Alari perre tulid esimesed paabulinnud 4 aastat tagasi. Tegemist oli India paabulindudega. Kui neid kasvatada tibudest saati õpivad nad omasid eristama ja tunnevad peremehe ära. India sinipaabulinnu isa nimi on Tuti ja valge lind on Ingel.
„Kahjuks on meil üks emalind praegu, aga teda kutsume lihtsalt mammaks, sest ta on nii mamma tüüpi. Paabulinnud on targad linnud, kes armastavad suhtlemist ja seda et neid imetletakse,“ selgitab Alari.

Nagu kummitus soojas suveöös

Tema lemmik on väga eriline valge paabulind (Pavo cristatus mut. Alba). Ekslikult arvatakse, et tegu on albiinoga, aga tegelikult see nii pole.
Valged paabulinnud on võrreldes sinise paabulinnuga saledamad ja kehalt väiksemad. Nende saba meenutab pruudiloori. „Kui ta saba puhevile ajab, on ta nagu kummitus soojas suveöös. Valge paabulinnu nägemine tekitab inimestes enamasti tõsist hämmingut ja olgem ausad, nad ongi hämmastavad,“ ütleb peremees, kes on oma müstilistest lemmikutest vaimustuses. Ta kiidab, et paabulinnud on väga targad ja kui nendega pidevalt tegeleda, on tulemuseks väga julge, sõbralik ja uudishimulik lind, kes tahab kõigega kursis olla, mis tema territooriumil tehakse.
Vahel muutuvad nad liiga uudishimulikuks ja tahavad kõike maitsta, seega tuleks vältida ohtlike aineid nende aias ja materjale, mis ei kuulu nende toidulauale.
„Erilist huvi tekitab neis penoplast,“ ütleb mees. Kui kõik elementaarne nende jaoks on olemas, polenende pidamises midagi keerulist. Ja õnneks on Eestis palju abistavaid kasvatajaid, kes algajaid igati toetavad.

Tahab haaremit

Nagu linnuriigis ikka olema kipub, on ka paabulinnu emalind värvusetu ja meenutab kevadist mätast. Uhke saba on isaslinnul. Saba on neil ikka selleks, et emaste ees eputada ja teiste isastega mõõtu võtta.
„Üldiselt on hea kui isalinnul on haarem. Kes paabulinde peab, muretsege võimalusel näiteks kaks emaslindu ja 1 isalind. Nii tunneb ta end uhkemana ja tantsib rohkem,“ soovitab mees. Tants on osa paaritumisrituaalist.
Uhket saba ei oma isaslind aga koguaeg. Peale edukat pulmahooaega, mis algab veebruaris-märtsis ja kestab enamasti juulini, viskab isaslind uhke saba maha. Uus saba aga hakkab kasvama jõulude ajal või varemgi, nii et kevadeks on isalind jälle nagu uus- sabasulgedes ja puhevil.
„Paabulindude tants on väga kaunis. Lisaks uhketele värvidele suudab isalind saba ka väristada, mis lisab kogu tantsule rütmi ja energiat. Paabulindude tants läheb lahti tavaliselt päikesepaistelise ilmaga. Päikesevalguses on suled eriti sätendavad. Pulmahooajal on nad väga tundlikud ja häälitsevad iga pisema heli peale. Paabulindude häälitsused on üsna hirmutavad. Nagu keegi karjuks appi. Harjumise asi.“

Armastab sooja

Eduka tantsu krooniks on kuni 10 muna, mida emaslind haudub kuni kuu aega. Tibude eest hoolitseb samuti emaslind. Väikesed tibud on väga usinad ja ronivad emale järgi isegi õrrele.
Paabulinnud vajavad eluks suurt territooriumi. „Võimaluse korral võib neid uhkeid linde pidada ka aias lahtiselt. Sel juhul peab olema kindel, et aeda ei pääseks paabulindu ohustavad loomad nagu koerad või rebased. Ja kindlasti tuleks paluda spetsialisti nõu tiibade lõikamisel, sest muidu teie lind lendab lihtsalt ära. Ideaalne on neid siiski pidada avaras aedikus, kus oleks piisavalt ruumi ja võimalust liikuda,“ soovitab loomaarmastaja.
Kuna paabulinnud on soojamaa linnud, siis vajavad nad Eesti talve eest kaitset. Aastaringi neid õues pidada kindlasti ei saa, sest meie soe suusailm + 5 kraadi on juba üsna jahe nende jaoks. Kevadel võib nad taas õue lasta kui ilmad püsivalt stabiilselt +10 kraadi.
Kindlasti tasub lisaks temperatuurile vaadata ka muid ilmastikutegureid. Parem on paabulind õue lasta kuivema ilmaga, sest porised suled pole just ilus vaatepilt. Kuigi suled kuivavad kiirelt ja peale mõnetunnist hooldust linnu enda poolt näevad välja taas puhtad ja säravad, on siiski parem vältida porist aega.

Gurmaanikalduvustega lind

Mees iseloomustab paabulinde kui kuninglikke isendeid. Nad ei torma kunagi kuhugi ilma asjata, vaid astuvad uhkelt ja rahulikult. Kui neile toitu panna, siis kõigepealt nad tutvuvad menüüga. Seejärel nopivad elegantselt välja parimad palad ja kehvemad jätavad pärastiseks.
Toit peab olema mitmekesine. Nad armastavad erinevaid tera-, juur- ja puuvilju, näiteks maisi, pähkleid, päevalilleseemneid, hirssi, rosinaid. Rosinad, pähklid ja päevalilleseemneid võib lisada pigem talvisesse menüüsse. Väga olulised on puu ja juurviljad samuti köögiviljad.
Eriti talvel tuleks hoolitseda, et mingi osa oleks neil igal päeval saadaval. Nad söövad meelsasti kõike rohelist ja värvilist. Suvel võib pakkuda neile ka niidetud heina, vesiheina.
Talvekuudel seda, mida parasjagu saada on – erinevad salatid, porgand, kaalikas, punapeet, kapsad jne. Ideaalne on need tükeldada väikeseks või riivida. Kindlasti peab olema saadaval puhast vesi. Teravilja sisse võib segada ka jõusööta, kuid mitte palju. Seda peaks andma siis kui toit on üksluine ja tundub, et vitamiinidest jääb puudu.

Linnu päritolu olgu teada

„Kui tekib huvi paabulinde muretseda soovitan eelistada Eesti spetsialiste,“ räägib Alari Suurmets. Väga kvaliteetsed linnud saab eestist Alvar Auni paabulinnufarmist.
Loomulikult on pakkujaid teisigi, aga sageli on lindude päritolu teadmata või seda ei soovita avaldada.
Üha enam ja enam tuuakse linde sisse piiri tagant, näiteks Poolast. Seal on linnu hind madal aga ka kvaliteet jätab soovida.
„Ostjal on õigus küsida müüjalt ka linnu tervist tõendavaid pabereid. Oma kogemusest võin öelda,et parem karta kui kahetseda.
Olen isegi langenud Poola lindude ohvriks. Tõsi, ega seda müügi hetkel ei mainita. Räägitakse ikka Eestis sündinud ja kasvanud lindudest. Võõrsilt toodud linnud on sageli haiged. Haigust ei pruugi märgata enne kui hilja.
Aga kui osta terve ja tugev lind on haiguste oht väiksem. Seega tasub enne kindlasti mõelda kas odavam on alati kvaliteetsem,“ selgitab Alari.
Lisaks paneb ta paabulindude huvilistele südamele, et soovitav on teha lindudele regulaarselt parasiiditõrjet. Näiteks kaks korda aastas. Paabulinnud on ilusad, kuid siiski õrnad kaunitarid.