäämist. Kui aias liiguvad siilid, tasuks iga päev kontrollida katmata torusid, kraave ja garaažikanaleid, et kindel olla, et ükski siil pole sinna vangi jäänud. Siili torust päästmiseks võib kasutada kahte paari tange, millega haaratakse siili okastest ning tõstetakse ta torust välja. Võimalik, et tuleb suhteliselt tugevalt tirida, aga see on siili jaoks väike ebamugavus, võrreldes aeglase surmaga, mis teda muidu ootaks. Üldiselt võib torust päästetud siili kohe lahti lasta. Torusuu tuleks muuta siilide jaoks ligipääsmatuks, et vältida uut kinnijäämist.

• Kõik lahtistes ruumides olevad värvipotid ja muud nõud peaks kindlalt sulgema Kemikaalid, õlid, värvid jms. tuleks hoida põrandalt kõrgemal ja siilide ulatusest väljas. Siilid huvituvad kõikidest avatud kaanega anumatest ja kipuvad nendes nuhkima. Õlise, värvise või tõrvase siili leidmisel, tuleks temaga kiiresti veterinaari poole pöörduda.

• Kunagi ei tohi jätta kasutamata või vana okastraati maapinnale vedelema Okastraat peaks olema vähemalt 30 cm kõrgusel maapinnast. Kui siil jääb okastraadi oga külge kinni, tõmbub ta kerra ja võib end raskesti vigastada.

• Põõsastele ja peenardele asetatud kaitsevõrkudega tuleks olla ettevaatlik Põõsastele asetatud võrkude servad tuleks hoida maast vähemalt 30 cm kõrgusel, et siilid saaksid võrgu alla minna nii, et nad ei püüaks läbi võrgu trügida ja sinna kinni ei jääks. Kunagi ei tohiks jätta võrke aeda vedelema. Siil hakkab võrku takerdumise puhul rabelema ja võib end ära puua. Maasiketele asetatud võrgud võiks kinnitada maa külge, nii et siilid nende alla ei takerduks. Kui leitakse siiski võrku takerdunud siil, tuleks ta kinnastatud kätega ettevaatlikult võrgust välja lõigata ja teha kindlaks, et tõesti kogu võrk on siili küljest vabastatud. Kui on kindel, et tõepoolest siilil ei ole võrgutükke ümber jalgade ning ta ei ole end sissesooninud nööridega vigastatud, võib ta lahti lasta. Seejärel peaks veenduma, et kõik võrgu jäänused on ära koristatud ega saa enam siilidele ohtlikud olla ning et äravisatud võrguräbalad ei satu siilidele (ja muudele loomadele, ka lindudele) kättesaadavasse kohta. Kui siil on ennast rabeldes niivõrd võrgu sisse mässinud, et teda ei saa sellest täielikult vabastada või kui on näha, et siil on vigastatud, siis peaks otsima abi, sest tõenäoliselt on siili aitamiseks vaja veterinaari oskusi.

• Tiiki rajades tuleks see teha see laugete nõlvadega. Järsukaldalisse tiiki asetada vetteulatuv lauake vms. ese, mida vettekukkunud siil saab väljaronimiseks kasutada. Siilid oskavad ujuda, kuid kõrgete või siledate servadega tiiki kukkunult ei pääse nad sealt välja, väsivad ujudes ära ja upuvad. Tiigi äärele võib asetada ka tüki kanaaia võrku, mida kasutades siil veest välja pääseb. Kui aias on siiski järsukaldaline veekogu, tasub seda igaks juhuks iga päev kontrollida, et vettekukkunud abivajajaid võimalikult kiiresti avastada. Ohtlikke veekogusid võib hoida ka kaetuna (eriti kuuma ilmaga), et janustel siilidel ei oleks võimalust vette kukkuda.

• Koertel on mõistlik silma peal hoida Ainsad loomad, kes täiskasvanud siili vigastada suudavad, on koerad. Kui koer leiab aiast midagi talle huvitavat, siis tuleks vaatama minna, millega tegemist on. Siili ja koera kohtumisel saavad tõenäoliselt mõlemad vigastada!

• Kuuride ega varjualuste uksi, mis on eelnevalt pikka aega lahti olnud, ei ole hea ootamatult sulgeda Siilid võivad lahtiselt seisnud uksest olla sisse läinud, seega tuleks sellisel juhul alati enne kuuri lukustamist kontrollida, ega seal siil või mõni muu elusolend pole päevavalguse eest varju leidnud. Kui mõne hoone lammutamisel avastatakse siilipesakond, siis ei tohiks neid häirida ja lammutamine või muu plaanis olnud siile segav töö tuleks umbes kuuks ajaks (poegade iseseisvumiseni) edasi lükata.

• Aias peaks kasutama keskkonnale ohutuid veel baseeruvaid puidukaitsevahendeid Siilid lakuvad sageli värskelt töödeldud aedasid ning paljud puidukaitsevahendid on siilide jaoks ohtlikud.