Kodurott on küll intelligentne kaaslane, aga käitub mõnikord kui krutskeid täis teismeline


Kodurott on küll intelligentne kaaslane, aga käitub mõnikord kui krutskeid täis teismeline
Rattus rattus ehk kodurott.Wikimedia commons

Nagu rändrott, nii on ka kodurott äärmiselt intelligentne kaaslane, üllatades oma peremeest tihti taibukusega erinevate ideede elluviimisel.

See omadus võib tähendada nii meeldivaid sürpriise kui ka erilist andekust pahanduste väljatöötamisel ja elluviimisel. Samas tuleb siin taaskord rõhutada sõna „kaaslane”, sest erinevalt rändrotist, kes on taltsas lemmik, on koduroti näol ikkagi tegemist metsiku loomaga.

Kodurott on nõus inimese kõrval elama, kuna see pakub piiramatut toiduvaru ja vaenlastevaba elukeskkonda. Kunagi ei ole garantiid, et kodurotil oma peremehega ka sotsiaalne side tekib. Metsloomade iseloom on teatavasti oluliselt laiema skaalaga kui lemmikloomade oma. Nii on ühtmoodi tõenäoline, et värske koduroti omanik saab endale pahura ja asotsiaalse looma kui ka see, et rott on leebe ja otsib ise inimestega kontakti. Üldiselt soovitavad kodurottidega tegelenud inimesed tõsise närilistehuvi puhul võtta kodus pidamiseks võimalikult noor rotipoeg. Nii on rotil vähem raskusi inimestega kohanemisel.

Kuidas aga poja puhul veenduda, et tema iseloomuomadused on meeldivad? Venemaal Novosibirskis asuva instituudi teadlased, kes on juba umbes viiskümmend aastat tegelenud hõberebaste kodustamisega, on muuhulgas leidnud, et neil rebastel, kes iseloomult paremini lemmikuks sobivad, on enamasti ka teatavad välised tunnused. Rebaste puhul näiteks valged maniskid, rõngas saba, lontis kõrvad jne. Sellele teooriale toetudes võiks arvata, et ka kodurottide puhul on inimeste vastu sõbralikumad isendid, kelle kehal leidub näiteks valgeid laike. Ka on samad teadlased leidnud, et agressiivsus on suures osas päritav – seega on suurem tõenäosus, et leplikult emaselt rotilt saadud järeltulijaid on kergem inimestega harjutada.

Seotud lood:

Nagu erinevad kodurottide kasvatamisega kätt proovinud kinnitavad, on selle liigi esindajatel kombeks mingil ajahetkel valida endale välja oma lemmikpereliige. See õnnelik saab siis osa erinevatest roti kiindumusavaldustest nagu pisikeste käppadega läbi viidud õrn massaaž või siis on tal lihtsalt võimalus looma süles hoida ja tema siidjat karva silitada. Kusjuures see lemmik ei pruugi rotile olla tingimata inimene, vaid võib olla ka koer, küülik või harvadel juhtudel ka kass.

On huvitav märkida, et looduse poolt on rottidele nagu ka paljudele teistele saakloomadele, antud suurem ettevaatus kaslaste kui koerlaste suhtes. See tähendab, et sama katuse all elavasse kassi suhtub rott pigem suurema lugupidamisega kui koera. Muidugi on igasuguse sellise kooselu põhiliseks eelduseks see, et suuremad loomad teavad, et rotti rünnata ei tohi. Kui ühiselu reeglid on kindlalt paigas, võib kooselu suuremate loomaliikidega pakkuda rotile mitmeid boonuseid, näiteks suurepärase võimaluse võtta sisse koht teise liigi pealael või õlal, et siis kõrgelt positsioonilt ümbritsevast head ülevaadet saada. Endast väiksemaid loomaliike peab kodurott aga saakloomadeks ja siin sõbralikule kooselule loota oleks enam kui naiivne.

On teada ka mitmeid juhtumeid, kus ülidomineeriv isane kodurott üritab kõiki ümbritsevaid enda diktaadile allutada. Sellisel juhul võib ta oma enesekindla käitumisega ka palju pingelisi olukordi tekitada, sest loomulikult katkeb mingil hetkel ka kõige kannatlikuma kaaslase kannatus. Seepärast ei soovitata ettearvamatut närilist ilma järelvalveta teiste lemmikute või lastega kokku jätta. Ja nagu ka paljude teiste loomaliikide puhul pakutakse algajale esimeseks lemmikuks emast, mitte isast looma.

Sotsiaalne nagu inimene

Rott on oma põhiolemuselt nagu inimenegi – ääretult sotsiaalse loomuga. Seetõttu ei ole üksiku roti pidamine hea mõte. Kõige paremini tunneb rott end seltskonnas ja parimaks võimalikuks seltskonnaks on rotile muidugimõista teine rott.

Loe veel

Tihti on võimalik pidada kodurotti koos rändrottidega, ent nagu ka teiste pereliikmete puhul, on ka siin väga oluline sotsialiseerimisprotsess. Noored rotid lepivad kiiresti uute naabritega, kahte täiskasvanud isast ühte puuri elama saada võib aga olla pea võimatu ülesanne. Emastel rottidel puudub väidetavalt oma territooriumi kaitsmise soov, ent kui tegemist on kehva iseloomuga emasega, kisub ta ühtmoodi tüli nii tuttavate kui võõrastega. Isastele kodurottidele on oma territoorium samas väga olulise tähendusega. Oma isikliku ala pärast murtakse piike seni, kuni ühel maa-alal (puuris) elavate isendite seas on paika seatud kindel hierarhia. Kui laululinnud tähistavad oma territooriumi piire inimkõrvale meeldiva viisijupiga, siis isastel rottidel on samaks otstarbeks pisut teistsugune meetod. Nimelt jätavad rotid kaaselanikele oma krundi piiridest märku andma uriinitilgad. Muuhulgas tähistavad nad sel kombel ka asju, mida nad enda omaks soovivad pidada – kogemus näitab, et eriti tihti satuvad sellise rünnaku ohvriks lohakile jäetud telekapult või mobiiltelefon. Niiet koduroti omanikul ei tasu hetkekski valvsust kaotada.

Väidetavalt lõppeb ränd- ja kodurottide ühel territooriumil pidamine tihti romantiliste suhetega. Nii kiinduvad emased kodurotid tihti isastesse rändrottidesse. Paraku on sellisel shakespeare´likul armastusel tihti üsna tragikoomiline kulg. Nimelt erinevad kahe rotiliigi pulmatavad teineteisest oluliselt. Emased kodurotid soovivad muidugi, et väljavalitud isane neile oma kiindumust ja kindlat soovi kinnitaks. Seda tehakse koduroti kombestiku kohaselt aga kontimurdval tempol teineteist mööda puuri seinu ja lage taga ajades. Isane rändrott aga ei ole kahjuks pooltki nii kiire kui üks keskmine kodurott olla võib ja nii istub juhmi näoga peigmees tihti tuimalt keset puuripõrandat, samas kui vaene emane tema ümber peadpööritaval kiirusel ringe teeb, lootuses aeglane sõber piisavalt üles kütta. Sellest pisikesest ebakõlast hoolimata võivad aga sellised segapaarid jõuda suurepärase kooseluni, mida tõsi küll, kunagi järelkasvuga ei õnnistata.

Üheksa korda mõõda...

Kuna tegemist on metsiku loomaga, tuleb igal koduroti omanikul arvestada variandiga, et varem või hiljem tuleb rinda pista agressiooniga. Erinevalt malbeloomulisest rändrotist on koduroti puhul väga võimalik, et tekib nääklusi kas puurikaaslaste või teiste koduloomadega. Pole üldsegi vähetõenäoline, et ühel hetkel otsustab kodurott, et tal on kana kitkuda ka oma omaniku ja leivaisaga. Koduroti rünnak on enamasti väga tõsine. See algab varitsusega, millele järgneb välkkiire hüpe, valjuhäälne rüselemine ja tohutul hulgal hammustusi. Nagu öeldud, on koduroti hammustus aga üsna nõrk, niiet suure tõenäosusega ei suuda ka kõige vihasem kodurott inimesele tõsiselt liiga teha.

Väga oluline on ka kaaluda, millised on koduroti pidamise plussid ja miinused. Pöördudes tagasi loomaaia ja sealsete rotipuuride juurde – kui soovite endale tõelist lemmikut, loomakest kes kutsumise peale kohale ruttab ja end süles mõnusasti kerra tõmbab, on tark pidamiseks valida rändrott. Kui aga teie huvi on pigem loodusteaduslik ja teid huvitab jälgida kõrvalseisjana lõpuni omanäolise ja leidliku närilise toimetamisi, on kodurott kahtlemata ääretult huvitav kaaslane, kellega elamispinda jagada.

Koduroti pidamine on väga huvitav just selle liigi põneva käitumise, ajaloolise tausta ja erilisuse tõttu. Nagu rändrott, nii on ka tema sugulane ääretult puhas loom ja tänu roti efektiivsele seedesüsteemile võtab koduroti omanikul puuri korrashoid oluliselt vähem energiat kui rändroti puhul.

Muidugi tuleb rottide puhul arvestada näriliste lühikese elueaga (2-3 aastat) ja sellega, et puur peab olema avar ja varustatud mõnusate peidupaikadega. Puur ise peab olema võimalikult turvaline, selle väljapääsud hästi lukustatud. Leidlikud rotid omavad lausa houdinilikke oskusi: nad muugivad end tavalisest luugikinnisest suurema vaevata vabaks ja põgenevad täpselt sinna kustpoolt tuul hetkel huvitavaid sõnumeid toob.

Kui rott on aga puuris elamisega harjunud, näeb ta seda enamasti oma territooriumina ja läheb hea meelega sinna tagasi. Loomuliku elukeskkonna loomiseks ei sobi kodurotile kindlasti ühe tasapinnaga puur, sest instinktid sunnivad teda pidevalt ronima ja turnima. Selsamal põhjusel on metallvõrgust puur roti pidamiseks parem kui näiteks pleksiklaasist akvaarium.

Kui kõik eelpoolmainitud asjad on hoolega läbi mõeldud ja lugeja on veendunud närilistehuviline, on tal võimalus koduroti „kodustamisega” kätt proovida. Muidugi jääb veel küsimus, kas pidada üht rotti või mitut. Nagu öeldud, on rott sotsiaalne loom ja vajab tohutult palju suhtlust. Seetõttu on mitme ühest soost looma pidamine ilmselt parim võimalik variant. Nii pakuvad loomad teineteisele seltsi ka siis kui inimestel on töö- või uneaeg. Lisaks käituvad mitmekesi peetavad rotid loomulikumalt ja pakuvad omavahelise suhtlusega igale loodushuvilisele huvitavaid hetki.

Üksinda peetav rott aga kiindub tõenäoliselt rohkem oma pidajasse, muutudes nii käitumiselt lemmikloomale lähedasemaks. Eeldusel, et omanikul on piisavalt aega loomaga tegeleda, on ka selline kooselu mõeldav. Elevust ja värvi toob aga selline üliharuldane koduloom kindlasti mõlemal puhul.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare