Mõte selgeks mõeldud, asusime eeltööd tegema. Mida kana sööb? Palju ruumi vajab? Kas linnapildis üldse on lubatud linde pidada? Leidsime Riigi Teataja määruse kanade pidamistingimuste kohta. Õnneks ei leidnud me sealt mitte ühtki keelavat käsku, et tol hetkel meie kodulinnaks olevas asulas kanu pidada ei võiks. Koera- ja kassipidamisel tekib kiibistamisvajadus ja loom kantakse vastavasse registrisse, aga kanu ei olevat vaja isegi kiibistada.

Pidasime nõu naabritega, et kas neid häiriks hommikune kanade kaagutamine. Naabrinaine vastas eitavalt ja lisas, et tal oleks hoopis väga hea meel oleks kanade häält kuulda, sest see tuletaks talle meelde aegu, mil ta ise kanu pidas.

Niisiis asusime interneti müügiportaalis kuulutusi lehitsema ning mõningase otsimise tulemusena leidsimegi kuulutuse, kus üks Pärnumaal elav naisterahvas müüs kodukanu. Sõitsime kohale ja ostsime kohe viis kana. Omaniku sõnul oli tegemist eri tõugu kanadega: üks must marans, üks must australorpington, üks hele sasseks, ühe tõunimetust ei tea ning üks pruun hy-line tõugu kana.

Tol korral saatis kojusõitu vahva kanade kaagutamine ning koju jõudes saime oma kanadelt esimesed kolm muna. Ehitasime lindudele aeda oma nurgakese. Allpool olevalt pildilt on näha, et üks vana kirst sai kanadele lemmikmunemiskohaks, selle kaas käis pealt lahti ning kanadel oli seal turvaline ja mugav muneda.

Kanad peale pikka reisi oma uue koduga tutvumas

Esialgu oli meil mõte kanu vaid sügiseni hoida, sest me ei teadnud, kuhu neid talveks paigutada ja pigem neist siis juba suppi teha. Aga võta näpust, linnud kasvasid lähedaseks. Toast õue minnes tulid nad ligi ja küsisid kaagutades: “Noh, kas meile ka midagi tõid?” Ei hakka ju pere lemmikuid sulgedest puhastama ja potti pistma. Ehitasime neile sügisel hoopis soojustuse ja valgustusega talvekorteri. Taimerkellaga sai päevast valgust reguleerida ning öise elektriga kütsime soojalambiga kanade küljealuse soojemaks.

Lapsed harjusid lindudega samuti ära, käisid väikese korviga pärastlõunati mune korjamas ja viisid peenardelt rohitud maltsa söögiks. Samuti käisime kanu näitamas lasteaias toimunud koduloomade näitusel, sest paljud lapsed ei olnud elusaid kanu näinudki, samas oskasid esitada üllatavalt asjalikke küsimusi.

Toidulaud olgu mitmekülgne

Söövad kanad peaaegu et kõike: toidujäägid, munakoored, kõvaks läinud leib, kartulikoored aga need tuleks eelnevalt pehmeks keeta. Lisaks ostame erinevat vilja, kõige enam meeldib neile nisu ja munevate kanade GMO-vaba söödajahu. Eriti meeldivad kanadele varakevadised esimesed murulibled, mis teevad munakollased eriti tumekollaseks. Hoov on meil nüüd tigudevaba ja vihmausse süüakse peale vihma nagu spagette.

Kuna munasööjaid on peres omajagu, otsustasime kanakarja veidi suurendada. Üks linnukasvatusega tegelev talu müüs Maalehe kuulutuste kaudu aasta jagu munenud hy-line tõugu kanu. Meil tuli vaid õigel ajal õiges kohas olla. Nii saidki kolm puuris elanud õnnelikeks vabakanadeks. Vaesekesed nägid üsna räbalad välja, küünised olid pikad ning kael sulevaba. Tingituna puurielust ei osanud nad algul isegi õrrel istuda ega kausist vett juua.

Algul oli vaja uutel kanadel teistega harjuda ja tuli ette mõningast kaklustki, nii nagu see tavaliselt juhtub siis, kui karja lisandub uusi liikmeid. Kodulindude foorumist saime abi, kuidas uusi tulijaid vanade olijatega lepitada: uued kanad tuli vanast spetsiifilisest kanalahaisust puhtaks pesta ning seejärel kogu kari näiteks lõhnaõliga üle piserdada, et tekiks nii-öelda kambavaim lõhna näol. Nii tegimegi, ja siis lõhnasid kanad paar päeva minu hea lõhnaõli järgi ning vanade olijate pealt õppisid uued nii põõsa all siblima kui ka õrrel magama.

...ja siis tuli kukk

Vahetasime eelmisel sügisel elukohta ning loomulikult võtsime kanad ka kaasa ning ehitasime neile võrkaiaga aediku, aga päevasel ajal saavad nad vabalt ringi jalutada. Sõbrad kinkisid ühe kana lisaks, kes üllatuseks osutus hoopiski kukeks. Nimelt ühel hommikul aita minnes kuulsin kaagutamise asemel hoopis kiremist. Kukk on meil uhke tõulind - siidsulgne kukk. Võttis teine kanakarja juhtimise nüüd enda kanda ning on põnev vaadata, kui ta leides mullas siblides vihmaussi, tähtsa häälega kanad kohale kutsub. Ja kanad tulevad, tulevad lausa jooksuga ja tiibu lehvitades. Eriti lähedaseks on kukk saanud aga karja kõige suurem kanaga, kes on vist kuke isiklik lemmik. Kui tahtsime kukke kord kinni püüda, tuli suur kana appi ja küünistas meest selle eest, et tema kukke puudutati.


Valge siidsulgne kukk koos oma suurt kasvu sõbrannaga

Lisaks sellele, et kanad toodavad mune ja pakuvad seltsi, on neid ka niisama tore jälgida. Esimesed kevadised päikeselisemad ilmad meelitavad kanad maja seina äärde, kuivema mulla-liivaseguse pinnase peale päikest võtma ja sulgi puhastama. Kana laskub siis külili, tõstab ühe tiiva üles, et sinna päikest lasta, endal silmalaud mõnust kinni. Niiviisi võivad nad tunde lebada, aeg-ajalt püsti tõustes, et keha asendit vahetada.

Reinuvader viis kana

Viimasel nädalal juhtus aga kurb lugu. Nimelt rebane tõestamaks, et ta ikka on kaval, viis kanalast söödatopsi kõrvalolevasse padrikusse ning jäi arvatavasti ootele. Igatahes kaks kana me sinna võssa kaotasime, sulehunnik ja käpajäljed jäid tõestuseks maha.

Ega loodus tühja kohta ei salli, sest noor kukk pidavat juba kahekuuselt suguküpseks saama ja aeg-ajalt on näha, kuidas ta oma mehetööd armastab teha. Sel kevadel otsustas meie must marans tõugu kana, et ta tahab emaks saada. Lubasime tal siis kaheksale munale hauduma jääda. Kanade haudeaeg on tavaliselt 20-21 päeva ja kanaema on oma aja ilusti vastu pidanud, tehes vahepeal vaid mõned seljasirutused ja söögi-joogipausid. Lähipäevil selgubki, kas tema vaev saab tibude koorumise näol tasutud…

Kanade võtmisest on möödunud nüüd kaks aastat. Me ei ole pidanud enam poes munaletti külastama ja seitset muna sisaldav pannkoogitainas on meie peres tavaline pühapäevane hommikusöök. Samuti on tore külla minnes karbike mune külakostiks kaasa võtta. Ühed peresõbrad juba võtsid kanad meie julgustava jutu peale, ühed veel mõtlevad…