Kuid tegu pole pelgalt filmiliku liialdusega. Friisi hobune on tõepoolest olnud rüütlite ustav sõjaratsu ning tema välimus on samuti tõetruu.

Friisi hobune on ainuke Hollandi põline hobusetõug. Seda tüüpi hobuseid on kirjeldatud juba 13. sajandil. Järjepideva aretuse tulemusena on ka tänapäevane friisi hobune oma keskaegse eelkäijaga üsna sarnane.

Arvatakse, et friisi hobune põlvneb suuresti kohalikust metshobusest, kuid tema täpne päritolu ei ole teada. Tõenäoliselt ristati teda sõja käigus sisse toodud ida poolt pärit ja juba sõjaratsudena kasutatud hobustega. 16. ja 17. sajandil oli Holland sõdade tõttu tihedalt seotud Hispaaniaga. Vajadused muutusid ning veidi kergema hobuse saamiseks ristati friisi hobuseid üsna aktiivselt andaluusia hobustega.

Tõu populaarsuse tipp saabus 18. ja 19. sajandil hobustranspordi kõrgajal. Uhked ja tugevad tõllahobused olid väga nõutud. Väga populaarsed olid ka traavivõidusõidud, kus neid aktiivselt kasutati. On alust arvata, et friisie kasutati muu hulgas ka norfolki ja orlovi traavlile ning morgani hobusele alusepanijana.

Suur populaarsus traavisõitudes viis aretuse kergema ja kiirema traaviga hobuste suunas. Sellega sattus ohtu juba välja kujunenud hobuse tõutüüp. Seetõttu loodi 1879. aastal tõuraamat, määrati täpsed aretuskriteeriumid ning tõutüübid. Esimene tõuraamat ehk Paardenstamboek avaldati 1880. aastal.

Tõuraamatut peeti üheskoos friisi ja bovenlader´i tõugu hobustele. Kasvanud nõudlus suurema ja raskema tööhobuse järgi viis väga ulatuslike ristamisteni ja seeläbi puhtatõuliste friisi hobuste arvu drastilise vähenemiseni. 1907. Aastal tõuraamatu kaks sektsiooni liideti. Päästmaks friisi hobust väljasuremisest või liigsest muutmisest, loodi 1913. aastal ühendus nimega Het Friesch Paard. Tõuraamatu sektsioonid lahutati taas ning paar aastat hiljem jagati need sootuks eraldi tõuraamatutesse. Sellega pandi alus ka hollandi kuningliku soojaverelise hobuse (KWPN) tõuraamatule, kuhu esialgu koondati kõik mitte-friisi hobused.

Tõu päästmisega tuli aga veel pikalt töötada, sest põllumajanduse mehhaniseerimine ähvardas friisi hobuse sootuks tööta jätta. Uue põlvkonna ja tõu populaarsuse tõusu üheks väga tähtsaks lüliks oli tsirkus, kus need mustad iludused kogusid suurt populaarsust.

Must pärl

Sellise hellitava nimega kutsuvad hollandlased oma põlist hobust. Tõuraamatusse kantav friisi hobune on alati musta värvi, pika ja tiheda laka ning sabaga ja karvaste sõrgatsitega. Märadel aktsepteeritakse vaid väikest valget tähekest otsaesisel. Kui samasugune täpike juhtub paiknema aga sõrgatsil, looma tõuraamatusse ei võeta.

Kuid need ei ole selle hobusetõu ainsad silmatorkavad omadused. Friisi hobust iseloomustavad ka väljendusrikkad allüürid, milledest eriti torkab silma kõrge randmetõstega traav. See tõug on endise sõjaratsuna väga hea närvikavaga ning kergesti koolitatav. Friisi hobuseid kasutatakse tänapäeval edukalt nii rakendis kui sadula all, nii vaba aja kaaslase kui koolisõiduhobusena võistlusareenil.
Nime saavad friisid n-ö aastakäigu järgi, igal aastal on omad nimede esitähed. Tänavu siis näiteks J, K ja L, järgmisel aastal M, N, O.

Üsna varsti peale sündi paigaldatakse varssadele identifitseerimist võimaldavad nahaalused kiibid, vanasti tehti neile aga keele peale tätoveeringud. Märadele põletati eraldusmärk kaela peale, kuid ka see on nüüd lõpetatud.

Olgugi et tõugu loetakse ohustatuks, mingit toetust hobusekasvatajad Hollandi riigilt ei saa. Friis hobuse väljasuremise ja tõu püsimaajäämise lood on väga sarnased meie tori hobusele.

Suur sõber

Friisi tõugu hobused on suured ja sõbralikud. Nende pikk aretus- ja kasutamislugu on kujundanud neid nii, et agressiivseid iseloomujooni sisuliselt ei esine. See suur sõber võib oma kohmakas sõbralikkuses suisa sülle tahta.

Friisidel on valdavalt pikad ja paksud lakad-sabad ja tihti ka karvased jalad. Need nõuavad hoolt, eriti Eestis, kus mõnel aastal võib maapind olla mudane kuudepikkuselt. Tõttöelda tuleks nende loomade elu-olu korraldada selliselt, et nad ei peaks maadlema mudaga, mis rikub karvaseid jalgu ning võib lõppeda halva põletikulise preiga jalgadel.

Hollandis, kus on tõu sünnikodu, pole kuigi palju verdimevaid kiletiivalisi putukaid. Seetõttu on sealt toodud hobused neile väga tundlikud. Lisaks on hädaks suur kuumus, kuna must värvus teadupärast neelab soojust.

Friisid on üsna head söödakasutajad ja nende sobivas kaalus hoidmiseks tuleb toitmine läbi mõelda ja kastutada neile sobivat ninaesist.

Mõned hobused on pleekimisele rohkem altid, teised aga ei pleegi peaaegu üldse. Soovides hobust ka suvel süsimustana hoida, tuleb minna seda teed, et päevasel ajal neid võimalikult vähe väljas hoida.

Friisi hobune Eestis

Eestisse tuleb erinevaid hobusetõuge üha juurde. Hobumajanduse ulatus kasvab ning erinevatel aladel ja teenuste osutamisel kasutatavate hobuste arv samuti. Kuivõrd friisi tõugu hobune on üks efektsemaid tõuge rakendis, on tema jõudmine meie maile olnud vaid aja küsimus. Loomulikult mängib rolli ka see, et nii mõnegi asjaarmastaja unistus võib olla seotud selle suure musta iludusega.

Praegu saab friisi tõugu hobused Eestis veel kahe käe näppudel üles lugeda.

Esimese friisi tõugu hobuse tõi 2005. aastal Eestisse Monika Guk. Kolmel sõbrannal oli esialgu siiski plaan kõigile friisid hankida, kuid lõpuks tuli ikkagi vaid üks. Selleks oli barokktüüpi mära Nele. Peagi järgnes temale ka kergemat sportlikku tüüpi Annemie, pika nimega Annemie von Lohorst.

Monika on tõeline friiside fänn ja ka asjatundja. Paraku on Eestis seda tõugu hobuseid väga keeruline kasvatada. Hollandlased hoiavad väga kiivalt kinni omast ning on õige kitsid andma õigusi teistele. Nii ei saa enam pärast 2012. aastat sisuliselt kasvatada puhtatõulist varssa muul viisil, kui importides sperma Hollandist või viies mära sinna. Noorhobused peavad tõuraamatusse kandmiseks ja kvaliteedimärkide saamiseks läbima mitmeid näitusi, millede korraldamise õigus on vaid vähestel riikidel Euroopas.

Sport ja friisi hobune

Tänapäeval on liigutud jõudsalt selle suunas, et friisi hobusest on saamud ka spordihobuste pere liige. Neid kasutatakse edukalt rakendispordis aga ka koolisõidus. Kergema ja kõrgejalgsema hobuse aretamine on paljude kasvatajate eesmärgiks. Pikka aega suurema veovõimega madaljalgse hobuse kujundamise jälgi on raske kustutada kuid praeguseks on sportlik tüüp juba selgelt eristunud. Rakendis on tegu väga jõulise ja suure veotahtega hobusega. Eeliseks on kõrge randmetõste, mis on efektne ja loomulikult lennukad käigud. Koolisõidus on friisi hobuse tähtsus alles pigem rahvuslikul tasandil kuid pole ju sugugi võimatu et kord näeme üht musta iludust ka rahvusvahelist areeni vallutamas ja publikut hullutamas.


Filmistaar

Friisi hobuse populaarsuse taga on ka tema rollid erinevates linateostes. Dramaatilise välimusega hobuseid on kasutatud nii ajaloolistes- kui fantaasiafilmides. Tänase populaarsuse taga on suuresti friisi täku Othello (filmis nimeks Goliath) esinemine 1985. aastal vändatud mängufilmis „Ladyhawke“.

Hiljem on friisi hobused osalenud sellistes suurfilmides nagu „Eragon“, „Narnia kroonikad“, „Alexander“ ja „Zorro mask“. Vähemtähtsaid rolle on friisi hobused etendanud väga paljudes ajaloolistes filmides.


Rebasekarva friisid

Friisi hobuste üks peamisi tundemärke on must värvus. Kuid mitte kõik neist pole mustad. Haruharva sünnib ka raudjaid friisi tõugu hobuseid. See tuleneb asjaolust, et mitte kõik mustad hobused pole homosügootsed dominantset musta värvust esile kutsuva geeni osas, mistõttu on võimalik, et kahe sellise vanema varss saab hoopis retsessiivse punasegeeni omanikuks ning sünnib raudjana. Seda võimalust vähendatakse igal võimalusel. Kõik uued tõuraamatusse kantavad täkud kontrollitakse geneetiliselt ning neilt nõuatkse homosügootsust musta pigmenti eumelamiini tekitava geeni suhtes. Sellega on võimalik mära testimata saada kindlalt siiski musti varssu.

Friisi hobuseid ei ole tegelikult alati mustad olnud, kuid musta värvuse pidev soodustamine aretuses on aja jooksul viinud selle värvuse üldistumiseni ja muude värvuste pea täieliku väljasöömiseni.


Keerukas aretussüsteem

Friisi tõugu hobuste aretamise juurde käib omajagu etendust. Varssasid esitletakse näitusel juba emade kõrval. Näituselt käivad läbi nad ka 1, 2 ja 3 aasta vanuses. Kasutusel on keerukas „premeerimiste süsteem“. Tõuraamatu eliitosadesse on võimalik kandideerida vaid neil varssadel, kellede vanemad samuti kuuluvad teatud tõuraamatu osadesse, st on saanud teatud hinnangu.

Täkkude hindamine on sootuks keeruline. Paaritusõiguse saamiseks tuleb läbida korduvad testimised, millede hulka kuuluvad ka pikaajalised katsetused sadulas ja rakendis. Sõel on tõepoolest tihe ja selleks, et saada sugutäku litsents, peab olema tegu äärmiselt silmapaistva isendiga. Samas võib ta paaritusõiguse kaotada, kui järglaskonda piisavalt kõrgelt ei hinnata.

Huvitav on ka näiteks see, et lisaks mustale värvusele on nõutud märgiste puudumine. Märadel võib esineda väike täpp otsmikul, kuid täkud prakeeritakse välja kohe ka siis, kui kabjal esineb hele triip. Selline väga range süsteem võimaldab hoida ühtlasena just tõutüüpi, mis ongi friisi hobuste kaubamärgiks.

Friisi hobust ostes tuleb hoolikalt järgida, et tegu poleks nn võltsfriisiga. Paraku ei piisa selle tõu puhul kahe lihtsalt puhtatõulise hobuse paaritamisest. Tõuraamatusse kandmiseks peab olema täidetud rida tingimusi. Et mitte saada lihtsalt muheda musta hobuse omanikuks on friisi hobust hankides soovitav küsida nõu asjatundjalt.

Allikas: ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.