Lasteloomaaia talitaja kirju tööpäev: kisakõrist kääbuskits ja tujukas alpaka, kes sülitab porganditükid juustesse



Lasteloomaaia talitaja kirju tööpäev: kisakõrist kääbuskits ja tujukas alpaka, kes sülitab porganditükid juustesse
"Kas keegi ütles söök?" Foto: Hendrik Saarnak

Kas teie teate, mis loomaaias toimub sellel ajal, kui uksed on külastajatele suletud? Loomaaias algavad tööpäevad juba varahommikul, kui esimesed varajased ärkajad juba süüa küsivad ja lõpevad õhtul, kui päevastest toimetamistest väsinud loomad magama heidavad. Heidame meiegi korraks pilgu lasteloomaaia talitaja värvikasse tööpäeva.

Üks tavaline talitaja päev hakkab kell 8 hommikul. Tööle jõudes on juba läbi lauda ukseklaasi näha ootavaid nägusid. Kitsed määgivad, tuvid jalutavad mööda lauda põrandat, künnivares laulab oma käredat laulu ning merisead hõiskavad üheskoos ruig-ruig...

Tuleb kähku koristama hakata. Avame kitsedele ukse õue, kõik 52 kitse jooksevad hooga mööda õueaedikut laiali. Selle peale tõstavad unised alpakad pead ja tulevad kaema, kas midagi ka hamba alla antakse.

On aeg võtta käru ja reha ning kiirelt loomade aluspanu vahetama hakata. Uus saepuru maha, krõbe hein sõimedesse ja värske vesi ämbritega aedikutesse. Ukse tagant on kuulda kisakõri Mooni hõikeid. Mooni on kääbuskits. Loomaaia sagedasemad külastajad kindlasti teavad seda häält, mis Mooni seest välja tuleb.

Seotud lood:

Ega siis enam kaua saagi lauda ust kinni hoida, tuleb lasta kitsekari tagasi sisse. Karge hommik ei ole meie kitsede lemmikaeg. Kogu kari jooksebki tagasi tuppa, Mooni valjuhäälselt eesotsas.

Loe veel

Maja ette sõidab söödaauto, sealt tõstetakse kastitäis värskeid köögivilju ukse ette maha. Laut kihab näljastest loomadest. On aeg valmistada kõigile hommikusööki.

Loomade toitmine on tõsine töö

Toidu hakkimine ja serveerimine võib võtta kuni kaks tundi. Iga loom on erinev, seega peab pidama silmas kõikide loomade vajadusi. Loomi on meil 200 ringis. Kes tohib süüa õuna, kes ei tohi, kes eelistab ülekõige porgandit, kes sööks ainult prussakaid... Toidulauda üritame hoida väga mitmekülgsena, et loom saaks ikka kõik talle vajalikud ained kätte. Salat, peet, paprika, porgandid, muna ja muu selline parajateks tükikesteks hekseldatud.

Juba ongi aeg loomadele söök ette viia. Esimesena saavad toidu ette emased merisead. Neid on laudas 16 ja seetõttu kostab nende vali nõudlik hääl kaugele. Kohe, kui söögikausiga lähenen, tulevad nad „ruig-ruig“ joostes mulle vastu. Nendega üheskoos kaks küülikut, Õieroosike ja Hallike.

Järgmiseks on näha puuri küljes rippuvad rotte, kes nii kangesti tahaks, et nendega tegeletaks. Puuri avades ronivad rotid kohe sülle, nuusutavad, kas sa ikka käisid köögis neile toitu valmistamas. Kaussi ette pannes jooksevad tormi sinna nägupidi sisse, et siis kausist toidutükikesi mööda puuri laiali viia ja hiljem nendega maiustada.

Edasi viime toidud ette hiirtele, hamstritele, kilpkonnadele, vuttidele, küülikutele, kanadele, pardile ja tuvidele, künnivaresele, oravatele, deegudele, tšintšiljadele, liivahiirtele, liugurpossumitele, amadiinidele, kaladele, vähkidele. Värske ninaesise saavad ka eluslooduse klassi selgrootud: kilgid, hiid-jahumardikad, sisiprussakad jt. Vaid kannuskonn, maod ja linnutapikud ei saa iga päev süüa.

Lapsed ja loomad

Kell kümme avame uksed ja külastajad sammuvad vaikselt lasteloomaaeda. Kitseaedikus kitsede paitamine on lasteloomaaia üks põnevamaid atraktsioone. Seal saavad külastajad olla vahetus kontaktis loomadega ja neid silitada. Vahel on aga selline tegevus meile, laste loomaaia töötajatele ja ka kitsedele päris stressirohke. Kitsed jooksevad määgides edasi-tagasi, külastajad aga haaravad tallesid oskamatult sülle. Tegelikult ei ole loomade süllehaaramine laste loomaaias ilma talitaja loa ja juhendamiseta lubatud.

Kuid kitseaedik võib olla stressirohke ka lastevanematele. Meenub üks juhtum, mil üks ema püüdis nii kangesti oma pisikest tütrekest kitsega pildile saada. Palus ja palus, kuid laps kartis kitsekest ja ei julgenud pikutavale kitsele ligi minna. Siis ilmus platsilt üks veidi vanem poiss, läks tüdruku juurde ja sosistas talle: "Ta sööb sind ära“. Tüdruk ehmus veelgi, hakkas nutma. Ema ikka palus edasi, et ära nuta, mine tee kitsele pai. Poiss sosistas siiski kõrval: "Ta sööb sind ära kui lähed“. Sellel emal jäigi pilt tütrest kitsega tegemata.

Ega meie kitsed tegelikult kurjad pole, paitajad on alati teretulnud, eriti meie kõige vanema kitse Tegita jaoks. Tegita on juba 11-aastane ja ikka nurub paisid nagu talleke.

Ühel suvisel päeval tuli aga üks isa oma pisikese pojaga kitseaedikusse. Kutsus poja kitse juurde ja palus talle pai teha. Poiss küsis selle peale muhedalt naeratades isalt: "Kas ma sellele onule võin pai teha?“ viidates võõrale onule, kes oma põngerjaga eemal kitsi kaes. Isa naeris, et onule võid ka, aga enne tee ikka kitsele. Poiss vudis võõra onu juurde ja tegi talle pika-pika pai. Onu, jahmunud ootamatust paitamisest, lihtsalt istus oma lapsega kitsede juures ja ei lausunud sõnagi.

Kitsede paitamisel tuleks meeles pidada, et vahel võivad nad külastaja najale ka püsti tõusta. Siis tuleks näidata,et peod on tühjad ja maiustust oodata ei tasu. Kitsed mõistavad seda liigutust hästi.
Lasteloomaaia töötaja töö ei seisne ainult loomade eest hoolitsemises ja külastajatega tegelemises. Tuleb ka uusi loomi tundma õppida ja leida parim viis, kuidas neid eksponeerida külastajatele nii, et loom oleks rahul ja ei valmistaks ohtu endale ega külastajatele. See siiski ei tähenda, et lapsed tohiks igasse puuri sõrmi pista. Iga loom kaitseb oma kodu ja hammustab, kui tunnetab ohtu.

Alpakad võivad olla üllatavalt tujukad

Talvisel hooajal, kui külastajaid on lasteloomaaias vähem, on meil rohkem aega loomadega tegelemiseks, nende dresseerimiseks. Nii hakkasime me käima alpakadega jalutamas. Panime Leopoldile ja Veronikale päitsed pähe ja võtsime nad rihma otsa, Inka kõrval kepsutamas.

Mõnikord osutub jalutamine aga tõeliseks väljakutseks, kuna alpakad on üsna tujukad loomad. Vahel kõnnivad kõrval nagu truud koerad, vahel seisavad paigal ja sülitavad. Siis pole muud midagi, kui tuleb porganditükid juustes tagasi aedikusse minna.

Jahedamate ilmadega, kui kitsed ei saa pikalt õueaedikus olla, teeme ka kitsedele trenni ja jooksutame neid metsa all, et nad ei peaks päevad läbi laudas olema. See enamasti kulgeb hästi. Jookseme toidukausiga ees ja kitsekari mökitades järel...

Ärge loomade jaoks toitu kodust kaasa võtke

Suvine aeg on aga sootuks teistmoodi. Siis peame kõik olema valves, et keegi meie hoolealustele liiga ei teeks. Tuleb ette, et inimesed toovad loomadele kodust kaasavõetud toitu ja annavad seda ka loomadele ilma meie, lasteloomaaia töötajate käest üle küsitamata.

Kavatsused on head, kuid välja võib kukkuda pahasti. Kord sai meie kallis hiidküülik Helga lausa eluohtliku mürgistuse, kuna puuri oli surutud värskeid köögivilju, mida Helga süüa ei tohtinud. Õnneks tuli loomaaia veterinaar kiirelt appi ja Helga toibus mõne päevaga.

Lasteloomaaia töötajaid ei pea kartma, oleme alati valmis abistama loomadega suhtlemisel ja andma nõu. Kui küsimusi on, siis tasub julgelt meie poole pöörduda.

Päeva lõppedes on ukse taga kuulda taas Mooni hõikeid ja ongi aeg lasta kitsekari tuppa, kus ootab neid maitsev õhtusöök ja soe ase. Kiirelt madistades jooksevad kitsed tuppa ja kuulda on vaid matsuvaid suid. Vaikselt ongi kätte jõudnud õhtu. Tuvid on oma pesapuuri puhkama läinud, merisead nohistavad heinas ja rotid on kerinud end pesades rulli. Talitajad vaatavad veel ruumid üle, kustutavad tuled ja soovivad kõigile head ööd. Homme on uus päev...

Fotod: Hendrik Saarnak

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare