Näriliste ravi on keerukas nagu silmaoperatsioon



Näriliste ravi on keerukas nagu silmaoperatsioon
Foto: Raivo Tasso

Koduloomariik on teatavasti suur ja lai, seda ka väikeses Eestis. Et aga näiteks hobuse või minihamstri või kilpkonna ravimine on üsna erinev, valivadki loomaarstid juba õpingute ajal kitsama valdkonna – kõigist elukatest kõike teada ei ole võimalik.

Üks hinnatumaid näriliste arste on dr Andrus Joost, kes leidis aega ka lugeja harimiseks kodunäriliste hea käekäigu ja tervise asjus.

Kuuldavasti olete üks vähestest loomaarstidest, kes näriliste ravile spetsialiseerunud – nii räägitakse.

Vähemasti Tallinnas on loomakliinikuid, kes närilistega tegelevad, päris mitu: Billy kliinik Mustamäe ja Õismäe vahel ja Valdeku kliinik ja Lasnamäel on minu meelest isegi paar sellist kliinikut.

Kas näriliste ravi erineb kuidagi totaalselt näiteks koerte-kasside ravist?

Vastus oleks: nii ja naa. Üks asi on ravimidooside väljarehkendamine. Tablettides ja muudes ravimites on ravimikontsentraat väga suur, loomale sobiv doos on arvestud tema kehakaalu järgi ehk kui palju ravimit ühe kilo kohta. Meie peame välja arvutama ja doseerima koguseid ka 10-grammisele loomale – see on üsna keeruline. Lisaks on rohtudes palju toimeaineid, mille vastu just väikenärilised tundlikud on – võib seedimise paigast ära viia või ütlevad neerud üles. Piisab ühest valest doosist, et kogu elutegevus lõpetada... 

Seotud lood:

Kui tillukest looma opereerida on vaja, oleme kasutanud silmade jaoks mõeldud riistu ning töövahendeid. Niididki on samad, mida kasutatakse silmakirurgias. Meil on küll ka olemas selline riistapuu, mis suurendab nagu luup või mikroskoop, aga me oleme seda vist ainult korra kasutanud hamstri sapipõie kallal toimetades.

Loe veel

Mis tõved närilisi kõige enam tabavad?

Näriliste tüüphäda on, et nad saavad tihti juba sündides ema poolt kaasa mükoplasma või klamüüdia. Need on bakterid, mis pesitsevad looma organismis tema elupäevade lõpuni. Kui looma tervis on korras, ei juhtu temaga midagi, keegi ei saa arugi, et loom on need emalt n-ö kaasavarana saanud. Aga kuna need on immuunsusega seotud, võivad bakterid kas nõrga organismi või loomale mittesobivate elutingimuste korral ta haigeks teha – tekivad krooniline nohu ja köha, loom aina aevastab. Vahepeal on rahu majas, siis kuu või paari pärast hakkab asi jälle otsast peale. Ja nii aastaid ning omanik muudkui maksab, sest loomaarsti juures tuleb haige loomaga ju käia.

Päris väikeste näriliste, näiteks minihamstrite eluiga on üsna lühike. On üldse mõtet raha raisata, kui sa tead, et su lemmikul on loodusseaduste järgi jäänud elada vaid pool aastat või aasta?

Mina pigem ikka raviks, kui sel on mõtet ja kui rahakott vähegi kannatab. Vahel on küll nii, et arstile tundub, et terviseprobleemi saab lahendada, aga omanikul ei ole sellist raha, sest garantiid, et loom terveks saab, arst ikkagi ei saa anda. Näiteks katkuviiruse saanud merisigadel on paranemisvõimalus niivõrd väike - 0,5%, aga kirjanduses pakutakse paranemisprotsendiks hoopis 0. Loom ise ei pruugigi esialgu nii hull välja näha, aga see tõbi on tal juba kindlasti mitu nädalat olnud ja katku vastu õigupoolest ravimid puuduvad. Me saame sellisel juhul vaid n-ö tulekahju kustutada ja antibiootikumide ja immuunostabilisaatoritega organismi turgutada, aga tegelikult peab loom ise sellest haigusest jagu saama – ning üldjuhul ei saa..

Pikk ravi on muidugi kallis (eelpoolnimetatud erivahendid, mis tuleb tellida), ma tean seda meie pere loomade järgi. Tagantjärele vaadates tundub mõni tervisekulutus küll pisut arutu, aga oma loomad ju...

Kasvajatega on sama lugu, enamasti tulevad need tagasi. Siis tõstatub taas küsimus, et kas tasub lõigata. Mina jälle ütlen alati, et oma looma mina lõikaks. Vahel on nii, et omanik ei soovi lõigata, kuigi kasvaja on alles väike punn. Hiljem loomaga arsti juurde tagasi tulles aga võib juba lootusetult hilja olla, kuigi ei pruugi. Meil on olnud rott, kelle kasvaja kaalus 400 grammi, loom ise aga 250 grammi – ja see loom elas lõikuse üle. Roti inimpere oli nii õnnelik, nemad olid ju arvestanud sellega, et on oma loomast ilma. Kommikarbi tõid. Kõik see oli hästi ilus hetk elus, jäi hästi meelde.

Kas on tõsi, et enamik kodurottidest sureb kasvaja tagajärjel? Minu enda rott Minni kahjuks nii parematele jahimaadele läks. See oli üheksakümnendate alguses ja toona keegi rotti opereerima ei kippund. Veelgi õudsem: kui küsisime telefonis, mis magamapanemine maksab, käratas registraatoritädi, et mis selle roti peale nüüd raha raisata, lööge ise maha ja visake prügimäele...

Praeguseks on asi ikka kõvasti edasi arenenud. Tänapäeval korraldatakse loomaarstidele koolitusi, välismaalt käivad lektorid-praktikud närilistest rääkimas Samamoodi tullakse teistest riikidest meid õpetama, kuidas näiteks kahepaikseid ravida. Ise ma käisin Brnos koolitusel, sealgi õpetasid just need, kes ise iga päev n-ö nina vastu lina on ehk just loomade ravimisega tegelevadki.

Kasvajad on tõepoolest üks rottide surma põhjuseid, kuid mitte ainus. Teine väga tüütu asi neil on just klamüüdiad ja mükoplasmad. Parasiitidest põhjustatud haigused kiusavad ka just rotte – minu sisetunde järgi kannatab nende all 90% rottidest. Surma need haigused õnneks enamasti ei põhjusta.

Parasiitidest rääkides – kas pisinäriline võib ka elu jooksul mingid satikad omale külge saada, kirbud näiteks nagu koertel ja kassidel?

Võib. Igal loomaliigil on oma kirbud, aga närilised võivad külge saada ka koerte-kasside kirbud. Nii et igal peremeesloomal on omad kirbud, aga nad võivaid neid n-ö vahetada ja nii võibki olla, et kassi kirp käib koera peal, koera oma roti peal ja tagatipuks võivad nad kõik ka inimese peale tulla, kuigi inimene neile väga ei meeldi. Kui veel keegi metsast siili leiab ja seda katsub või sootuks koju toob, on päris kindel, et koos siiliga saab ka kirbud – metsloomadel üldse on väga palju igasuguseid mutukaid ja külge võib saada mida iganes.

Milliste närilistega kõige rohkem teie juures käiakse?

Number üks ja kaks on küülikud ja rotid, siis tulevad merisead, nende järel teegud ja hamstrid ning vahel harva satub mõni hiireke ka meie patsientide hulka.

Koeri ja kasse saab tänapäeval vähemasti kahes Eesti kindlustusfirmas kindlustada. Närilisi vist ei saa?

Kindlustada saab ka hobuseid ja teisi suuri koduloomi, närilistest ei taha keegi midagi kuulda. Aga eks põhjus ole see, et näriliste eluiga on väga lühike ja neil on determineeritud ehk juba ette määratud hädad: kasvajad, bakterid, mis ründavad hingamissüsteemi.

Kas ja mida saab omanik teha, et ta lemmik võimalikult terve ja rõõmus püsiks ning kaua elaks?

Alustada võiks juba looma võtmisel ning vaadata ta väga hoolikalt üle. Ettevaatlikuks peaks tegema tatine nina, rähmased silmad, krõbinad ja vilinad hingamisel. Rottidel näitab kohe ära, et kõik pole korras, punakas eritis silmadest. Vahel isegi arvatakse, et loomal jookseb silmist verd, aga see on porfüriin, mida võib erituda ka ninast, põhjuseks enamasti stress või ka põletik kusagil organismis.
Närilisi loomapoest ostes enamasti ei teata, kes olid looma ema ja isa ning mis haigused teie lemmik võis geneetiliselt kaasa saada. Ega parem pole suurt ka käest-kätte ostmine mõnelt tuttavalt, kes neid peab ja poegi laseb sündida, sest pahatihti on asjaga hakkama saanud ema ja poeg või isa ja tütar... Veresugulaste järglastel ei pruugi esimesel põlvkonnal häda midagi olla, aga ülejärgmine põlvkond on juba kindlasti hästi nõrgukesed.

Looma ostes vaadake ka, et tal poleks kõõma ega mingeid karvutuid laike. Müüja jutt, et loomad kisklesid puuris omavahel ja seepärast karvu pole, ei pea enamasti paika. Igal juhul tasuks ostetava loomaga loomaarsti juurest läbi käia.

Mida närilisest lemmikule hea tervise nimel süüa anda? Kas tavaline supermarketites müüdav kuivtoit ka kõlbab?

Mina oma loomadele olen andnud küll tavalisest poest ostetud sööki, kuigi enamasti kasutan siis kliinikust ostetut. Peaasi, et looma seedimine vastu peab. Kui kõht ei lähe lahti, siis on supermarketi segud täiesti kõlblikud, need ei ole minu meelest küll kõige halvema kvaliteediga. Pealegi tunneb loom ise ära, mis talle sobib ja mis ei sobi ning lihtsalt ei söö seda, mis talle ei kõlba. Tihti sordivad loomad poesegude hulgast välja neile kõige rohkem maitsevad krõbuskid, seda just värvi ja kuju järgi. Kliinikusegudes on kõik krõbuskid ühte moodi, nii et midagi välja praakida loomal eriti ei õnnestu. Aga ma ei hakka mingil juhul üles kutsuma, et ostke nüüd kõik toit (mis on suhteliselt kallis) ainult kliinikust. Koerte ja kassise puhul tasuks toiduga hulga ettevaatlikum olla. Hea asi on näriliste puhul veel ka see, et värsket sööta saab ju ise suvel neile korjata ja kasvõi maalt tuttava talumehe käest kotikesega mingit vilja tuua.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare