Oravapoegade sabad olid omavahel sõlme sattunud ja väikesed hädalised vingerdasid igaüks eri suunda.


Nii eriskummaline, kui see ka ei tunduks, selgub, et sellist asja juhtub näriliste seas üsna sageli. See ei ole esimene kord, mil päästjatel tuleb loomakesed üksteise küljest lahti harutada. Oravad armastavad end vastu puud hõõrudes sügada, kuid nad ei tea, et puu küljest erituv vaik on väga kleepuv ja jääb kergesti nende kasukasse kinni. Need loomakesed aga armastavad tihedalt üksteise kaisus magada, sabad omavahel sõlmes – ja nii nad lõpuks üksteise külge kleepuvadki.

Tõendeid sarnastest juhtumitest on leitud juba kaugest minevikust, mil usuti, et üksteise külge põimunud närilised on halva ende sümboliks. Neid kutsuti "kuningateks". Usuti, et kuna mitmest närilisest koosnevad puntrad olid võimetud iseseisvalt liikuma, viisid liigikaaslased neile toitu ja teenisid neid. Sealt nad väidetavalt ka oma kuningliku staatuse said.

Need kuus oravapoega leiti aga eramaja hoovis asuva puu otsast, kus nad suure hädakisaga igaüks eri suunda liikuda proovisid. Majaomanik Craig Luttman sõnas: “See oli nagu köievedu.” Murelik mees ei jätnud hädas olnud loomi sinnapaika ja kutsus kohale asjatundjad, kelle sõnul juhtub selliseid asju tihti, ainuüksi Elkhorni lähistel tuleb aastas ette üks kuni kaks sarnast juhtumit.

Kuus oravapoega harutati ettevaatlikult lahti ja neil läks õnneks.Esmalt rahustasid spetsialistid valudes olnud oravad õrnatoimelise valuvaigistiga maha ja katsid nad rätikuga. Seejärel tuli neid tasapisi lahti harutama hakata. Kleepuvad karvad eemaldati ja omavahel sõlme läinud sabad harutati lahti. Kogu protsess võttis umbes tund aega. Õnneks pääsesid nemad kergelt, kuid kahjuks on väga sageli vaja lausa kirurgilist sekkumist, kuna viga saanud sabad tuleb amputeerida.

Allikas: iflscience.com