Loomad muudavad elu rõõmsamaks ja värvikirevamaks



Loomad muudavad elu rõõmsamaks ja värvikirevamaks
Pilt on illustreerivFoto: Pixabay.com

Sõpruseks toredate loomadega on lugematuid võimalusi. Aja ja võimaluste hoolikal planeerimisel ei saa takistuseks ka elu kortermajas ning pikad tööpäevad.

Ede Eerits elab kortermajas Tallinnast kuuekümne kilomeetri kaugusel väikeses alevikus ning käib iga päev tööl. Millist looma saab sel juhul pidada? Kassipoega? Kindlasti! Aga lisaks sellele on Edel ka kolm koera ning kaheksa hobust.

Nende uhkete loomade kopli veerel me Edega kohtumegi. Esimene lumi on maha sadanud ning sada meetrit mitmekorruselistest majadest eemal on tõeline piltpostikaardi õhkkond – valge maa ning taamal kõrguvad metsad.

„Niikaua kui ma ennast mäletan, olen ma hobuseid armastanud,“ jutustab Ede. „Küll mängisin ma ise hobust, küll korraldasin mänguhobuste elu. Õde Mariliis oli samasugune. Ja siis läks Liis Säreverre õppima ja seal on ju tallid ja hobused ja hipoteraapia... Pärast lõpetamist läks Liis Jüri tallidesse tööle. Mina käisin sel ajal linnas koolis ning õe töökoht jäi kenasti kooli ja kodu vahele. Seal ma siis kogu oma vaba aja veetsingi...“

Tasapisi küpses plaan ka ise hobuseid pidama hakata. Kodualevikus oli kolhooside ajal olnud ühislaut, kus toitlustusprogrammi raames kodust loomapidamist harrastati. Kelle laudaosas elas lehm, kellel kits või siga. Praegu elavad ühes boksis veel kolm kitse, suurem osa kunagisest laudast on aga Ede valduses, kes selle kenasti korda on teinud.

Seotud lood:

Edel enesel on kaks hobust, koplis aga jalutab neid kauneid loomi tervelt seitse. Nimelt pakub Ede talliteenust ka teistele hobusepidajatele, võimaldades nii hobust pidada ka neil, kel selleks endal aega, ruumi ja võimalusi pole.

Loe veel

„Linna piiritaguste tallidega võrreldes on mul võimalik pakkuda teenust soodsamalt,“ märgib Ede. Loomade elu on linnast kaugemal aga väga mõnus. Talvel, kus hobused heinapalle nosivad, on koppel tehtud väikeseks, suvel aga on nende päralt suur ja lai karjamaa. Lisaks veel metsaretked – loodus on sealkandis imeline ja see teeb rõõmu nii hobustele kui ka ratsutajale.

Hobuseelu ja elevandikõrvitsad

„Selle üle on mul küll hea meel, et minu juures saavad hobused rahulikku hobuseelu elada,“ räägib Ede. Ning jutustab ühest hobusest, kes elas tema juures palju aastaid, kuni kolmekümne aastasena teisele poole igavikurada läks. Kuna loom oli enne Edega kohtumist liigraskeid koormaid vedanud, oli perenaine üsna mures tema jalgade tervise ja vastupidavuse pärast. Ent töökohustuseta hobuseelu sobis loomale nii hästi, et ta elas tervena kõrge vanaduseni.

Lisaks toidule ja hoolitsusele tahavad hobused ka hellust – paitegemist ja juturääkimist. Ede on avastanud huvitava seaduspära: talvel on hobused rohkem omaette, kevadel ja suvel aga tahavad tavapärasest rohkem inimese seltsi ja hellust.

Muide, ka Edel on kogemus, et toreda suure loomaga sõbrustamiseks ei pruugi teda ilmtingimata ise pidada. Aastal 2013 tegi Ede koduse projektid „Kõrvitsad elevantidele“. Pani kevadel seemned mulda, kasvatas taimed suureks kopsakad kõrvitsad otsa ning viis need septembrikuus Tallinna Loomaaeda elevantidele. „Hea rõõmus tunne oli,“ meenutab ta elevandi-päeva.

Natuke ajast ja rahast

Ede päevadest võtab hobuste pidamine tundi neli. Hommikul tõuseb neiu enne kuut, et loomad koplisse lasta, aialindid üle vaadata, koristada ning joogivee ja ninaesise eest hoolt kanda. Pärast palgatööd ootavad järgmised töötunnid – hobused talli ööbima, toit ja vesi... Nädalavahetuseti on loomade jaoks aega rohkem, siis saab tegeleda hobuste jooksutamise ja vajadusel toiduvarumisega.
Mida peaks teadma inimene või pere, kellel on suur soov hobune võtta? Üks võimalus on elada kusagil, kus hobusel on jooksuruum ja elukoht olemas. Nagu näha, ei pea selleks elama üksildases metsatalus, kuid selge on, et loom vajab karjamaad ja öökorterit.

Hobust saab pidada ka nii, et see elab kellegi teise tallis ning omanik saab teda vabal ajal vaatamas käia. Ede hobuste omanikel on selleks aega erinevalt – kes käib üle paari nädala, kes korra-paar aastas. Küll aga ollakse Edega vähemalt korra kuus telefoniühenduses.
Palju hobusepidamine omanikult aega ja raha võtab? Lisaks sellele ajale, mis rõõmsalt koos oma loomaga veedetakse?

„Igapäevase hoole hobuste eest võib usaldada tallipidajale, kuid meeles tuleb pidada, et kuueelarves on lemmiklooma jaoks kindel rida,“ märgib Ede. „Lisaks peab hobuomanik arvestama, et kui loomal on tervisega probleeme, siis loomaarsti teenus pole kindlasti mitte odav.“

Hobuste eneste hinnad on väga-väga väga erinevad. Mõtteliselt võiks neid võrrelda koerte hindadega – mõne kutsika võib saada läikiva mündi ja sooja tänusõna eest, mõni maksab mitu keskmist kuupalka. Vahel pakutakse foorumites ja Facebookis hobust mõnesaja euro eest – saaks ainult loom heasse koju... Ede on neid kuulutusi vaadanud ja mõelnud, et... Ja siiski loobunud – sest suurem kari tähendab ka rohkem toitu ja tööd ning ülemäära suureks ta oma suksuseltskonda paisutada ei taha.

Koerad lapsendasid kassipoja

Kui Ede koju jõuab, ootavad teda seal kolm koera. Ja pisike valge kassipoeg. Viimane on leidlaps, üsna meie kohtumise-eelne perrelisanduja.

Ühel hommikul hobuste juurde minnes kuulis Ede tallipealt meeleheitlikku näugumist. „See oli nii õudne – ma sain aru, et tegu on väga väikese olendiga, kes on väga suures hädas,“ meenutab naine. Hoolikad otsingud ei andnud tulemusi, näuguja jäi leidmata ning tegi üha õnnetumat häält. Lõpuks võttis Ede kangi ning lõhkus talli tuulekasti.

Ja seal ta oligi – väga väike, helevalge ning just-just lahti läinud silmadega. „Selgemast selgem, et üksi selline hakkama ei saa,“ teadis Ede. Ning tegi, mis selles olukorras ainuvõimalik ja võttis kassipoja kaasa.

„Olin päris mures ja arvasin, et koju ma teda ju viia ei saa, koerad teevad äkki liiga. Viisin siis õe juurde. Tal on dobermannil vähemalt kutsikad olnud, lootsin, et ehk on see koer nõus kassipoja lapsendama...“

Õnneks oligi. Tubli dobermann lakkus väikese õnnetu olendi esmalt korralikult puhtaks. Väikesel kassil on seda muuhulgas vaja ka selleks, et seedimine toimima hakkaks. Hakkaski – ja ennastsalgav kasuema käis pärast seda natuke aega üsna morni näoga ringi. Toitke ise, näis ta pilk inimestele ütlevat.

Kui kassipoeg juba natuke kõbusamaks oli hellitatud, viis Ede ta koju. Ja oh üllatust! – tema hundikoer, ehkki ilma eelneva emakogemuseta, võttis pisikese samuti kenasti omaks.
„Nüüd söövad, magavad ja mängivad koos,“ näitab Ede tõestuseks vahvaid pildiseeriaid.
Jääb vaid taas tunnistada, et loomi armastava ja tundva inimese ümber on veidike teistsugune elu kui ilma loomadeta inimese ümber. Natuke rohkem hellust ja imesid...

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare