Mongoli derby – maailma pikim hobuste võiduajamine. Heategevus või pattude kustutamine?
Mongoli derby eeskujuks on Tšingis-khaani loodud postijaamade võrk. 12. sajandil maailma suurima impeeriumi loonud mongoli valitseja käskjalad kandsid sõnumeid, vahetades iga 40 km järel hobuseid. Tänu sellele jõudsid uudised paari nädalaga Siberist Indiasse või Musta mere äärest Kollase mereni. Sarnaselt läbivad tänapäeva mongoli derbyst osavõtvad ratsanikud 1000 km 25 hobusel, ööbides nomaadiperede juures või lageda taeva all.
Mongoli derby taga seisab firma The Adventurists, mis korraldab ekstreemseid võiduajamisi inimestele, kellel on kõrini lääne mugavast ja turvalisest elust. Lisaks mongoli hobustel üle inimtühjade väljade kihutamisele on teistel võidusõitudel võimalik mõõtu võtta jalgratastel, rikšadel, mootorratastel ja autodes. Äärmuslikuks muudavad iga ürituse distants ja läbitav inimvaenulik maastik – kuumast Indiast talvise Siberini.
Surmaoht on derby eesmärk
Erinevates maailmaosades toimuvaid seiklusi ühendab nende eluohtlikkus. The Adventurists rõhutab, et võimalus tõsiselt viga või surma saada on vägagi reaalne. Veelgi enam, surmaoht on peamine põhjus, miks neid võiduajamisi korraldatakse. Adrenaliinisõltlastele on tegu elu kõrghetkega, alalhoidlikumad inimesed aga kritiseerivad The Adventurists’i üritusi.
Vastuolulise mainega mongoli derby kätkeb endas lugematul hulgal ohtusid. Esimesed neist on seotud Mongoolia üldise eluoluga. Seda Ida-Aasia riiki iseloomustavad suur temperatuuride kõikumine ja maailma hõredaim asustus. Derbys osalevad ratsanikud trotsivad kiirelt vahelduvat jäist tuult, põletavat päikest ning külma vihma. Seda kõike tuleb neil suurema osa ajast kannatada täielikus üksinduses.
Steppide avarustes kohtab harva mõnda rändkarjust, hoopis sagedamini tuleb kokku puutuda loomadega. Üksinda ööbima jäänud ratsanikke ohustavad hundid, kes erinevalt Euroopa suguvendadest inimesi ei karda. Päevasel ajal võib kohtuda metsikute, sageli marutõbiste koerte karjadega, kes püüavad hobust sisse piirata. Mitmedki derbyst osavõtjad on pidanud elu eest kihutama või pääsemiseks üle koerte hüppama. Isegi maalilised hobusekarjad silmapiiril pole alati ohutud – harvad pole juhud, kui ratsaretkeks valitud hobune võõrast ratsanikku sihtpunkti kanda ei soovi, vaid liigikaaslaste juurde tormab. Ka ööseks kammitsetud ratsud võivad hommikuks kadunud olla.
Sellega loomadega seotud riskid paraku ei piirdu. Mongolid toituvad peamiselt lihast ja piimast. Et aga hügieeni oluliselt ei tähtsustata, saavad enamik eurooplasi kohalike külalislahkust nautides toidumürgituse osaliseks. Ühteaegu galopeeriv ja oksendav ratsanik on mongoli derbyl tavaline nähtus. Eluohtlikuks võib osutuda ka nomaadirahva seas delikatessiks peetav koopaorav ehk ümiseja. See näriline võib kanda Mongoolias tänaseni aeg-ajalt esinevat musta surma musta katku.
Turvavõrk
Kuigi 2013. aastal mongoli derbyt alustanud 30 ratsanikust lõpetasid ainult 17, pole siiani keegi siiski surma saanud. Peamised katkestamise põhjused on toidumürgitus, väljaväänatud liigesed ja murtud luud. Hobuse seljast maha lennanud osaleja ei jää aga stepiavarustesse huntidele toiduks, vaid kutsuda saab abi. Mongoli derbyt võib pidada kõige ohtlikumaks seikluseks, mida The Adventurists korraldab, sest ainult sellel võiduajamisel saadavad osalejaid kaks maasturit arstidega.
Erinevalt tavapärasest rännakust puudub derbyl kindel, tähistatud rada. Ratsanikud kasutavad järgmisse hobusevahetuspunkti jõudmiseks GPS-i abi ja tänu sellele on nende asukoht alati teada. Seda vähemalt teoreetiliselt, kuna mõni osaleja on oma GPS-i ja hädaabimajaka ka ära kaotada suutnud.
Tänu jälgimisseadmetele leiavad arstid abivajajad üldjuhul üles, ent nende kohalejõudmine võtab maastikust tulenevalt siiski kaua aega. Arvestada tuleb sellega, et ratsanikud jäävad 1000 km pikkusel distantsil teineteisest väga kaugele – kiiremad lõpetavad derby kuue päevaga, aeglasematel kulub selleks kuni kaks nädalat. Kiire abi puudumine ongi seetõttu üks peamisi derby riske.Tõsisematel juhtudel tuleb vigastatud helikopteriga Mongoolia pealinna Ulaanbaatarisse või hoopis mõnda Hiina haiglasse lennutada.
Kui inimesed seavad oma elu vabatahtlikult ohtu, on hobused derbyst osa võtma sunnitud. Seetõttu pööratakse nende tervisele erilist tähelepanu. Nagu rännakuspordis, kontrollitakse ka mongoli derbyl ratsusid igas hobusevahetuspunktis enne lahkumist ja kohale jõudes. Kui hobune pärast 40 km läbimist piisavalt kiiresti ei taastu, saab ratsanik karistada. See võib tähendada, et uue hobusega saab sõitu jätkata alles mitme tunni pärast või raskemal juhul diskvalifitseerimist.
Kuidas võita mongoli derby?
Tähtsaimad omadused mongoli derby läbimiseks on suurepärane ratsutamisoskus ja esmaklassiline füüsiline vastupidavus. Kui derby algusaegadel osales sellel seiklusel ka küllaltki hobuvõõraid ratsanikke, kes sadula asemel oma päevad kontoritoolil mööda saatsid, siis viimastel aastatel on tõusnud nii sõitjate tase kui ka derby läbimise kiirus.
Võistlusel saavad kõrgeid kohti peamiselt elukutselised ratsutajad: džokid, kolmevõistlejad või kogenud kestvusratsutajad. 2012. aasta mongoli derby võitis džoki Donie Fahy, 2013. aastal aga kõigi aegade noorim lõpetaja Lara Prior-Palmer. 19aastase briti tüdruku saavutus jätkab perekondlikke hobutraditsioone – Lara Prior Palmeri tädi on kuulus kolmevõistleja Lucinda Green. Sellest hoolimata on siiski umbes pooled derbyl osalejatest amatöörratsutajad.
Mongoli derby võitmiseks ei piisa aga vaid profiratsutaja CV-st või kuulsatest sugulastest. The Adventurists on seadnud osalejatele mitmeid nõudeid. Vältimaks väikeste mongoli hobuste ülekoormamist, ei tohi täisvarustuses ratsanik kaaluda üle 85 kg. Lisaks sellele võib selja- või sadulakotis kanda veel kuni 5 kg pagasit.
Kui reisikott ei tohi palju kaaluda, siis veelgi kergem on pärast mongoli derbyt osaleja rahakott. Käesoleva aasta seikluse eest tuli välja käia täpselt 7795 inglise naela ehk veidi üle 9800 euro. See summa tagab hobused ja sadula, looma- ja inimarstid, kolm treeningpäeva, vajaliku tehnika ja 1000 km elu rängimat kannatust.
Heategevus või indulgents?
Lisaks osalustasule peab iga ratsanik koguma vähemalt 1000 naela väärtuses annetusi. Pool sellest summast tuleb anda looduskaitseorganisatsioonile Cool Earth. Oma sõnul propageerib The Adventurists vihmametsade kaitset, et inimestel oleks ka tulevikus koht, kuhu ära eksida.
Kriitikute meelest pole aga tegu puhtast südamest tuleva heategevusega. Väidetavalt ostavad rullnoklikud seiklusturistid endale annetustega indulgentsi, mis lubab neil vaeste mongolite külalislahkust ära kasutada. Samuti olevat väikesed mongoli hobused liiga jõuetud, et 40 km suurekasvulisi lääne inimesi kanda ning nende selleks sundimine on ebaeetiline. Esimesele mongoli derbyle eelnes eriti suur kriitikatulv hoburändurite organisatsiooni The Long Riders’ Guild poolt.
Kriitikute peamine mureallikas oli ürituse korraldaja kogemus auto- ja mootorrattavõistluste korraldamisel. Kuna varasem kokkupuude hobustega puudus, kardeti loomade masinatena kohtlemist. 2009. aastal korraldatud esimese derby läbiviimiseks oli erinevatel andmetel tarvis 600-800 hobust, kelle heaolus paljud hobusesõbrad kahtlesid.
2014. aasta juuni alguses sõitis derby peakorraldaja Katy Willings Mongooliasse, et kontrollida nüüd juba 1500 hobuse füüsilist vormi. Väidetavalt treenitakse derbyl osalevaid hobuseid enne võistluse algust. Pessimistlikumad vaatlejad aga kahtlevad, kas nomaadidel selleks tegelikult ka aega ja tahtmist on. Samuti on kardetud, et mongolid annavad derby käsutusse oma kehvimad hobused, kelle tervisele 40 km kihutamist eriti rängalt mõjub.
Viimastel aastatel on kriitikud aga vaikinud, sest pildid ja ratsanike kirjeldused räägivad midagi muud. Derby jaoks väljavalitud hobuste seas ei paista alakaalulisi ega haiglase olemisega loomi leiduvat. Samuti on paljud ratsanikud kirjeldanud, kuidas mongolid on neile sõitmiseks andnud kohalikul tippvõiduajamisel Naadamil osalenud ratsusid. Vaid harva on kurdetud mõne väsinud olemisega hobuse üle.
Hea sõnumi hobuste heaolu tähtsusest saatis 2013. aasta derby dramaatiline finaal. Nimelt jõudis esimesena finišisse Devan Horn, kelle hobune paraku piisavalt kiiresti ei taastunud. Seetõttu pidi noor ameeriklanna kandma kahetunnist karistust, mille jooksul ületas finišijoone derby võitja Lara Prior-Palmer.
Kas heategevusega seotud seiklusturism õigustab sadade anonüümsete mongoli hobuste kasutamist? Kas rahulikus tempos kulgevat, budistlik-šamanistlike nomaadide maad tohib hullumeelselt kihutades läbida? Või on need küsimused üleliigsed, sest mongoli derby pakub tänapäeva igavlevale inimesele ohtlikult põneva seikluse, mille sarnast teist enam maailmast ei leia? Nendele küsimustele võib igaüks mongoli derbyt jälgides ise vastuse leida.
Allikas: Ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.
