Kellena töötab hobune?
Traditsioonilistele põllu-veo-metsatöödele lisaks töötab hobune teatavasti ka sportlase, lastekasvataja – nii inimese lastest inimese vormijana kui varssade ilmaletoojana – kui pereliikmena, kes inimesi väestab ja elule sära annab.
Pokumaa emandad Airi Hallik-Konnula ja Merle Tombak korraldasid Kanepi taga ürgmetsas hobutöö nädala. Praktiline nädal lõppes seminariga teemal, kuidas meie hobustele piisavalt tööd anda.
Hobune oskab ja suudab palju. Üks olulisi rolle on ka emotsionaalne tugi nii suurtele kui ka väikestele inimestele.
Kasvandused-ratsaspordikeskused-kodutallid on teatavasti üleüldised laste tõmbekeskused. Hobustega koos kasvavad noored omakorda oskavad valida ametiks loomaarsti ja zootehniku, sepa ja varustuse meisterdaja ameti.
Pigem ratsutamine kui kambad
Järva-Jaani lähedal väikest kodutalli pidav kirikuemand Gerly Meister kirjeldas, et see on nii mõnegi kohaliku lapse jaoks pahede käest tagasi võidetud päev, kui ta tuleb sadulasse, mitte kampadesse ning hoiab hobuste ligi ega virele punkrilaadses või võõrsil töötavatest vanematest tühjas kodus.
Legendaarne hobuinimeste õpetaja ja kasvataja Maie Kukk ütles, et laseb oma tallis ratsutada ja rakendisporti harrastada ka neid lapsi, kes soovivad ja tasuvad tundide eest kasvõi tööga, sest vanematel pole raha – peaasi, et nad oleksid ja õpiksid. Ning kui treenerile ei maksta, peab too omakorda näiteks veterinaarile kurbi silmi näitama – palun oota! Ning loomaarstid ootavad – omade ja usalduse asi ju.
Raske leida õiget hobust
Sangaste-kandi hobumees Imre Õim käib tüüpilise tänase Eesti mudeli kohaselt näiteks selleks Soomes tööl, et kaasa Anniki saaks talu hooldada ja hobuseid õpetada – ehkki taluhooldamine ja hobuste õpetamine-rakendamine vajaks Imret iga päev kodus. Ent kodus ei teeni. Kõik hobuse järele rakendamise tööriistad on mees soetanud ja valmistanud, ent ettekäiv hobune ise on veel toores.
Kogenud hobusekasvataja Kaja Väärsi juhtis tähelepanu, et sestap ongi sälgude-toorikute väärindamine ääretult oluline: „Me ei tea heinamaal ilutsevate loomade seast värvuse ja välimiku järgi hobust valides pahatihti, kas ja mis tal kõrvade vahel on. Ses mõttes on nendel õigus, kes väidavad, et Eestimaal pole adekvaatset hobuste „poodi“ – eeskäivat tööhobust talumehele ja turvalist ratsaponi lapsele võtta pole. Kuivõrd enamasti müüakse väärindamata potentsiaali, siis on ka hinnad nii hobust kui kasvatajat solvavalt madalad. Eriti nende jaoks, kes on hobuse välja õpetanud – ent eelarvamus ja mentaliteet on hetkel selline, et tõeliselt toimiva ja teeniva hobuse saab välismaalt.“
Haridus ja koolitus
Selle paradoksaalse olukorra peaks ideaalis lahendama mõistagi haridus ja koolitus. Särevere peaks andma selliseid hobusekasvatajaid, keda juba kooli ajal saaks saata praktika korras kasvõi selliseid metsikuid karju haldama-hooldama-õpetama, nagu praegu karjamaadel trallavad. Nii eesti kui eesti raskeveo tõugu hobuste arvuline mass on viimastel aastatel tuhandete peade võrra kasvanud, ent tegemist on mustangitega, kelle oskustest-võimetest keegi paraku kunagi teadagi ei saa.
Tiit Siiboja nentis: „Ei kogu oma elu ja hinge hobustele pühendanud hobuinimestele ega hobustesse romantiliselt-poeetiliselt suhtuvale üldsusele pole just kuigi ohutu väita, et ülearune lihamass, mida väärindamata karjad paratamatult endast kujutavad, tuleks lihakombinaati suunata. Ent tegelikult just niimoodi on. Kontrollimatute mustangite puhul pole juttu ei genofondi säilitamisest ega pahatihti ka mitte maastikuhooldusest.“
