Mürgeldavad maaoravad
Oravaid oleme parkides ja metsas harjunud nägema. Nad saavad inimesega kergesti sõbraks. Vähesed peavad neid kodus lemmikutena, sest nad pole väga sõnakuulelikud. Pigem ikka vastupidi. Nad on parajad marakratid ja pahanduse tegijad.
Alaril pole kodus päris tavalised oravad vaid maaoravad. Nende ladinakeelne nimetus on Urocitellus richardsonii. Lemmikloomadena on nad üsna haruldased, aga samas ka huvitavad. Looduslikult pärinevad nad Põhja- Ameerikast.
Alari sõnul pole sellised lemmikud väga nõudlikud.
Uudishimulikud ja seltsivad
Iseloomult on nad väga uudishimulikud. Lisaks kõvad kaevajad ja närijad. „Kindlasti tuleb nende omadustega arvestada, kui on plaanis sellised loomad endale soetada. Neil on hämmastavalt palju jõudu, mida nad meelsasti kasutavad nii toidu muretsemiseks, pähklite purustamiseks kui urgude kaevamiseks,“ kinnitab Alar, et tegemist on tõeliste mürgeldajatega. Seetõttu peetakse kodustes tingimustes neid enamasti puuris. Puuris pidamisel on aga ka halb pool, sest ega oravad puuriski püsi -neile meeldib puuri lõhkuda. „Meil on see juba kolmas puur. Nad lihtsalt kangutavad puuri metallist vardad lahti ja poevad välja. See tundub, et on vangistuses nende lemmiktegevus. Loomulikult oleks neid ideaalne pidada suurel territooriumil, kus nad saaksid vabalt urge kaevata. Kui selline võimalus on, siis soovitan neid lemmikutena väga. Nad on puhtad ja seltsivad. Lisaks on nende karv imepehme. Samuti pole neil kommet hammustada ja isegi kui nad seda teevad ei ole see valus. Nad pigem pigistavad. Arvestama peab sellega, et neil on komme toitu ja pesamaterjali koguda. Kõik sobilik topitakse põske või hammaste vahele ja taritakse pessa. Kui peres on pikajuukselisi, siis on ta kindlasti oravate seas populaarne. Juukseid aga on hammaste vahelt üsna keeruline lahti harutada,“ räägib Alar oma lemmikute lemmiktegevustest ja lisab, et nende nägu näeb sel ajal väga naljakas välja.
Tülikisa kostub kaugele
Eks need, kes endale koju lemmikud võtavad, peavad arvestama, et paratamatult kaasneb elushinge koju tulekuga ka mürafooni teatav tõus, kui kalad või hääletud roomajaid välja arvata. Alari sõnul häälitsevad oravad papagoidele üsna sarnaselt. „Teravad ja tugevad kriginad ja kilked on kuulda kaugele. Sageli lähevad nad omavahel tülli ja kisal ei näi lõppu tulema. Reeglina on tüli põhjuseks toit - eriti suur tüliõun on porgand- see on nende üks lemmik.“
Kui neid pidada metallist puuris võib müra osutuda üsna tüütuks. Osavad oravad lõhuvad metallvardaid ja tekitavad heli, mis tundub nagu keegi mängiks madalat basskitarri. „See heli öösel kell neli pole just väga meeldiv“ naerab Alar ja lisab, et samas on just sellises puuris pidamine parem, sest loomal on jahedam ja õhku liigub rohkem.
Oravapidaja sõnul tuleb kindlasti arvestada, et puuris peaks neil olema tegevust ja palju eri tasandeid. Ega jooksurataski või torud ja tunnelid paha tee. Arvestama peaks ka sellega ,et puuri luukide avamine on neile käkitegu, ka siis, kui luugil on telliskivi, suudavad nad selle sealt eemalda ja puurist välja tulla. Mööda maja nende tagaajamine on jällegi paras katsumus, sest oravad on ju loodud jooksmiseks!
Kindel hierarhia
Alar ütleb, et energilised oravad annavad peremehele siiski pisut puhkust, kui nad talveunes on. Talveuni on sõltuvalt aastast oktoobrist detsembrini. Kui temperatuur on jahedam, magavad nad kauem. „Talveunes olevad oravad on külmad ja oma pesas heinakuhja all. Väljas käivad ainult häda pärast. Isegi talveunes olles ei unusta nad söömist. Seda tehakse magades ja väga laisalt. Unisena on nad eriti vahvad. Kuna nad on territoriaalsed loomad on neil kindlasti puuris nurk, kuhu hädal käiakse. Seda nurka puhastavad nad sageli ise, lükates kõik ebameeldiva puurist välja. Ka unisena. Vahel murrab aga uni nad poolel teel ja just sel ajal sünnivad neist parimad ja naljakamad pildid“.
Alar teab, et looduses elavad emad koos oma urus ja isased üksikult oma urgudes. Isad ja emad puutuvad kokku ainult pärast talveund ja väga lühikest aega, et paarituda. Vangistuses on nende paaritamine veel raskem ja seetõttu kergitab selle pisikese lemmiklooma hinna väga kõrgeks.
Alar räägib, et huvitaval kombel on oravatel perekonnas kindel süsteem ja hierarhia. Igas peres on juhtemane. Kui juhtemasega midagi juhtub, pärib juhi õigused tema tütar. Samuti käib pärandusega kaasas pere ja territoorium , kuhu isastel väga asja ei ole.
Hea isuga
Toidu suhtes oravad väga valivad pole – nad söövad igasugu pähkleid ja seemneid, samuti heina, juur- ja köögivilju. Suvel võib võimaluse korral kasvatada neile erinevaid salatitaimi ja kapsaid.
„Loomulikult on värske parim valik ja võimaluse korral tuleks neile seda pakkuda. Kindlasti ka värsket heina ja võililli. Vältida tuleks puuvilju. Kuiv hein on asendamatu ja seda peab neil ka olema. Seemned ja pähklid on rasvased ning kindlasti tuleks jälgida, kui palju mida anda. Muidu on tulemuseks parajalt pontsakas, kuid väga armas pall.“
