Videos on esmalt näha roosade kroonlehtedega ümbritsetud surnud mesilast, kuid õige pea saab selgeks, et mesilase ümber olevad õielehed liiguvad ja on tegelikult kaetud sipelgatega, kes asjalikult ümber surnukeha askeldavad. Kas tegemist on matusega või on selle rituaali taga midagi sootuks muud?

Sotsiaalsed putukad nagu sipelgad, mesilased ja herilased on ainsad olendid – lisaks inimestele –, kellel on oma surnutest lahtisaamiseks olemas keerukas käitumisstrateegia. Nagu enamik asju, teevad nad seda rühma huvides – rühm on kõige tähtsam. Igas koloonias või tarus on putukad jaotatud rühmadesse vastavalt nende peamistele tööülesannetele. Need tööjaotused hõlmavad neid, kelle ülesandeks on surnute või surijate eemaldamine, et vältida haiguste ja nakkuse levikut ülejäänud kogukonnas. Ja neid nimetatakse surnumatjateks.

Sipelgate puhul kannavad matjad surnud või sureva kaaslase ohutusse kaugusesse väljapoole kolooniat kohe, kui on vabanevate kemikaalide järgi nende seisundi tuvastanud. Sageli viiakse nad ühte ja samasse kohta – nii-öelda sipelgate surnuaeda. Mesilastel pole see nii romantiline. Matjad lohistavad surnukehad tarust välja, lendavad nendega eemale ja lasevad nad kusagil maha kukkuda, mis võiski siin videos juhtuda.

Võib olla tore mõelda, et sipelgad leidsid mesilase mahajäetud surnukeha ja tundsid, et arvestades mesilaste olulisust looduses ja kogu maailmas, tuleks talle väärikas matuserituaal korraldada. Kuid see on väga ebatõenäoline, kui meil pole just tegemist Disney filmiga.

Ühe veebis leviva teooria kohaselt näevad sipelgad enda ees tähelepanuväärset õhtusööki ja kasutavad kroonlehti, mis lagunedes tekitavad kirbet lõhna, et maskeerida nii surnukehast eralduvaid kemikaale ja peletada teisi raipesööjaid nende saagist eemale.

Kuid Londoni Loodusloomuuseumi kiletiivaliste (kelle hulka kuuluvad sipelgad, mesilased ja herilased) vanemkuraator David Nottonil on teine arvamus. „Seda on küll raske öelda, sest sipelga asukoht ja tüüp pole selge, kuid tõenäoliselt on need rautsiklased (taimetoitlased), kes viivad õielehed oma pessa toiduks, ja surnud mesilane on mingil moel sattunud pesa sissepääsu kohale,“ ütles ta. „See tähendab, et mesilane on nende jaoks pigem takistuseks.“

Louisiana Riikliku Ülikooli entomoloogia doktorant Thomas O'shea-Whelleril oli veel kaks teooriat.
„Minu arvates on see üks kahest asjast – kas sipelgate „prügimägi“, kuhu nad koguvad kokku mitmesuguseid lagunevaid esemeid (sh mesilane ja kroonlehed). Või siis toiduladu, kuhu nad toovad kokkukogutud saagi,“ ütles ta. „Mõlemal juhul on oluline, et nad näevad nii mesilases kui ka õielehtedes sama liiki ressursi või jäätmeid. Sellest siis ka mulje kui „mesilase matustest“.“
Nii et tegelikult pole see kõik ei romantiline ega paheline, vaid lihtsalt elu.

Allikas: iflscience.com